Kuna seenekasvatuse valdkond on samas kogu maailmas, sh Eestis arenev, aitab Adamson nüüdsest seda edendada EMÜ kaasprofessorina. Oma 12. juunil peetud venia legendi’s kõneles ta seenekasvatuse uuematest suundadest. Jutuks tulid nii söögiseente kasvatamine raiesmikel, musta pässiku kultiveerimine kui ka seente omadusi muutvad seeneviirused.
Eestis kasvatatakse juba nii austerservikut, shiitake’t kui ka tervisetootena propageeritud lõvilakka. Samuti toodetakse Eestis pärme ja valmistatakse seentel põhinevat biofungitsiidi. “Päris mitmed ettevõtted juba kasvatavad Eestis seeni nii toiduks kui ka muudel eesmärkidel. Nii et kindlasti tasub neil teemadel vaeva näha,” ütleb kaasprofessor.
Kännud ja tüüblid
Ühe uurimissuunana on Kalev Adamson ja EMÜ teadur Marili Vester proovinud viimaste aastate jooksul uurida seente kasvatamist Järvselja õppe- ja katsemetskonnas. Täpsemalt kasutasid nad ära segametsades harvendusraiest järele jäänud kände. “Oleme seal mitme aasta jooksul kasvatanud erinevaid söögiseeni, umbes nelja-viit liiki: austerservikut, kopsservikut ja sametkõrgeseid,” loetleb ta.
Töörühm nakatas kände uuritavate liikidega 2024. aasta kevadel. Nakatamiseks läksid käiku seenetüüblid. Kuna osa seeni vajab viljumiseks teistest kauem aega, ei saa katsest veel lõplikke järeldusi teha. “Mõned seened vajavad, et substraat oleks kaunis lagundatud ehk känd juba üsna pehkinud, et seen hakkaks viljuma. Nendel ootame alles sel aastal esimest saaki,” kirjeldab Adamson.
Küll aga on juba näha, et iga seenetüvi igale kännule ei sobi. Katses olid valikus kase-, sanglepa- ja haavakännud. “Haab andis kõige kesisemaid tulemusi. Laias laastus kõige paremaid tulemusi andis aga must lepp ehk sanglepp,” toob kaasprofessor välja. Seejuures oli näha, et sanglepale sobiv seenetüvi ei pruugi kasekännul sama hästi kasvada.
Samuti näitas katse, et suvisel ajal on metsas seeni kasvatades omaette katsumus võitlus tigudega. “Kui on selline ala, kus on palju tigusid, kipuvad nad enamiku saagist ära sööma,” märgib Adamson. Siiski sobis näiteks puidu-sametkõrges kasvatamiseks ka talviste miinuskraadidega. Teisisõnu saab seda kasvatada ajal, mil teod enam saaki ei ohusta.
Teise kitsaskohana peab arvestama, et kändudel kasvab lisaks istutatutele looduslikult teisigi seeni. Konkurentsi tõttu ei maksa seenekasvatajal kaasprofessori sõnul eriti alguses sajaprotsendilist õnnestumist loota.
Võrdluseks proovis töörühm nakatada kände ka lageraie järgsel alal. Seal olid tulemused kehvad, sest päikese käes läheb raielank kuumaks ja kuivaks. Harvendusraie järel oli metsa all aga seenele täpselt parajalt niiske ja vilu. Seejuures ei välista metsa- ja seenekasvatus Adamsoni sõnul üksteist: “Metsa majandades saab samal ajal proovida seeni kasvatada ja loota saaki saada.”
Küll aga hoiatab ta, et juba tüüblite panek on väga töömahukas. Peale seda tuleb neil iganädalaselt silma peal hoida. “See on ka väga ajamahukas: kõndida kõik kännud läbi, lugeda ära, kas ja mitu viljakeha on tekkinud, mis kuupäeval need tekkisid ja nii edasi,” loetleb kaasprofessor.
Huvilisele kasvatajale põhjapanevate soovituste andmiseks on katse siiski veel liiga algusjärgus, sest kännud lagunevad aastatega. Lagunemiskiirust võib ennustada nii kännu suuruse, läbimõõdu, kõrguse kui ka puuliigi põhjal. “Vähemalt kolm-viis aastat, olenevalt liigist, on see aeg•
•
More, mil seen kännu endale allutab ja hakkab kõige elujõulisemailt seeni tootma,” selgitab Adamson.
Teisisõnu saab kasvataja esimesel aastal küll mingit saaki, kuid n-ö vau-efekti kohe loota pole. Siiski usub kaasprofessor, et meetodit edasi arendades saab õnnestumisprotsenti tõsta. “Kui igale puuliigile parim seenetüvi on välja valitud, võiks edasi vaeva näha ja proovida erinevaid nakatamismeetodeid, et olukorda veel paremaks saada,” arutleb ta.
Seeneviiruseid avastamas
Seenekasvatuse professuuri mõte pole Kalev Adamsoni sõnul aga tegeleda üksnes söögiseente, vaid ka raviseenekasvatuse ja seeneviirustega. Raviseentest huvitab teda eeskätt viimastel aastatel meedias palju kõlapinda saanud must pässik. “Selle nakatamisedukus on jäänud tagasihoidlikuks – eesmärk on ka seda tõsta,” osutab ta.
Esimesed seeneviirused avastati juba 1960. aastal ja sealt peale on nende abil seente omadusi muudetud. Näiteks võivad viirused pärssida seene kasvu, selle surmata, panna selle aeglasemalt kasvama ja muuta selle välimust.
Mitmel söögiseenel, sh austerservikul ja puidu-sametkõrgesel on viiruseid palju uuritud ning seeneviirustega hakkama saamine moodustab seal omaette valdkonna. Mustal pässikul polnud see-eest ühtegi seeneviirust seni tuvastatud. “Nüüd on meil esimesed laboris purki saadud ja õige pea jõuab see ka avaldamiseni,” avab kaasprofessor.
Alanud professuuri jooksul loodabki Adamson ühe teemana avastada seeneviiruste potentsiaali: kas nendega õnnestub teatud seeneliikide kasvu pärssida või vastupidi mõnd liiki inimesele kasulikumaks muuta. Teisalt huvitavad teda söögiseened: “Uurin, kuidas nende kasvatamine võiks paremini õnnestuda ja kuidas erinevaid metsandusjäätmeid rohkem ära kasutada, et ringmajanduse eesmärgid saaksid täidetud.”