Ajude kärbumine toob kaasa totrad seaduseelnõud. Kellegi ähvardamine alastipildi võrku riputamisega on ebameeldiv, kuid pildi tegemine ise oli ilmselgelt meeldiv? Harudevahe pildi võrku riputamine ei võta ju kelleltki midagi ära, eriti riideid.
Huvitav kui massiline on iseenda alastipiltide jagamine suvalistele jorssidele, kui seadusandlus peab sekkuma, et seda mustust kõigile silme alla ei riputataks?
Siin on modellidele mõtlemisainet, ilmselgelt aga ei ole mõtlemisvõimet ja Pakosta siin kohe kuidagi aidata ei saa. Ei pornograafilise ähvarduse kriminaliseerimisega ega kuidagi teisiti. Meil ei oleks vaja mingit seksuaalähvarduste seadust, kui amatöörpornograafia vastutustundetu levitamine ei oleks saanud igapäevaseks rutiiniks.
Justiits- ja digiminister Liisa Pakosta istus oma kabinetis, kui ukse tagant kostis kahtlaste sammude müdin. Seekord ei tulnud käeraudu kõlistav prokurör Oja, vaid terve veidrike delegatsioon: põlevate silmadega roheaktivist, Brüsseli sabarakk, feministist ajakirjanik ja E200 täpsustamata uimas noorliikmete seltskond. Nad tõid kaasa uue eelnõu – „Karistusseadustiku muutmise seadus kõikide võimalike hirmutamiste ja ähvarduste kriminaliseerimiseks“.
„Head kolleegid,“ alustas minister väsinult, „me just täpsustasime ähvardamist nii, et lapsevanemad ei läheks kodutööde nõudmise pärast vangi. See teema on ammendatud. Lapsereosid tulebki terroriseerida.“
„Ei lähe läbi,“ hüüatas feminist, roosat kanaharja ähvardavalt kõigutades. „Kliimaga ähvardamine on muutunud massiliseks ja meie hala ei kuula enam keegi! Sookvoot on tähtsam. ERRis peavad olema kõik naised ja homod. Kui keegi ütleb, et 2035. aastaks on Eestis suvi 40 kraadi ja meri uputab Pärnu ära, siis see tekitab noortes kliimaärevust. See on vaimse vägivalla vorm! Vähem ärevust, rohkem sookvoote ja ilmatüdrukuid. Sa pressid selle seaduse tuima näoga läbi!“
Minister kergitas kulmu. „Kas te tahate öelda, et kliimaärevus on tegelikult… ähvardus?“
„Jah! Ja viirustega ähvardamine samuti,“ lisas Brüsseli ekspert, kes oli kunagi COVIDi ajal igal hommikul otseülekandes hirmu külvanud, ise loomalikult urisedes. „Kui keegi ütleb, et tuleb uus variant ja seekord on surmavus 8%, siis see on bioloogiline ähvardus. Inimesed lähevad isolatsiooni, ostavad makarone, nii et pärast pole endal enam suitsurahagi. Õudne, nii ei julge ju siia tulla enam ükski neeger ega islamist, välisinvestoritest rääkimata! Väga vajalik ja tark eelnõu, peab kahe käega toetama.“
Istungisaalis, kuhu see arutelu järgmisel päeval jõudis, hakkas õhkkond kihama. Kõik kartsid ja teadsid, mis tuleb edasi. „Ja sõjaga ähvardamine?“ küsis üks reformierakondlasest kindral lõpuks ettevaatlikult. „Seda on ju tänapäeval päris palju. Raadios räägiti ja…“
„Sõjaga on keeruline,“ tunnistas minister. „Kui venelane ähvardab, on see reaalne. Aga kui eestlane ütleb, et praegune poliitika viib meid otseselt sõtta, sest meil pole ei oma õhutõrjet ega kaitsetahet, siis… noh, see on juba pesuehtne ‘kaevikukõne’.“
Siis tuli veel üks suurejooneline ettepanek. „Me peame kriminaliseerima ka äärmuslusega ähvardamise,“ ütles viltuse lõustaga sotsialistist saadik. „Iga kord, kui keegi mainib islamiterrorismi või massiimmigratsiooni ohtu, tekib inimestes hirm, aga see hirm ei ole piisavalt suur. Ei ole kaugeltki kõikehõlmav. See on pelk islamofoobne ähvardus! Samuti putinismioht. Igaüks, kes ütleb, et Eestis on putiniste, ähvardab tegelikult ainult rahvuslikke inimesi, sest me seostame neid automaatselt ja alati Kremli käpikutega. Hirmutada on vaja aga kõiki, kogu populatsiooni, isegi rinnalapsi ja seniilseid vanureid.“
Saalis tekkis vaikus. Nõrgemad hiilisid vaikselt ja neljakäpukil välja. „Head kolleegid,“ ütles kõigile tuntud riigivaras, „Ma olen nüüd aru saanud. Kõige ohtlikum ähvardus praegu Eestis on see, kui keegi ütleb, et eesti rahvas sureb välja. Et me peaksime tegema rohkem lapsi. Et piirid peaksid olema kinni – elude päästmine nurjub, teate küll. Et perekond on mehe, naise ja laste asi – täielik jama. Kõiki muid ähvardab ju sellisel juhul piinarikas poissmehepõlv.“
Ta vaatas ringi. „Teie järgi on kliimapropaganda, vaid ‘ähvardus’. Tegelikult on see sõda oma enda rahva vastu. Miks te mind nii imelikult vaatate? See on nüüd Brüsseli ametlik seisukoht ja NATO juhtkond jagab seda. Kui me nii magedalt jätkame, siis ei jõua meie tankid kunagi Moskvasse. Hoogu ei tohi maha võtta, mis viis meid Kurskisse, ei vii meid edasi ida poole.“
„Tegelikult,“ jätkas ta, „peaksime lisama veel paar paragrahvi. Karistatavaks peaks muutuma ‘demograafilise talvega ähvardamine’ – see tähendab, et kui keegi toob välja valefakti, et eestlasi on 2026. aastal juba vähem kui 2040. aastal, tekitab see rahvuslikku ärevust. Samuti ‘traditsioonilise perega ähvardamine’ – kui keegi ütleb, et lapsi tuleks teha rohkem kui üks või kaks, on see noorte vaimse tervise ründamine allapoole vööd.“
Saalis naerdi närviliselt. Keegi hüüdis: „Aga mis on siis lubatud ähvardus?“ Vastus tuli vasakpoolsest pingireast: „Lubatud on ähvardada, et te ei võta rohkem immigrante, ei maksa roheenergiale enam sentigi peale ja ei vaigista enam kunagi rahvuslike hääli. Lubatud on ka reaalne euroliidust väljaastumise ähvardus.“
„Nali naljaks,“ naeratas suurvaras kurvalt. „Nii et kokkuvõttes: ähvardada tohib ainult eesti rahvast. Selleks on kõige sobivamad – kliima, viirused, sõda, äärmuslus, rahvuslus – nendega tohib ähvardada niikaua, kuni see toetab globaalset agendat. Ühelgi muul juhul ei tohi kedagi ähvardada isegi planeedi keemisega.“
Istung lõppes. Eelnõu läks edasi kooskõlastusringile. Prokurör kirjutas märkuse: „Täpsustada, et lapsevanemal on lubatud ähvardada last taskurahast ilmajätmisega, kui ta ei õpi eesti keelt ega rehkendust. See ei ole vabaduse piiramine. See on tont teab mis.“
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 18.06.2026