Tartu Ülikooli teadlased uurisid Henri Tilga eestvedamisel üle kahesaja Eesti koolinoore, kes olid vanuses 11–14 eluaastat. Teadlased tahtsid teada, kuidas on noorte motivatsioon ja füüsiline aktiivsus väljaspool kooli seotud õpetaja käitumisega. Koos Hispaania More kolleegidega kaardistas teadlasrühm õpilaste hinnanguid kaheksale õpetamisstiilile. Kui mõni õpetaja kaasab õpetaja noori maksimaalselt ja viib end nendega täielikult ühele lainele, siis teine jällegi esitab rangeid nõudmisi või jätab nad lausa täielikult omapäi.
Andmetest tuli välja, et kõige paremini näib mõjuvat häälestuv ehk õpilaste vaatenurka arvestav lähenemine. Kui õpetaja pakub valikuvõimalusi, annab tegevustele arusaadava eesmärgi ja laseb tegutseda omas tempos, tunnevad noored, et nende psühholoogilised baasvajadused on täidetud.
Uuringust koorus välja ka üks ootamatu leid. Noorte liikumisaktiivsust soodustas samuti äraootav stiil, kus õpetaja sekkub alles probleemide tekkides ja laseb valdavalt õpilastel endil asjade kulgu suunata. Teadlaste hinnangul võivad juba niigi motiveeritud ja osavad õpilased tajuda taolist madalat sekkumist usalduse ning austusena, mis toetab nende iseseisvust.
Nähtuse taga on sisemise motivatsiooni ülekandumine ühest keskkonnast teise. Kui õpilane tunneb end iseseisva, pädeva ja rühma kaasatuna, tekib tal kehalise kasvatuse vastu sisemine huvi ning rahulolu ja liikumisest saadav nauding kandub edasi vabasse aega. Kui aga õpetaja domineerib liigselt või õpilased lausa hülgab, juhtub vastupidine ning see ei soodusta noorte iseseisvat liikumist.
Teadlased rõhutavad samas, et tegu on läbilõikeuuringuga. Teisisõnu pole võimalik veel kindlalt öelda, kas õpetaja stiil mõjutas laste liikumist otseselt või juba niigi aktiivne, iseseisev ja sportlik klass võimaldas õpetajal võtta mugavama ja äraootava rolli.
Tilga töörühm kirjutab oma tulemustest ajakirjas BMC Public Health.