Mida rohkem teenuseid, infot ja otsuseid kolib veebikeskkonda, seda olulisemaks muutub aga küsimus, millest räägitakse märksa vähem: kuidas tagada, et kõik inimesed sellest arengust ka päriselt kasu saaksid?
Siin peitubki Eesti digiriigi paradoks. Oleme Euroopa üks tehnoloogiliselt arenenumaid riike, kuid samal ajal üks neist, kus vanemaealiste vaesusrisk on kõige kõrgem. Mida enam teenused, info ja suhtlus liiguvad veebikeskkonda, seda enam hakkavad ühiskondlikud ebavõrdsused avalduma ka digitaalses maailmas.
Digilõhe kolm tasandit
Oma hiljuti kaitstud doktoritöös uurisin, kuidas Eesti 50-aastased ja vanemad inimesed otsivad internetist terviseinfot. Tulemused kinnitasid midagi, mida rahvusvaheline teadus on juba aastaid täheldanud: probleem pole enamasti interneti puudumises, vaid inimeste võimes digikeskkonnas toime tulla ja sellest kasu saada.
See tähelepanek kinnitab Hollandi infoühiskonna uurija Jan van Dijki väidet, et digilõhe olemus on ajas muutunud. Algselt oli küsimus ligipääsus internetile, seejärel oskustes ning nüüd üha enam selles, kas inimesed suudavad digitehnoloogiast tegelikku kasu saada.
Eestis on esimene tasand suuresti lahendatud. Internetiühendus on enamasti olemas, e-teenused toimivad. Keerulisemaks jääb just teine ja kolmas tasand: kas inimene oskab leitud infot kriitiliselt hinnata ning kas ta suudab seda oma elu parandamiseks reaalselt kasutada. Neid oskusi kujundavad haridus, sissetulek, varasemad digikogemused ja sotsiaalne keskkond – ning need erinevused ei kao internetiühenduse tekkimisega kuhugi.
Kuigi osa minu uuringus osalenutest ei olnud kunagi arvutit kasutanud, ilmnesid erinevused ka interneti igapäevaste kasutajate seas. Kõrgema hariduse, parema majandusliku toimetuleku ja suurema digikogemusega inimesed leidsid sagedamini usaldusväärseid allikaid ning tundsid end veebis kindlamalt. Väiksema sissetuleku, madalama haridustaseme või tagasihoidlikumate digioskustega inimesed kogesid rohkem raskusi.
Kuidas olukorda parandada?
UNESCO Elukestva Õppe Instituudi 2025. aasta raport näitab, et tulemuslikud digioskuste programmid ühendavad tehnoloogiaõppe, personaalse juhendamise ja sotsiaalse toe. Häid tulemusi on andnud näiteks Soome eakaaslaste juhendamise mudel, kus digipädevamad eakad õpetavad oma eakaaslasi, ning USA More programm Senior Planet, mis on aidanud sadadel tuhandetel vanemaealistel omandada uusi oskusi.
Nende näidete ühine joon: inimesed vajavad püsivat tuge, mitte ühekordset kursust. Eestis võiksid seda rolli täita kohalike omavalitsuste sotsiaal- ja päevakeskused koostöös raamatukogude ja vabatahtlikega.
Isegi kõige edukama digiriigi eesmärk ei saa olla olukord, kus kõik inimesed peavad kõik toimingud tegema üksnes veebis. Osa inimesi jääb digitaalsest ühiskonnast kõrvale mitte tahte, vaid tervise, oskuste või eluolude tõttu.
Tehisaru kiire levik muudab need küsimused veelgi pakilisemaks. Kui otsingumootor pakub valikuvõimalusi erinevate allikate vahel, siis vestlusrobot esitab tihti vaid ühe valmisvastuse – eksitav vastus võib seejuures kõlada sama veenvalt kui täpne. Kriitilise hindamise oskus, mis oli oluline juba otsingumootorite ajastul, muutub tehisaru kontekstis veelgi olulisemaks.
Eesti järgmine suur digiväljakutse ei pruugi olla tehnoloogiline, vaid sotsiaalne. Oleme õppinud ehitama häid digiteenuseid. Järgmine küsimus on, kuidas tagada, et neist saaksid võrdselt kasu ka need inimesed, kellel on vähem oskusi, vähem raha või rohkem takistusi.
Digiriigi edu ei mõõdeta ainult tehnoloogias, vaid ka selles, kui võrdselt selle hüved inimesteni jõuavad. Maailma parim infrastruktuur ei tähenda veel maailma parimaid võimalusi.
Marianne Paimre on Tallinna Ülikooli õppejõud ja infoühiskonna tehnoloogiate doktor. Tema uurimistöö keskendub digitaalse ebavõrdsuse, terviseinfo otsimise ja digitaalse kaasatuse küsimustele.