Eestis käib taas hoogne kultuurisõda. Selle sõja lahinguväljal ei ole tankid ega suurtükid, vaid vikerkaarelipud, meediakampaaniad, kooliprogrammid ja moraalne sildistamine, kirjutab Riigikogu liige Helle-Moonika Helme.
Ühel poolel on valjuhäälne vähemus, kes nõuab, et kogu ühiskond painutaks end nende ideoloogia järgi, kes on riigipoolsel toel marssimas meie avalikus ruumis ja esitab üha uusi ja uusi provokatiivseid nõudmisi oma eluviiside tunnustamiseks, pugedes küll inimõiguste ja võrdse kohtlemise sildi taha, küll kujutades end ohvrina ja nõrgema osapoolena.
Teisel poolel on vaikiv enamik – tavalised eesti inimesed, kes püüavad toime tulla igapäevaeluga, kasvatada lapsi turvalises keskkonnas ja säilitada oma rahvust ning kultuuri. Nad julgevad üha vähem oma arvamust avaldada, sest neid hirmutatakse vihakõne paragrahvidega, massiliste vaigistushagidega, mille ainus eesmärk on tasalülitada normaalne ühiskond ja jõustada vähemuste diktatuur.
Kõige ilmekamat näidet sellest sõjast nägime lahti rullumas 1. juunil – lastekaitsepäeval. Päeval, mis peaks olema pühendatud laste kaitsmisele väärkohtlemise, vaesuse ja ohtude eest, sooviti muuta provokatsioonide areeniks. Just sel päeval otsustas vikerkaarerahvas rullida linnaväljakutel ja koolide läheduses lahti oma lipud. „Võrdsuse ja mitmekesisuse” sildi all toimus laste ees täiskasvanute seksuaalsete eelistuste demonstreerimine. See ei ole juhus, see on teadlik valik.
Selline moraalne šantaaž on kultuurisõdade klassikaline relv: endale võetakse hooliva, kaastundliku ja progressiivse inimese roll, vastane aetakse nurka kui moraalne päkapikk.
Samal ajal elavad Eesti pered täiesti teises reaalsuses. Inimesed vaevlevad kallinenud elukalliduse, energiahindade, uute maksude ja bürokraatiaga. Noored pered ei julge lapsi sünnitada, sest teadmatus tuleviku ees on liiga suur. Lasteaiakohtade nappus, koolide ülekoormatus, laste vaimse tervise probleemid ja vanemate väsimus on igapäevased mured. Need ei ole abstraktsed teemad, vaid reaalsed valud, millega tavalised emad ja isad hommikul silmitsi seisavad.
Selle asemel, et riik neile muredele keskenduks, surutakse riiklikul tasemel peale homotralli. Seejuures tegutsevad nii haridusministeerium, kultuuriministeerium, avalik-õiguslikud meediakanalid ja kohalikud omavalitsused ühiselt samal rindejoonel. Koolidesse tuuakse “mitmekesisuse” tunde, raamatukogudes korraldatakse pride-teemalisi üritusi ja avalikus ruumis ei tohi enam rääkida tavapärasest perevormist ilma, et sind ei süüdistataks tagurluses. Isa ja ema asemel räägitakse “vanem 1” ja “vanem 2”. Bioloogiline reaalsus muudetakse “vihakõneks”.
Läänes oleme näinud, kuhu see tee viib. Koolides õpetatakse, et iga laps võib olla “sündinud valesse kehasse”, millele järgneb meditsiiniline sekkumine, teismeliste kehade sandistamine ning ühe inimese elu rikutakse jäädavalt. Mistõttu hiljem, kui on aru saadud, mis kohutavaid asju on lastud endaga teha, tulevad kahetsused, enesetapud ja kohtuasjad.
Meie siin ei pea kõike kordama, mis Londonis, Stockholmis või San Franciscos valesti läks. Eesti saab veel valida.
Laps ei vaja segadust oma keha, soo ja identiteedi kohta. Ta vajab stabiilsust, selgeid piire, armastust ja eeskuju.
Tavalised inimesed ei vihka kedagi. Nad tahavad, et riik tegeleks nende pärismuredega: igapäevase toimetulekuga, taskukohase eluasemega, peretoetustega, haridusega, mis õpetab oskusi ja armastust kodumaa vastu, mitte ideoloogilist segadust.
EKRE on olnud ja on ka edaspidi see jõud, kes julgeb seda valjusti öelda. Me ei häbene kaitsta lapsi. Me ei häbene kaitsta perekonda. Me ei häbene öelda, et Eesti riik peab teenima eesti rahvast, mitte globaalseid ideoloogiaid. Kultuurisõjas ei tohi vaikida, sest vaikus tähendab alistumist.
Eesti tulevik sõltub sellest, kas me julgeme veel kaitsta normaalsust või lastakse kultuurisõja lainel meist üle uhtuda.