•
More, mil sinimustvalge rahvuslipp lehvib katkematult. See eriline aeg•
•
More kutsub mõtlema trikoloori tähendusele ja kohale tänasel Eestimaal. Kas annab see jõudu lahendada meie ees seisvaid probleeme, kas juhatab see ka läbi tuleviku ööhämaruse, kas kannab see edasi põlvkondadeülest valgust, küsib Andres Põder.
Rahvaste liputraditsioonid on mõistagi erinevad. Kas lipp muutub omaseks ja pühaks pikkade aastatega või võib aeg•
•
More seda katta hoopis unustuse liivaga? Dannebrogi viisid taanlased Tallinnast kaasa 1219. aastal, sinimustvalge pühitseti Otepääl 1884. aastal. Alati on inimesed need, kes hoides rahvuslippu oma südames, kujundavad mitte ainult enda, vaid ka kogu ühiskonna elu ja käekäiku. Taasiseseisvumise järel on riik ja Eesti Lipu Selts teinud palju ära trikoloori ja lipukultuuri edendamiseks, ent lõppkokkuvõttes on see siiski kogu rahva – meie kõigi – asi. Vähemalt juhul, kui lipp meid veel kõnetab.
Ent see pole sugugi iseenesestmõistetav. Lipp kui sümbol peaks väljendama ühiseid ideaale ja huvisid, koondama samameelseid. Kui aga ühiskond on killustunud või lausa lõhenenud, pole sellist üksmeelt lihtne leida. Mida abstraktsemaks muutub sümboli tõlgendus, seda nõrgemaks jääb sidusus. Lipuseaduse järgi on sinimustvalge nii rahvus- kui ka riigilipp. Soovides Gustav Suitsu sõnul saada eurooplasteks, oskame ehk seda vähem olla eestlased – ilmnegu see siis keelekasutuses või suhetes Euroopa Liiduga. Enamasti peame end küll riigi patriootideks, kuid usaldus riigivõimu vastu kipub sageli kõikuma. Kust leida ühisosa?
Lipp identiteedi väljendajana paneb küsima, mis seob meid nendega, kes rahvuslipu kasutusele võtsid või kelle käes see lehvis, kui võideti kätte iseseisvus ja ehitati üles oma riik. Kas ja kui palju seob meid tähendus, mille andsid sinimustvalgele selle loojad pühitsemistalitusel Otepää pastoraadis? Oleme harjunud mõttega, et Eesti lipp on püha. Oleme neid lippe pühitsenud ja palunud neile õnnistust – eriti tähtsatel riigipühadel. Kas see on pelgalt rahvusromantiline rituaal või puudutab see ka meie endi eluhoiakut?
Jah, karistusseadustik loeb lipu teotamise kuriteoks, kuid kas see tagab lipu pühaduse? Armastust ei saa sundida – see on usu asi. Pühitsetud lipp ei ole lihtsalt tarbeese või kaunistus, vaid puutumatute väärtuste sümbol. Tõsiasi, et meie rahvuslipu identiteet – selle moraalne DNA – sisaldab pühadust ja pühitsetust, väljendab tahet elada ka ise selle lipu vääriliselt – õigesti ja laitmatult, nii nagu seda kirjeldab luterlik traditsioon, mille teenistuses seisis ka lippu pühitsenud pastor Rudolf Kallas. Vastupidiselt toimides peaksime kas kahetsema või lippu vahetama.
Tänapäeva ilmalikus ühiskonnas on seda raske mõista. Võimalik, et lipupäev kui lipu pühitsemise mälestuspäev ongi seetõttu jäänud veidi kaugeks. Kuid ka tsiviilreligiooni “lipumaagia” pole mingi imerelv. Ehk tasub siiski otsida ja järgida meie kalli rahvuslipu algset sõnumit – otsekui sõnajalaõit jaaniööl. Siis võivad sündida ka imed, nagu kord sündis meie iseseisvus ja oma riik. Lootuse, headuse ja ustavuse sümbolina on sinimustvalgel kindlasti jõudu suunata meie pilku kõrgemale ja õilistada meie tulevikku. Selle semantika on niivõrd rikas, et vaevalt suudab keegi seda täielikult mõista või järgida. Oluline on, et hoiaksime lippu oma silme ees! Kui see äratab kasvõi üheainsa üleva mõtte, oleme juba võitnud.
Ühissümbolite mõjukust on tajutud läbi ajaloo. Vana Testamendi prohvet Jesaja kutsub üles tõstma “rahvaile lipp” (Js 62:10). Miks ei peaks seda usalduse ja uhkusega tegema ka meie? Sinimustvalge pole kindlasti vähem tähtis kui ohusireenid, näidates rahvale õiget ja turvalist teed. Kaunistagu see meie kodusid ja tähtpäevi ning ka neid kriitilisi hetki, mil hämarik asendub koiduvalgusega.
