Uus regulatsioon jagab uute genoomitehnikatega aretatud taimed kahte rühma. Neist esimesi hakatakse käsitlema sarnaselt tavapäraste meetoditega saadud sortidega. Uued omadused peavad olema sellised, mis võinuksid taimel tekkida ka looduses või traditsioonilise ristamise teel. Teise rühma koonduvad keerukamaid geeniuuendusi kandvad taimed. Neile laienevad varasemad ranged genoomimuundatud organismide reeglid. Enne turule lubamist peavad need läbima põhjaliku riskihindamise.
Teadlased nentisid, et varasemad ettekirjutused vähendasid Euroopa Liidu rahvusvahelist konkurentsivõimet. Näiteks aretavad teadlased väljaspool Euroopat juba madala gluteenisisaldusega nisu ja põuakindlat maisi. Tartu Ülikooli molekulaarse taimebioloogia professor Hannes Kollist nentis: “Siiani kehtinud ranged reeglid on kujundanud olukorra, kus Euroopas vastav teadus-arendustöö toimub, kuid selle vilju rakendatakse pigem mujal.”
Muudatused seadusandluses kujutavad seega kauaoodatud läbimurret. “Nüüd, kui see piirang ära kaob, saavad väga paljud asjad alles hoogu võtma hakata. Veel mõned üksikud aastad tagasi tekkis neid meetodeid isegi teaduse eesmärgil kasutades pidevalt tunnetuslik küsimus, miks te seda üldse teete, kui need sordid pole Euroopa Liidus lubatud. Eestis oldi sellele pigem avatud ja uuenduslikud,” meenutas Maaelu Teadmuskeskuse vanemteadur-juhataja Kristiina Laanemets.
Laboritest tulnud teadmised saavad nüüd märksa ladusamalt põllumeesteni jõuda. “See on kindlasti väga suur samm edasi, kuna annab võimaluse selleks, et innovatsioon praktikasse jõuaks ehk teadustöö tulemusi põllumajanduses kiiremini rakendada saaks,” kinnitas Kollist.
Avanenud uksed annavad otsest hoogu ka juba käimasolevatele Eesti teaduse projektidele. Jõgeva sordiaretajad kasutavad oma igapäevatöös geenikääre ehk CRISPR/Cas meetodit juba mõnda aega. Laanemets täpsustas: “Selliseid aretusi, mis oleks kohe sordivalmis, praegu veel ei ole. Oleme jõudnud aga esialgsete laborikatsetega teha odras väga huvitavaid ja perspektiivikaid muudatusi, mis kindlasti vääriksid põllukatseid, kui me jõuame seemneid piisavalt palju paljundada.”
Vanemteadur lisas, et kuigi uute aretustehnikate teema tekitab ühiskonnas sageli erimeelsusi, on Brüsselis toimuvad arutelud juba võimalikest terviseriskidest edasi liikunud. Laanemets sõnas: “Avalikkuses muretsetakse väga palju selle pärast, et kui teema üle on nii palju vaieldud, siis järelikult kaheldakse ohutuses. Nii palju kui arutelusid oli, ei olnud seal sellest tegelikult juttu, kui ohtlikud või ohutud need taimed ise on – see oli minu jaoks kohapeal huvitav ja meeldiv üllatus.” Vaidlused koonduvad tänaseks hoopis juriidilistele nüanssidele.
Arutelude käigus kerkisid suurima vaidluskohana esile intellektuaalomandi õigused, sest põllumehed tunnevad muret suurfirmade monopoli ees. Laanemets sõnas: “Ehkki patendiküsimus on ohukoht, otsitakse sellele lahendust teistel viisidel. Praegune regulatsioon käsitles esialgu eeskätt seda, et neid meetodeid peaks saama üleüldse kasutada.” Esialgu kohustab seadus ettevõtteid tulevikus avalikustama uute sortide loomisega seotud patente, et säästa väiksemaid seemnepaljundajaid.
Uue seadusega seatud piirangud esimese kategooria taimedele lähtuvad samas pigem poliitilistest kokkulepetest kui puhtast bioloogiast. Näiteks tohivad teadlased muuta vaid kuni 20 nukleotiidi pikkust DNA järjestust. “See on pigem poliitiline kompromiss. Patenteerimisreeglite puhul võib olla tõsiseid küsimusi, aga kehtestatud piirangutel nagu 20 nukleotiidi reeglil pole teaduspõhisusega erilist pistmist,” nentis Kollist.
Looduses loomupäraselt toimuv ületab kohati poliitikakujundajate seatud piire. “Kahe põllul kõrvuti kasvava taime genoomid võivad teineteisest ka rohkem erineda kui 20 nukleotiidi. Isegi ühes viljapeas valminud kaks seemet erinevad teineteisest arvatavasti rohkem kui 20 nukleotiidi, sest DNA replikatsioon ei ole kunagi 100% täpne,” selgitas professor.
Teisalt jätsid seadusandjad tehniliste kitsenduste osas ukse tulevikus praokile. Piirangud lisati eelnõusse eraldi lisana, mis võimaldab paberimajandust hiljem ladusamalt muuta. “Kui teadus areneb edasi ja inimeste avatus ning arusaamine sellest meetodist paraneb, peaks lisa 1 tingimuste kaasajastamine olema lihtsamini võimalik, kuna regulatsiooni põhiosa on juba paika pandud,” sõnas Laanemets.
Kõigist lubadustest hoolimata ei näe tarbijad uusi sorte kohalikel põldudel veel niipea. Seadus näeb ette kaheaastase üleminekuperioodi, mille jooksul täpsustavad ametnikud praktilisi üksikasju. Kristiina Laanemets sõnas: “Kuna järgmise kahe aasta jooksul sätitakse alles kõik detailid paika, on see küll suur samm edasi, kuid kohest efekti võib-olla ei tasu oodata. Rohkem on lootust, et kiiremini ja kaugemale jõutakse nende taimedega, mis on aretatud välisturgudele ja vastavad kriteeriumitele, sest nendega on katsed juba tehtud nendes riikides, kus see oli varemgi võimalik.”
Pikk bürokraatlik ooteaeg annab aretajatele võimaluse oma seemnevarude paljundamiseks.”Teadlastel on ilmselt laborites juba hulganisti CRISPR/Cas meetodil tehtud taimi ja sorte, mis võivad olla kasulikud ja mida saab nüüd põllutingimustes katsetada ja seejärel nendega turule minna,” leidis Hannes Kollist.