Eesti järgmise suure digihüppe idee
Lisaks meile, päris inimestele, toimetavad internetis üha enam ringi ka AI-agendid, kes on valmis meie käest palju rutiinseid kohustusi üle võtma. Selleks aga peame neile looma võimaluse ja samal ajal kontrollima, et nad ei saaks teha kurja.
| Markus Villig Bolti kaasasutaja, Eesti.ai nõukoja juht | Sten Tamkivi investeerimisfirma Plural partner, Eesti.ai nõukoja liige | Kaspar Korjus tehnoloogiafirma Pactum kaasasutaja, Eesti.ai nõukoja liige | Taavi Kotka insener ja ettevõtja |
Juba praegu on Eestis inimesi, kes on endale teinud agendid ja lasevad neil enda eest arveid maksta või ettevõtte kuuaruandeid esitada.
Kui küsida Eesti inimeste käest, kuidas nad seda maad iseloomustavad, siis ühena esimestest asjadeks öeldakse, et me oleme väike. Kuid kohe selle järgi tuleb üks suur aga: Eesti on maailma kõige parem riik.
Meil on meie loodus, meie keel, kultuur ja traditsioonid. Meil on ettevõtlikud ja nutikad inimesed, kes on siin jonnakalt vastu pidanud ning suutnud Eestit kodusena hoida.
Enamgi veel: ikka ja jälle leiame me ennast maailmaareenilt näitamas kõigile teistele, kuidas muusikat kirjutada ja orkestrit dirigeerida, kuidas rallit sõita, kuidas sauna ehitada või kuidas miljardeid väärt idufirmasid teha. Meie oskame teha asju nii, et teised käivad siin õppimas ja küsimas, kuidas see kõik üldse võimalik on.
Viimased kolmkümmend aastat oleme olnud maailmas tuntud ka kui e-riik. Tiiger, kus lepinguid sõlmitakse või kinnisvara ostetakse arvuti ees istudes ja kus paljud inimesed isegi ei tea, kus pangakontor või maksuamet asub. Digitaalne muinasjutumaa, mille elanik võib ka Euroopas reisides tänavalt apteeki sisse astuda, ulatada oma ID-kaardi ja osta seal välja Eestis digitaalselt kirjutatud retseptiravimid.
Me oleme ise neid lugusid juba nii palju kuulnud, et see kõik tundub mõnedele tüütu korrutamise ja paigalseisuna. Tõde on siiski see, et meie enda üles ehitatud e-riigi teened selle ees, kuidas me siin riigis elame ja mida teised meist arvavad, on mõõtmatult suured.
Vaevalt, et Eestis on palju neid inimesi, kes soovivad, et meil seda kõike üldse ei oleks.
Kui hakata ajaloos näpuga järge ajama, millised olid need õiged otsused, mis võimaldasid meil kõike seda nii kiiresti saavutada, jõuame käesoleva sajandi esimestesse aastatesse, mil ühiskonnas käis elav arutelu ID-kaardi üle. Osad olid kirglikult poolt, teised sama kirglikult vastu, aga täna on selge see, et me tegime toona ühe suure õige otsuse, millest on saanud e-riigi alustala.
Riik ja erasektor tulid ühte tuppa kokku ja otsustasid teha kogu Eestile ühe ja ühise digitaalse identiteedi ehk ID-kaardi. See tähendas, et järsku tekkis enamikule Eesti inimestest võimekus turvaliselt sisse logida maksuametisse ja teistesse riigiteenustesse, aga ka panka või mõne teise ettevõtte iseteeninduskeskkonda, tuvastada oma isikut, kinnitada tehinguid ja anda digiallkirju. Seda kõike ühe ja sama ID-kaardiga, ühel ja samal viisil.
Me olime loonud kõigile ligipääsetava keskkonna, mis osutus enamiku meie hilisemate e-riigi saavutuste hüppelauaks.
Täna, 25 aastat hiljem on maailm jälle muutumises. Lisaks meile, päris inimestele, toimetavad internetis üha enam ringi ka AI-agendid, kes on valmis meie käest palju rutiinseid kohustusi üle võtma. Selleks aga peame neile looma võimaluse ja samal ajal kontrollima, et nad ei saaks teha kurja.
Eestil on avanenud võimalus teha nüüd uuesti midagi sarnast nagu me omal ajal ID-kaardiga tegime ning lüüa kolm kärbest ühe hoobiga: panna tugev alus uue ajastu digiteenuste arenguks Eesti inimeste jaoks, kehtestada AI-agentide jaoks tugev ja läbipaistev kontroll ning olla uuesti maailmas esimene, kes astub sellise suure sammu kogu riigi jaoks korraga.
Mõte on selline, et me peaksime looma AI-agentidele oma identiteedi ehk võimaluse end panka, maksuametisse või mujale sisse logides või digiallkirja andes samamoodi tuvastada, nagu me praegu iseennast tuvastame. Üks hea võimalus oleks anda AI-agentidele samasugused isikukoodid, nagu on füüsilistel isikutel, ning siduda agendid selle inimese külge, kes nad lõi, kelle huvides nad tegutsevad ja kes nende eest vastutama peavad.
Juba praegu on Eestis inimesi, kes on endale teinud agendid ja lasevad neil enda eest arveid maksta või ettevõtte kuuaruandeid esitada.
Uuringufirma Gartner ennustab, et juba ülejärgmisel aastal teevad AI-agendid 15% ettevõtete igapäevastest otsustest ning et ettevõtete tarkvarast ligi kolmandik sisaldab selleks ajaks agentse AI lahendusi. Agentide võimekus ja hulk kasvab lähemate aastate jooksul plahvatuslikult ning kuna nende loomine ja kasutamine on nii lihtne, siis on kindel, et ka paljud meist loovad endale agendid lihtsamate ülesannete täitmiseks.
Praegu on aga nii, et agent ei ole seaduse mõttes justkui mitte keegi. Kui me tahame, et ta logiks sisse panka, maksuametisse või mõnda muusse sellisesse keskkonda, peame talle andma oma kasutajatunnuse ja PIN-koodid ja see toimib, aga niimoodi saaks ta ligipääsu kõigele sellele, millele inimene praegu saab. Näiteks kõigile meie pangakontodele ja õigustele või kõigile meie e-riigi teenustele, ranitsatoetusest digiretseptide ja kaitseväekohustuseni. Võib arvata, et väga paljudel juhtudel me seda ei soovi, vaid me tahame ise määrata, millised õigused ja volitused meie heaks töötavatel agentidel on ning kust jooksevad piirid.
Sama lugu on teenusepakkujatel. Neil ei ole praeguse tehnoloogia järgi võimalik vahet teha, kas sisse logis päris kasutaja või tema agent ning nad ei saa omaltpoolt piire seada, mida tohib nende teenustes teha inimene ja mida agentsena tegutsev arvuti. Kui inimeste ja AI-agentide jaoks kehtivad erinevad õigused, kohustused ja piirangud peaksid seadusesse saama kirjutatud, oleks meil vaja internetis aru saada, kes on kes.
Samuti on küberturvalisuse jaoks väga olulineteada, kelle loodud mõni agent on ehk kelle huvides ta tegutseb. Kui agendil oleks oma isikukood, näiteks üheksaga algav number, oleks ta kõigi süsteemide jaoks läbipaistvalt seotud just oma loojaga ning kui agent midagi halba teeb, saab tema eest vastutava inimese üles leida. Mõneti oleks agendi isikukood nagu autole pandav numbrimärk.
Eesti riik on tänaseks pannud need mõtted töösse läbi kahe projekti. Esimene neist kannab nime Aruait ja seda veab Riigi Infosüsteemi Amet. Teist juhib Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutus.
EISi hinnangul on meil agentide isikukoodide tegemiseks pea kaks kolmandikku tehnoloogiast juba olemas: X-tee, e-Tempel ja mitmed muud sellised süsteemid. Suur hulk juriidilisi ja tegelikult ka laiemaid ühiskondlikke arutelusid on aga vaja alles pidada.
Kui hästi on selline lahendus tehniliselt teostatav? Kas ühele isikule kuuluvate agentide arv peaks olema piiramatu või piiratud? Kas ja milliseid seadusi ning kuidas me peame muutma? Kus me saaksime sellist uut süsteemi kohe kasutama hakata, nii et sellest kiiresti kasu oleks? Kas me saaksime pakkuda AI-agentide isikustamise teenust ka e-residentidele ja teha sellest lausa rahvusvaheliselt toimiva lahenduse? Need ja paljud muud küsimused peavad saama läbi arutatud.
Siinkohal kutsume üles kõiki asjast huvitatud inimesi ja organisatsioone nendes aruteludes osalema. Eesti.ai korraldab lähitulevikus selle visiooni arutamiseks meie kogukonna kohtumisi, aga me loodame, et arutelud toimuvad elavalt ka ajakirjanduses, sotsiaalmeedias, konverentsidel ja seminaridel, aga ka kolleegide ja sõprade kokkusaamistel.
AI-agentide isikukoodid võiks olla lihtne, aga võimas areng, mis annaks Eesti e-riigile ja ühiskonnale hoogu järgmiseks 25 aastaks ning võimaldaks meie tiigril edasi möirata sama võimsalt nagu ta seda seni suutnud on. Teeme selle nüüd koos teoks.