Männiku karjääris ja teistes Eesti veekogudes kohatud kummaline olend on jõhvuss. Oma nime on ta saanud rahvasuus hobuse sabakarva ehk jõhvi järgi, mida ta oma pika ja peenikese kehaehitusega meenutab. Kuigi välimuselt võib ta esmapilgul tunduda ehmatav, on tegu inimesele täiesti ohutu loomaga, kelle eluviis on aga põnevam kui mõni õudusfilm.

Õudusfilmilik elutsükkel: putukast peremees saab zombiks

Entomoloog Mati Martin kirjutas ajakirjas Eesti Loodus, et jõhvussi välimus pole pooltki nii erakordne kui tema elukäik. Täiskasvanud jõhvussid elavad vabalt vees, kus nad ei söö midagi. Nende ainus eesmärk on paljuneda. Kogu eluks vajaliku energia koguvad nad vastsena, parasiteerides putukate ja teiste lülijalgsete sees.

Ja siit algabki lugu, mis väärib loodusfilmi stsenaariumi:

1. Nakkamine: Jõhvussi elutee saab alguse veekogus, kust tema muna või vastne satub mõne putukavastse, näiteks kiili või sääse sisse. See putukas võib aga omakorda sattuda suurema röövputuka, näiteks rohutirtsu, kilgi või jooksiklase toidulauale.
2. Kasvamine peremehe sees: Uue peremehe kehas areneb jõhvussi vastne täismõõtmeteni, kasvades peremeesputuka keha sisemuse arvelt. Eesti liigid võivad sirguda kuni 80 cm pikkuseks, olles ise vaid paar millimeetrit laiad.
3. Meelemanipulatsioon: Kui jõhvuss on valmis iseseisvat elu alustama, peab ta pääsema tagasi vette. Selleks manipuleerib ta oma peremehe käitumist. Jõhvuss suunab putuka – kes tavaliselt vett väldib – otse lähima veekogu poole ja sunnib ta sinna sisse hüppama.
4. Vabanemine: Kui «zombistunud» peremees on vette jõudnud, pressib pikk uss end läbi putuka keha välja, et alustada oma elu vees. Peremeesputukas selle protsessi käigus paraku hukkub.

Seega, kui näete ritsikat kummaliselt vette hüppamas, võite olla tunnistajaks just sellele looduse erakordsele vaatemängule.

Eesti – jõhvusside avastamata maa

Kuigi jõhvusse on Eestis alati olnud, teavad isegi teadlased nende kohta veel üllatavalt vähe. Neid võib leida nii järvedest ja jõgedest kui ka vihmaveetünnidest. Liikide eristamine on aga palja silmaga võimatu – selleks on vaja ülivõimsaid elektronmikroskoope, mis uurivad ussi naha peent mustrit.

Huvitav on fakt, et Eesti on osutunud jõhvusside uurimisel tõeliseks aardelaidaks. Mõni aeg•
•
More tagasi avastas maailma tippteadlane Andreas Schmidt-Rhaesa siit leitud materjali põhjal lausa kolm teadusele täiesti uut liiki: Gordius balticus, G. spiridonovi ja G. terminosetosus. See näitab, et meie loodus peidab endas veel palju avastamata saladusi.

Kas inimene peab jõhvussi kartma? Lühike vastus: ei.

Rahvasuus on levinud müüte, justkui poeks jõhvuss inimesele naha alla, kõrva või ninna. Need väited ei vasta tõele.

Jõhvuss on spetsialiseerunud parasiteerima putukatel ja teistel lülijalgsetel. Inimene, konn ega kala ei paku talle peremehena mingit huvi. Äärmiselt harvadel juhtudel on jõhvuss sattunud inimese seedetrakti, kui on söödud teda kandnud putukat, kuid sel juhul on keha võõrkehast (näiteks oksendades) vabanenud.

Mida teha, kui kohtad jõhvussi?

• Ära karda: Ta on sulle täiesti ohutu. Võid temaga rahulikult ühes veekogus ujuda.
• Jälgi teda: Tema aeglane, looklev liikumine on huvitav vaatepilt.
• Võid ta kätte võtta: Kui ussi veest välja võtad, hakkab ta end kerra kerima, et vältida kuivamist. Ta ei hammusta ega tee muudmoodi viga.
• Pane ta vette tagasi: Pärast vaatlemist aseta ta kindlasti vette tagasi, sest seal toimub tema elutähtis tegevus – paljunemine.

Kokkuvõttes on Männiku karjääris nähtud jõhvuss põnev ja kahjutu olend Eesti loodusest, kelle erakordne eluviis rikastab meie teadmisi loomariigi mitmekesisusest.