Perekonna roll on protsessis kandva tähtsusega. Kuna kodu kujundab vahetult õpilase keelelisi väärtushinnanguid ja edasist motivatsiooni, võib vanemate trots kanduda üle ka lastele, vähendades omakorda nende õpihuvi.
Varasemate riiklike andmete põhjal suhtus veel pooleteise aasta eest ligi pool muukeelsest elanikkonnast haridusreformi negatiivselt. Uuringu alguses kohtas toimunud aruteluõhtutel teravat vastasseisu ka Klaas-Langi töörühm. Paljud osalejad eitasid eesti keele õppimise vajalikkust ja lootsid poliitilise olukorra muutumisele. “Eriti Ida-Virumaal suhtuti varem nii, et rääkige, mis te räägite – tulevad uued valimised, tuleb uus linnavõim ja küll see üle läheb. 2025. aastal enam sellist suhtumist ei olnud,” meenutas Klaas-Lang saates “Vikerhommik”.
Praeguseks on sotsiaalne foon teisenenud. Pärast reformi reaalset algust asendus poliitiline trots asjalikuma lähenemisega. Inimesed puutuvad uue korraldusega iga päev kokku ja varasem agressiivsus hakkas taanduma. Asemele on tulnud praktilised küsimused koolielu ja õppetöö korralduse kohta.
Lasteaia ja esimese klassi laste vanemate hirm uue keskkonna ees on suures osas kadunud. Teine kooliaste tekitab emades ja isades seevastu endiselt ebakindlust. “Veel üks suur vahe on olnud see, et kui kahe aasta eest oli mure ja hirm abstraktne, siis 2025. aastaks muutusid neljanda ja viienda klassi hirmud konkreetseteks näideteks,” selgitas professor.
Mure tuleneb tema sõnul otseselt minevikukogemustest. Eestikeelsed ja venekeelsed koolid tegutsesid riigis aastakümneid rangelt lahus. Süsteemis üles kasvanud vanematel puudub isiklik kokkupuude elukorraldusega, kus õppetöö ja kodune keel teineteisest erinevad.
Lisaks ootab neljandas klassis õpilasi ees järsk muutus õppekorralduses. Ühe klassiõpetaja süsteemi asemele astub mitu erinevat aineõpetajat. Noored peavad hakkama loodusõpetuses või ajaloos kiirelt kasutama spetsiifilist eestikeelset terminoloogiat.
Vanemad pelgavad, et puuduliku keelepõhjaga lapsed jäävad seetõttu eakaaslastest maha. Lünk teadmistes võib saada noorele edasisel haridusteel takistuseks ja tööturul ootab neid ees ebavõrdne konkurents.
“Kui eestikeelsele haridusele ülemineku eesmärk on kodukeelest sõltumata sarnaste võimaluste loomine nii edasiõppimiseks kui ka tööturul, siis vanemate jaoks tekib suur küsimärk: see haridus, mida saab minu laps, kes pole varem eesti keeles õppinud, ei pruugi olla konkurentsivõimeline. See tähendab, et tegelikult on neljas-viies klass ja edaspidi ka kuues äärmiselt olulised,” rõhutas Klaas-Lang.
Olukorra lahendamiseks peavad tema sõnul koolid uuenenud vajadustega kohanema. Õppimise vastutus ja lisakoormus ei tohiks langeda täielikult perekonna õlule. Siinkohal pakuvad töötavat eeskuju kogupäevakoolide ning pikapäevarühmade näol pealinna haridusasutused.
Klaas-Lang rõhutas, et eraõpetajate massiline palkamine pole jätkusuutlik lahendus. “On oluline, et vanematele ei jääks kodus stressirohket järelaitamist või tuutorite ja koduõpetajate palkamist, mis on meie vene perekondades järjest enam – ma ei ütle, et moodi läinud, aga see on vajaduspõhine. Sama tõdesid ka õpetajad: on vaja, et aineõpetajad ja eesti keele kui teise keele õpetajad teeksid koostööd, toimuks väikeste rühmade õpe ja klassis oleksid abiõpetajad,” rääkis uurija.
Koolimajas pakutavast toest jääb aga keele täielikuks omandamiseks väheks. Õpilaste motivatsioon langeb kiiresti, kui nad saavad riigikeelt praktiseerida ainult formaalses keskkonnas õpetajaga suheldes. Professor täheldas, et eriti Ida-Virumaal valitseb eestikeelsetest vaba aja veetmise võimalustest tõsine puudus.
“Keel ei peaks jääma ainult kooli, seda peaks olema võimalik kasutada ka väljaspool kooli. See on ministeeriumite vahel hästi suur koostöökoht, et Ida-Virumaal pakutaks eestikeelseid huviringe ja huvitegevust,” lisas Klaas-Lang.
Kitsaskohtade lahkamise kõrval leidis uuring ka toimiva viisi kogukonnaga usalduse loomiseks. Pingelistel aruteluõhtutel aitas vanemate esialgset tõrksust murda teadlaste endi mitmekeelne taust. Uurijad jagasid isiklikke lugusid teises keeles õppimisest, sealhulgas omaenda laste haridusteest Soomes. Loenguvormi asemel tekkis selle tulemusel asjalikum dialoog.
“Kahtlemata aitas kaasa ka see, et kogu meie uurimiskond on mitmekeelsetest peredest. Oleme mitme kodukeelega ja näiteks minu hea kolleeg Diana Vender on vene perest pärit, kuid saanud eestikeelse hariduse,” kinnitas professor.