Eesti Konjunktuuriinstituut imbus välja rõõmusõnumiga: alkoholi kogutarbimine langeb juba kolmandat aastat järjest. 2,8 protsenti vähem kui eelmisel aastal. 10,4 liitrit absoluutalkoholi 15+ elaniku kohta. Surmajuhtumid langevad. Aktsiisitõusud toimivad. Piirikaubandust ei ole. Salaalkoholi praktiliselt ei eksisteeri. Karskus kujuneb vaikselt aga kindlalt elunormiks.
Ja siin see iroonia tipphetk ongi. Kui ühiskonnas läheb üldiselt halvasti – majandus lonkab, palgad ei jõua hindadega kaasa, pereväärtused lagunevad, mehed on väsinud ja naised stressis –, siis langeb ka alkoholitarbimine. Narkotarbimise suurenemisest vaikime siivsalt.
- aasta reoveeuuring, mis valmis Justiits- ja Digiministeeriumi tellimusel ja võttis ette 18 Eesti linna, näitas selgelt, et narkootikumide üldine tarvitamine kasvas võrreldes 2024. aastaga. Kanep, amfetamiin ja kokaiin leiti kõigist uuritud linnadest.
Peamised trendid on masendavad. Kanep — jätkuvalt kõige levinum narkootikum. Reovee järgi on selle tarvitamine märkimisväärselt kasvanud. Paljud kasutavad seda “loodusraviks”, peamiselt stressi, unehäirete ja ärevuse puhul. Õpilaste seas on proovimise määr küll madalam kui 20 aastat tagasi, kuid täiskasvanute ja noorte täiskasvanute seas tarvitamine kasvab.
Kokaiin — selge kasvutrend. Eriti Tallinnas, Pärnus ja mitmetes teistes linnades on tarvitamine hüppeliselt tõusnud. Kokaiin on muutunud tavatarbijale üha kättesaadavamaks ja odavamaks. Sellega kaasnevad ka üledoosid.
Amfetamiin — tarvitamine püsib kõrgel ja stabiilselt laialdaselt levinud. Eestis on see jätkuvalt üks peamisi stimulantide liike.
Sünteetilised opioidid nt nitaseenid — väga ohtlik valdkond. Need on suuresti asendanud vana fentanüüli. Ligikaudu pooled viimaste aastate narkosurmadest on seotud just nende uute väga tugevate sünteetiliste opioididega. Suremus selles grupis on kõrge.
Alkohol muidugi langeb juba kolmandat aastat, sest kliendid suunduvad joonelt narkoturule, põhjusteks tableti odav hind ja kerge kättesaadavus. Seega ongi alkoholi tarbimise langus täiuslik baromeeter. Mida halvemini läheb inimestel ja majandusel, seda paremini lähevad asjad terviseametnike raportites ja narkoturul. Kui rahvas enam viina ega õlut ei jaksa osta, siis on tervislikud eluviisid enesestmõistetavalt võitnud. Geniaalne.
Aga nüüd jõuame päris probleemi juurde. Meie aktsiisipoliitika on täielik mõttetus. Arutu. Ideoloogiline. Nõme. Vaadake Rootsit. Seal on süsteem, mis vähemalt teeskleb loogikat: lahjemad joogid – õlu, vein, kääritatud joogid – on suhteliselt mõistlikuma aktsiisiga, kangem alkohol seevastu oluliselt kallim. See suunab inimesi „kultuursema“ alkoholismi poole. Joo klaas veini või kaks õlut, ära joo pudelit viina. Lihtne, inimlik, põhjamaiselt pragmaatiline.
Eestis on aga vastupidi. Me maksustame kõike ühtemoodi hullumeelselt, ent eriti valusalt just neid jooke, mis võiksid pakkuda mõistlikumat alternatiivi maksakahjustusele. Ja siis imestame, et kangete jookide osakaal püsib kõrge. See pole alkoholismivastane poliitika. See on apartheid. Diskrimineerimine. Eesti veinikultuuri ja euroopalike alkoväärtuste rüvetamine.
Kõige räigem näide on siidritüüpi magusad lahjad joogid. Need armsad, värvilised, „maitsevad nagu mahl“, pudelid ja purgid on disainiime omaette, magus jälkus ei haise viina ega õlle järele. Just see šampoon meelitab turule noori tüdrukuid ja poisse, kes muidu õlle mõru maitse peale nina kirtsutaksid ja koolaga piirduksid. Magusus on kiirtee põrgusse. Suhkur on värbaja. Kõik algab alkomaiustustest.
Ja mis on terviseinstituutide geniaalne lahendus? Mitte midagi. Nad räägivad kättesaadavusest ja müügikohtade arvust, aga ei julge puudutada magusa lahja alkoholi mädapaiset. Sest see oleks „ebapopulaarne“. Sest noored ja naised on poliitiliselt korrektsed sihtrühmad. Joogu või torusiili, eks ole.
Seega tehkem ettepanek, mis on nii loogiline, et see kindlasti maha hääletataks: maksustagem siidrit, „smuutialkoholi“, magusaid veinijooke ja kõiki neid noortele suunatud kemikaale kolm-neli korda jõhkramalt kui praegu. See peab olema julm ja karjuvalt ebavõrdne. Olgu riik avalikult diskrimineeriv magusa solgi vastu. Sest just magusus on see, mis meelitab noori mürgipüünisesse, kust nad enam välja ei tule.
Samal ajal tuleks langetada aktsiisi kvaliteetsele õllele ja veinile. Las inimene joob midagi, millel on maitse ja traditsioon, mitte keemiat, mis maitseb nagu maasikaseep ja annab sulle boonusena diabeedi.
Aga ei. Selle asemel saame raporti, kus rõõmustatakse, et tarbimine langeb. Ja kui see langeb piisavalt kaua, siis ühel päeval teatab Tervise Arengu Instituut uhkusega: „Eestis on alkoholitarbimine jõudnud ideaalsele tasemele – nullini. Rahvas on päästetud. Kahjuks suri viimane eestlane liberalismi düsistustesse, aga vähemalt suri ta kaine peaga.“
See on meie praeguse alkoholipoliitika loogiline lõpp-punkt. Kui kõik on halvasti, siis on ka alkoholiga halvasti. Ja selles mõttes on muidugi kõik omal kombel hästi.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 19.06.2026