Riigikogus oli kavas Vabariigi Valitsuse algatatud nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse eelnõu, mida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel kõnelenud Evelin Poolamets palus mahja hääletada. Paraku nii see ei läinud.
Evelin Poolamets: “Antud eelnõu suurim probleem ei seisne mitte nakkushaiguste tõrjumises, vaid selles, kuidas seda teha soovitakse. Eelnõuga antakse täitevvõimule selliseid volitusi, mis nõrgestavad parlamentaarset kontrolli ning võimaldavad piirata põhiõigusi ebamääraste ja laialt tõlgendatavate normide kaudu.
Põhiseaduse kohaselt teostab riigivõimu rahvas oma valitud esindajate kaudu Riigikogus. Just Riigikogu ülesanne on otsustada põhiõiguste piirangute üle ning määrata kindlaks nende ulatus ja tingimused.
Käesolev eelnõu liigub aga täpselt vastupidises suunas. Riigikogu loob üksnes üldise raamistiku ning annab sisulise otsustusõiguse ministrile, Terviseametile ja Vabariigi Valitsusele. Just nemad hakkavad määrustega otsustama, millised haigused on eriti ohtlikud, milliseid piiranguid inimestele kehtestatakse, millal võib kehtestada karantiini, millal võib sulgeda koole, lasteaedu või ettevõtteid, millal võib keelata avalikke üritusi ja milliseid tervisetõendeid nõutakse. Selline lahendus tähendab sisuliselt seadusandliku võimu delegeerimist täitevvõimule.
Põhiseaduse § 3 kohaselt tohib riigivõimu teostada üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Kui aga kõige olulisemad otsused jäetakse hilisemate määruste ja haldusaktide tasandile, muutub seadus ise sisutühjaks raamistikuks.
Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et põhiõiguste olulised piirangud peavad tulenema seadustest ning olema piisavalt täpselt määratletud. See eelnõu jätab aga suure osa sisulisest regulatsioonist tulevaste poliitiliste otsuste teha.
Eelnõu annab Terviseametile õiguse kehtestada karantiin, sulgeda koole ja lasteaedu, peatada ettevõtete tegevus, piirata sotsiaalteenuseid, keelata avalikke üritusi, kohustada inimesi terviseuuringutele. Need otsused ei ole ju puhtalt tehnilised, vaid otsused, mis puudutavad inimeste põhiseaduslikke õigusi, ettevõtlusvabadust, kogunemisvabadust, haridust ja omandit. COVID-i kriisi ajal nägime, kui ulatuslikud võivad selliste otsuste tagajärjed olla. Just seetõttu oleks pidanud seadusandja suurendama parlamentaarset kontrolli, mitte seda vähendama. Paraku liigub eelnõu vastupidises suunas ning loob olukorra, kus olulisi ühiskondlikke otsuseid võib teha ametkondliku haldusaktiga.
Eelnõu üks kõige murettekitavamaid osi on eriti ohtliku nakkushaiguse määratlus. Selle järgi võib haigust pidada eriti ohtlikuks muu hulgas siis, kui Maailma Terviseorganisatsioon kuulutab välja rahvusvahelise tervisehädaolukorra või tunnistab Euroopa Komisjon rahvatervise hädaolukorra olemasolu.
See tähendab, et Eesti õiguses hakkavad olulist rolli mängima organisatsioonide otsused, mille üle Eesti kodanikel puudub sisuline demokraatlik kontroll. WHO peadirektor ei ole Eesti rahva valitud, samuti Euroopa Komisjoni liikmeid ei vali Eesti rahvas. Ometi võib nende hinnangute põhjal tekkida alus piirata Eesti inimeste õigusi. See on ohtlik pretsedent.
Rahvusvaheline koostöö tervise valdkonnas on vajalik, kuid rahvusvahelised organisatsioonid ei tohi muutuda Eesti sisepoliitiliste otsuste tegelikeks kujundajateks. Eesti rahva õigusi peab piirama Eesti riik Eesti põhiseaduse alusel, mitte rahvusvaheliste ametnike otsuste tulemusel.
Eelnõus on mitmeid sätteid, mis jätavad mulje, et justkui formaalne õigus jääb alles, kuid selle eiramine toob kaasa sanktsiooni. Näiteks võib inimene terviseuuringust keelduda, kuid keeldumise korral võib talle kehtestada karantiini. See eelnõu võimaldab koguda ulatuslikke andmeid inimese tervise, reisimise, töökoha, rahvuse, sotsiaal-majandusliku seisundi ja paljude teiste asjaolude kohta.
Veelgi muret tekitavam on, et osa andmeid võib säilitada tähtajatult. Selline lähenemine ei vasta andmete minimaalsuse põhimõttele ning tekitab küsimuse, kas riik kogub rohkem andmeid, kui nakkushaiguste tõrjumiseks tegelikult tarvis on.
Nakkushaiguste tõrjumise ettekäändel ei tohi muuta Eesti põhiseaduslikku korda. See eelnõu koondab liiga palju võimu täitevvõimu ja ametkondade kätte, vähendab Riigikogu rolli, võimaldab oluliste põhiõiguste piiranguid määruste ja haldusaktide kaudu ning seob Eesti õiguskorra tihedalt WHO ja Euroopa Komisjoni otsustega. Riik peab olema valmis kriisideks, kuid kriisideks valmistumine ei tohi toimuda demokraatia, parlamentaarse kontrolli ja põhiseaduslike vabaduste arvel. Just kriisi ajal tuleb põhiseadust kaitsta kõige rohkem, mitte kõige vähem. Eestis peab jääma kehtima põhimõte, et rahva õiguste üle otsustab rahva valitud parlament, mitte ametkond, mitte minister ega rahvusvaheline organisatsioon.”