Tõnis Saarts, see Tallinna Ülikooli punane libateadlane, konutab oma akadeemilistes kõrgustes ja konstrueerib nüri järjekindlusega „konservatiivset kurjuse telge“. Seekord on kurjategijateks Isamaa, EKRE, Parempoolsed ja takkaotsa ka Reformierakond, kes justkui tahaksid meelega suurendada ebavõrdsust, et valijaid karistada. Õnnetu poliitkiibitseja, teie demagoogia on nii läbipaistav, et see läheb juba piinlikuks.
Saarts halab, et Eesti valija eelistab „maksurahu“ sotsiaalse turvalisuse projektile. Justkui oleks maksude tõstmine ja süsteemi „õiglasemaks“ muutmine mingi imerohi. Ajalugu on selle väärarengu juba ammu prügikasti visanud. Klassikaline kommunism lõppes vangilaagrite ja majandusliku kokkuvarisemisega.
Põhjamaade paljukiidetud mudel, mida vasakpoolsed armastasid eeskujuks tuua, ei olnud kunagi päris sotsialism – see elas naftast, kapitalismist ja homogeensest ühiskonnast. Nüüd, kus sinna on toodud massiliselt kolmanda maailma ballasti, on mudel lõhki nagu vana pann.
Ja kliimakommunism? See on kõige uuem mudel – rohepööre, energiahinnad taevas, tööstuse tapmine ja vaesus miljonitele. Kõikjal sama muster: algul ilusad lubadused, seejärel korruptsioon ja sunnivahendid, lõpuks kas Gulag või majanduslik enesetapp.
Eestis näeme seda eriti hästi. Tänase valitsuse ja vasakliberaalse mõtteviisi tõttu ei ole haavatavad ainult „nomenklatuursed vähemused“, nagu Saarts ilmselt endale ette kujutab. Haavatav on kõik.
Majandus ägab, terve mõistus on pagenduses, iive on katastroofiline. Eesti rahvus on teel väljasurnute nimekirja – ja mitte ebavõrdsuse pärast, vaid sellepärast, et noored pered ei julge lapsi teha, talupidajad ja ettevõtjad põgenevad maksukoormuse ja idiootlike regulatsioonide eest, samal ajal kui riik rahastab kõike muud peale oma rahva tuleviku.
Saartsi tüüpi tegelased ei õpi kunagi. Nad ei saa tappeski aru, et kommunism on viga, nende meelest on alati liiga vähe kommunismi. Veel rohkem kommunismi ja saabub maapealne paradiis. Nad usuvad siiralt, et kui ainult „rikkaid“ rohkem maksustada ja raha ümber jagada, siis kaob ebavõrdsus ning tekib müstiline solidaarsus.
Aga solidaarsus ei teki ümberjagamisest. See tekib ühisest rahvuslikust ajaloost, tervest rahvuskultuurist, tugevatest peredest, madalalt maksustatud tööst ja oma riigist, mis ei maksa kinni meeletut bürokraatiat ja globalistide-epsteinlaste vaimuhaigeid utoopiaid.
Valija on targem kui kõik TLÜ teadurid kokku. Valija teab, et „maksureform“ tähendab Eesti kontekstis alati üht: edukate ja tublide karistamist selle eest, et nad on edukad ja tublid. Seepärast ulatub „maksurahu“ toetus 60 protsendini. See ei ole ebavõrdsuse fännklubi, see on ellujäämisinstinkt.
Tõnis Saarts, teie punane utoopia on läbi kukkunud kõikjal, kus seda prooviti – kas verise vägivallaga või ilma. Eesti ei vaja rohkem teie napakaid ideid.
Me vajame rahvuslikku realismi, pere- ja tööpõhist poliitikat ning majandust, mis kasvatab jõukust, mitte ei jaota vaesust kuidagi eriti õiglaselt ümber kogu maailma. Ajalugu juba naerab ammu teie kommunismi üle. Küsimus on, millal ka teie ise seda märkate.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 19.06.2026