Ta räägib teistele sageli, kui oluline on puhata. „Kes ei oska, see õpetab,“ ütleb ta ise. Kiire elutempo viis teda mõnda aega tagasi läbipõlemiseni. „Ma ei suuda aju välja lülitada. Ma annaksin kõik, et suudaksin,” sõnab Hanna-Sandra, kelle mõtted ei peatu ka siis, kui kõik kohustused on täidetud. „Vaimselt on nii koormav, kui sa ei oska puhata ja aju töötab kogu aeg•
•
More täistuuridel.“

Psühholoog Ingrid Aug rõhutab, et puhkus ei tähenda tingimata tegevusetust. „Puhkust võib mõtestada ka kui vastassuunalist tegevust sellele, mis väsitas,“ selgitab ta. Kui füüsilise töö järel võib kõige parem puhkus olla lihtsalt pikutamine, siis vaimse pingutuse järel võib keha taastada hoopis jalutuskäik, sport või hea raamat.

Tallinna Ülikooli tudeng Helena Maling ühendab samuti õpingud, praktika ja hobid. „Saan puhata siis, kui mul on selleks aega, ja teadvustan endale, et vajan puhkust,“ ütleb ta. „Töö ja kool ei saa olla ainus, millega tegeled. Sul peab olema mingi meelistegevus, mis aitab rattast välja tulla.“

Tema jaoks täidavad seda rolli rahvatants, ujumine ja raamatud. „See on nagu teine maailm, kuhu korraks põgeneda,“ räägib Helena. Sellise mõtteviisini ei jõudnud ta aga üleöö. Gümnaasiumis kogunes kohustusi üksvahe nii palju, et ta tundis end pidevalt väsinuna ning pidi õppima aega teadlikumalt plaanima.

Helena hinnangul tekib probleem siis, kui võtad enda kanda rohkem, kui tegelikult jõuad. Seetõttu peab ta oluliseks, et puhkusele jääks kalendris ruumi samamoodi nagu tööle ja õppimisele. „Senikaua, kuni see asi sulle meeldib ja sa teed seda oma huvist, siis tee nii palju kui jõuad. Lihtsalt tegemise pärast midagi teha ei ole mõtet,“ leiab ta.