Jää peal ja sees askeldav kirev seltskond on hiiglasliku elukeskkonna jaganud enda jaoks väiksemateks mikrokosmosteks. Näiteks eelistavad keriloomad pesitseda krüokoniidiaukudes – tumeda tolmu ja bakterite ühistegevusel tekkinud pisikestes sulamislohkudes. Supraglatsiaalses räbus ehk jää pinnal laiuvas kivipuruses kihis toimetavad seevastu valdavalt ümarussid ja ämblikud. Isetoimivas ökosüsteemis on igal loomarühmal oma kindel roll.
Karmides miinuskraadides ellujäämine nõuab tillukestelt asukatelt loovaid bioloogilisi lahendusi. Euroopa Alpides hüppavad ringi liustikukirbud ja Põhja-Ameerika jääväljadel vingerdavad jää-ussid, kes taluvad vaevata pidevaid külmumise ja sulamise tsükleid. Uute, üksteisest füüsiliselt eraldatud jäämasside vallutamiseks usaldavad paljud loomad end lihtsalt tuule hoolde. Bioloogid selgitasidki välja, et kõige paremini ennustab loomade edukat levikut just nende võime liikuda passiivselt õhuvooludes.
Aastatuhandetega välja kujunenud visadusest ei pruugi aga tänapäevase kliimasoojenemise vastu piisata. Planeedi liustikud on alates sajandivahetusest kaotanud ligikaudu viis protsenti oma kogumassist. Teadlaste mudelid prognoosivad, et käesoleva sajandi lõpuks kahaneb globaalse jää mass 41 protsenti. Autorid nendivad seetõttu oma ülevaateuuringus, et liustikud majutavad siiani teadvustamata hulka loomi, keda ähvardab globaalse soojenemise tõttu väljasuremine.
Sünge tuleviku illustreerimiseks kõrvutasid bioloogid loomade praeguseid elupaiku liustike taandumise arvutimudelitega. Tulemused pakuvad elurikkuse säilimiseks vähe lohutust. Isegi mõõduka temperatuuritõusu korral kaotavad vähemalt viis liiki sajandi lõpuks oma loodusliku kodu viimse ruutmeetrini. Ligi paarkümmend liiki jäävad ilma aga enam kui 90 protsendist oma senisest levialast.
Andmete põhjal räsib ökokriis eriti valusalt Euroopa Alpe. Uuritud piirkond paistab silma nii rikkaliku ja suhteliselt hästi dokumenteeritud liustikuelustiku kui ka väga tempoka jäämassi kahanemisega. Paljud nendel laiuskraadidel elavad hooghännalised on kohaliku levikuga mikroendeemid, kes elavadki vaid ühel või paaril väikesel mäenõlval. Seetõttu pole neil ka võimalust rännata uutele jahedamatele aladele.
Pilt võib looduses osutuda mudelitest märksa trööstitumaks, sest zooloogide teadmistes haigutavad massiivsed lüngad. Praeguseks on teadlased suutnud faunat kaardistada vähem kui 0,1 protsendil planeedi liustikest. Suurem osa kogutud infost koondub Skandinaaviasse ja Kesk-Euroopasse, samas kui Aasia ning Lõuna-Ameerika hiiglaslikud kõrgmäestikud püsivad bioloogidele valgete laikudena. Teadus nimetab seda lokaalset andmepuudust Wallace’i puudujäägiks.
Teine suur komistuskivi on kirjeldamata liikide suur hulk ehk Linnei puudujääk. Bioloogide avastustetempot pärsivad äärmuslikult raske logistika ja tõsiasi, et tillukesi loomi on jää ebatasasuste vahelt keeruline leida. Ometi toovad uurijad isegi ajalooliselt hästi läbi kammitud paikadest mikroskoobi alla pidevalt tundmatuid organisme. Seetõttu kaob ilmselt hulk liike maamunalt ammu enne ametliku ladinakeelse nime saamist.
Soojeneva atmosfääri kõrval koormavad sulavaid ökosüsteeme aktiivselt ka muud inimtekkelised nuhtlused. Õhuvoolud kannavad puhastele liustikele tahma, mikroplasti ja rasketööstusest pärinevaid metalle. Üle poole maailma jäämassidest asub praegu väljaspool igasuguseid ametlikke looduskaitsealasid. Puudulik kaitse muudab haprale faunale täiendavaks ohuks ka kaevandustööstuse ja suusaturismi.
Kaotuse pehmendamiseks vältimiseks arutavad teadlased üsna radikaalsete sekkumiste üle. Üks intrigeeriv, ent eetilisi vaidlusi tekitav lahendus on ohustatud liustikuspetsialistide abistatud ränne uutele aladele. Sisuliselt tähendab see loomade füüsilist kolimist jäämassiividele, mis püsivad kliimamudelite järgi jahedana ka kauges tulevikus. Selle strateegia rakendamiseks läheb tarvis laiaulatuslikke andmeid aga elupaikade sobivuse kohta.
Viimase varuvariandina kaaluvad teadlased ohustatud taksonite geneetilise materjali külmutamist laborite geenipankades. Praegused looduskaitselised pingutused piirduvad valdavalt jäämasside füüsilise kuju kaitsmisega, jättes bioloogilise mitmekesisuse märkamatult tagaplaanile.
Uuring ilmus Ameerika Ühendriikide teadusakadeemia toimetistes.
