Enamasti toimub teaduslik diskussioon teadusajakirjanduses. Eesti Ornitoloogiaühingu esindaja Kunter Tätte on esitanud meie uuringu kohta võrdlemisi jõulise arvamuse (Kunter Tätte: uue kormoraniuuringu tõlgendus on vigane).
Kuigi Kunter Tätte arvamusloo pealkirjas esitatud süüdistus on väga tõsine, ei sea ta oma käsitluses kahtluse alla meie uuringu tulemusi ega esita argumente, mis need ümber lükkaksid. Seetõttu võib arvata, et tema arvamusloo eesmärk on eelkõige mõjutada lugejate arvamust autori maailmavaatele soodsas suunas. Kuna selleks kasutatakse meie teadusuuringu kritiseerimist, peame vajalikuks vastata esitatud etteheidetele üksipulgi.
Shannoni indeksist
Esmalt nimetab Kunter Tätte väärtõlgenduseks Shannoni mitmekesisusindeksi kasutamist linnustiku elurikkuse indeksina. Loomulikult oleme Shannoni indeksi piiratusest teadlikud. Seetõttu on meie uuringus kormoranikolooniate mõju kohalikule linnustikule analüüsitud lisaks veel liigi- ning ökoloogiliste gildide tasandil ning seepärast tõlgendamegi oma uuringus nähtud muutusi kui muutusi meresaarte linnustikus tervikuna.
Ometigi saame kinnitada, et ka juhul, kui Kunter Tätte nõutud lähenemist kasutada, jäävad meie uuringu tulemused üldjoontes samaks. Kui kormoran indeksi väärtuste arvutamisel välja jätta, ilmneb samuti suundumus, et kormoranide pesitsema asumine saartele vähendab Shannoni indeksi väärtusi võrreldes saartega, kus kormoranide pesitsemist ei täheldatud.
Kriitikana tuuakse välja, et: “Niisiis kui uuringu autorid leidsid, et kormorani kohalolu saarel vähendab Shannoni mitmekesisuse indeksi väärtust, on sellest ekslik järeldada, et teisi linde samaaegselt vähemaks jäi.” Kahjuks näitab andmestiku liigi- ja gildipõhine analüüs aga just seda. Mitmete liikide arvukus kahanes saartel, kuhu kormoranid pesitsema asusid. See tähendabki, et teisi linde jäi neil saartel vähemaks, kuhu kormoranid elama asusid.
Bonferroni parandusest
Siin tuleme teise olulise aspekti juurde, mille koha pealt Kunter Tätte on meie uuringut kritiseerinud. Nimelt näib ta väitvat, et oleme kormoranide mõju liigipõhisel analüüsil andmeid üle interpreteerinud, sest: “Siinkohal jäeti millegipärast mainimata, et pärast Bonferroni korrektsiooni jäi alles vaid kolm negatiivset seost (hõbekajakas, kalakajakas ja tõmmuvaeras) ja üks positiivne seos (kühmnokk-luik)”. Kahjuks siin Kunter Tätte küll eksib, sest vastav viide on uuringus selgelt välja toodud (vt originaalartikli tulemuste peatükk teine lõik).
Selle üle, kuidas mõjutab Bonferroni paranduse rakendamine mitmese testimise korral bioloogiliste andmete tõlgendamist, on ökoloogilises teaduskirjanduses palju arutletud. Tõepoolest, mitme statistilise testi tegemisel suureneb I tüüpi vea ehk valepositiivse tulemuse tõenäosus.
Samas kaasneb rangete paranduste kasutamisega suurem II tüüpi vea risk ehk võimalus, et looduses tegelikult esinev seos jääb statistiliselt tuvastamata. Seetõttu on soovitatud enam tähelepanu pöörata seoste tugevusele ja bioloogilisele tähendusele, mitte üksnes p-väärtustele: viimane ei näita mitte looduses esineva seose tugevust vaid statistilist tõenäosust, et oleme teinud I tüüpi vea.
Just sel põhjusel esitasime artikli tabelis 2 nii algsed kui ka Bonferroni paranduse järgsed p-väärtused ning viitasime paranduse mõjule tulemuste peatükis. Seetõttu jääb arusaamatuks etteheide, nagu oleksid vastavad andmed uuringus esitamata jäetud. Kõik vajalikud statistilised näitajad on artiklis olemas ning lugejal on võimalik nende põhjal hinnata, kuidas mitmeste võrdluste korrigeerimine tulemusi mõjutas. Igal juhul sisaldab algne teaduspublikatsioon kõiki andmeid, mille puudumisele kriitikas viidatakse.
Tasub ka meenutada, et Bonferroni parandus on üks kõige konservatiivsemaid laialdaselt kasutatavaid mitmese testimise korrigeerimise meetodeid. Teaduskirjanduses kasutatakse ka vähem konservatiivseid lähenemisi, näiteks Holm’i või Benjamini–Hochbergi meetodit. Meie rakendasime neist ühe rangeimat, samuti kaasasime mudelitesse nii palju kovariaate kui andmestik võimaldas, et eristada kormoranikolooniate mõju teistest võimalikest teguritest.
Haudelindude loendamisest
Lisaks on uuringu puudujäägina välja toodud, et esineb olukordi, kus andmestikus ei ole ära märgitud, et saartel peale kormoranide muid linnuliike pesitseks. Selle koha pealt peame tunnistama, et meil puudub julgus oletada, et saartel välitöid teinud kutselised- ning harrastusornitoloogid oleks kaldunud kõrvale väikeste meresaarte haudelinnustiku loendamise metoodikaist.
Nõnda ei julge meie küll nõustuda Kunter Tätte väitega, et: “Seega on selge, et osaliselt oli mitmekesisuse indeksi väärtus kormoraniga saartel madalam puhtalt põhjusel, et muid haudelinde paljudel aastatel ei loendatudki.” Suur osa meie uuringu autoreist on ka ise neid loendusi läbi viinud. Oma kogemusele toetudes eeldame, et sama vastutustundlikult on käitunud ka teised loendusi läbi viinud linnuvaatlejad.
Lõpuks tuuakse kriitikana välja, et: “Lisaks ei arvestatud liigipõhiste seoste arvutamisel loodusliku taustafooniga. Tehti küll haudepaaride tiheduse enne/pärast kormorani võrdlus. See aga ei tõesta, et kormoranidega saartel ühe või teise liigi arvukus kiiremini langes kui kormoranideta saartel.”
Ega seda ju väidetudki – käesolevas uuringus toodi välja, et kormoranide pesitsemine saarel vähendas lindude elurikkust. See joonistus selgelt välja ka mõnede linnuliikide arvukuse vähenemisena liigi tasandil, ent ka lindude ökoloogiliste gildide tasandil.
Mõju kiirust ei kvantifitseeritud, kuid artikli joonisel 2 esitatud mustrid viitavad, et muutused tekkisid suhteliselt kiiresti. Tuleb muidugi meeles pidada, et esimestel aastatel, kui seda mõju näha oli, oli kormoranide arvukus Eesti rannikumeres väga madal. Nõnda võrreldigi kormoranipesadega ja kormoranipesadeta väikesaari aastati.
Nii ei ole korrektne ka kriitika, et “Nimelt, kuna kormoranide arvukus on aja jooksul muudkui tõusnud, tähendab see, et kormoranide arvukuse ja aasta vahel on paljudel saartel tugev positiivne seos. Kui mõne liigi arvukus on enam-vähem stabiilselt aastate jooksul alla käinud, võib tema arvukus korreleeruda samal ajal nii aastanumbri kui ka kormorani arvukusega.”
Kriitika, et täheldatud seosed võiksid olla põhjustatud kormorani arvukuse ja aasta tugeva omavahelise korrelatsiooni tõttu, ei ole põhjendatud. Analüüsis võrreldi kormoranidega ja kormoranideta saari sama aasta piires. Seetõttu ei saanud tulemused tuleneda üldisest ajatrendist, kus kormoranide arvukus suureneb ja mõne teise liigi arvukus samal ajal väheneb.
Nn looduslikust katsest
Kriitikatulva lõpetab manitsus, et teadusuuringutes tuleb olla ettevaatlik, sest sedasi võib tuua välja negatiivseid seoseid, mis erinevate liikide vahel võivad tekkida. Täpsemalt: “Harva on teada ainult üks kindel põhjus, miks ühe või teise liigi arvukus on hakanud alla käima. Igatahes niimoodi suvaliselt kümnete liikide arvukusi ainult kormoraniga seostades on suur oht, et päris süüdlane jääb tahaplaanile.”
See kriitika jääb kahjuks meile arusaamatuks, sest oleme seni arvanud, et teadlased peavad välja tooma oma uuringute tulemused ausalt ning hoolimata sellest, kas need tulemused meile meeldivad või mitte. Paraku ongi ühe konkreetse surveteguri mõju hindamiseks ainus viis läbi viia katse, kus võrreldakse muidu sarnaseid andmepunkte, mis erinevad ühe muutuja poolest.
Aastakümnetega Eesti kutseliste ja harrastusornitoloogide töö tulemusena kogutud andmestik võimaldaski meil vaadelda nn looduslikku katset. Saime analüüsida just nimelt kormoranide mõju, sest valimis võrreldi saari, mis erinesid eelkõige ühe muutuja poolest: kormoranide pesitsemine esines (menetlusrühm) või kormoranide pesitsemine puudus (kontrollrühm).
Lisaks, nagu ülalpoolgi mainitud, kaasasime mudelisse nii palju kovariaate kui andmestik võimaldas: ikka selleks, et kormoranikolooniate mõju teistest teguritest eristada. Seetõttu võimaldabki see nn looduslik katse meil just nimelt hinnata kormoranide mõju nende väikesaarte linnustikule.
Kahjuks viitab ka Kunter Tätte arvamuse lõpuosa sellele, et on kaldutud kõrvale uuringu peateemast ning miskipärast tuuakse sisse asurkondade ohjamine ning nimetamata jääv “muutuste peapõhjus”. Lõpuks ei julge ju ka kriitik ise eirata uuringu põhitulemusi (“Ma ei hakka väitma, et kui liigipõhised analüüsid korrektselt läbi viia, ei leiduks ühtegi negatiivset seost kormorani ja mõne teise linnuliigi vahel. Kormoran võib mõnel saarel ju tõesti enda alla suure pindala haarata ja elutegevuse käigus ka maastikku tahtmatult ümber kujundada.”).
Seega leiame ilmselt ühise keele ses osas, et Eesti rannikumere üks arvukaim, kui mitte kõige arvukam haudelind, kormoran, võib tõesti mõjutada teda ümbritsevat keskkonda, nagu iga teinegi liik. Iseasi on, kas need tulemused meile meeldivad või mitte, ning mida me oma teadmistega peale hakkame.
Loodame, et edasine arutelu kormorani ja teiste merelindude omavaheliste seoste üle toetub teaduskirjanduses avaldatud andmetele, läbipaistvatele analüüsidele ja eri tõlgenduste sisulisele võrdlemisele.