“Eestlane üldiselt armastab sellist jaanipäeva, kus küla tuleb kokku. Me näeme kindlasti ka seda, et linnas elavad sugulased leiavad üles suvilad või maamajad, onud ja tädid, kes elavad maapiirkonnas,” lausus Tartu ülikooli etnoloogia nooremteadur Ilona Piirimägi.

Kui veel eelmisel sajandil süütas jaanitule traditsiooniliselt Jaani-nimeline mees, siis tänapäeval teeb seda sageli ürituse korraldaja või vallavalitsus. Pärast omavalitsuste haldusreformi on väikeste külajaanikute asemel hakatud uutes valdades korraldama suuremaid jaanisimmaneid.

“Nii palju on muutunud, et me näeme nüüd aeg-ajalt, et maakondades on sellised suuremad peod ka, kus esineb võib-olla neli-viis erinevat bändi. Lehest oleme lugenud juba, et bändid teevad kiiresti oma set-i ära ja kihutavad järgmisele peole,” sõnas Piirimägi.

Varasemal ajal tehti jaanituld kõrgetel küngastel ja suuremana. Praegused tuleohutusreeglid on seda piiranud. Kuigi paljud jaanipäeva traditsioonid on tänaseni säilinud, on nende tähendus muutunud. Näiteks sõnajalaõie otsimisest on pärimusliku rituaali asemel saanud pigem suvine meelelahutus, mille algset sisu enam ei teata.

“Meie kombed ja pärimus on ju see, mis põlvest põlve edasi läheb. Kui juba kodus tehakse jaanikombeid või üldse pärimuskombeid, siis tegelikult tuleb see huvi,” ütles Tartumaa rahvakultuuri spetsialist Kati Grauberg. 

Jaanipäeva traditsioonid erinevad mõnevõrra piirkonniti.

“Tartumaa läheb Lõuna-Eesti kombe alla. Näiteks pärja traditsioon – ikka oli see, et üheksa erinevat õit tuli korjata ja ööseks padja alla panna, et näha, kas siis näeb öösel unes oma peidu või mitte,” lisas Grauberg.

Ehkki jaanide tähistamine on ajas muutunud, aitab jaaniõhtu inimestel argipäevast aja maha võtta ning tekitab tugeva kogukonnatunde.