“Kuna e-teenused on kolinud internetti ja veeb pakub ohtralt terviseinfot, on see tänapäeval üks peamisi keskkondi, kust inimesed endale infot ammutavad,” ütleb Tallinna Ülikooli värske infoühiskonna tehnoloogiate doktor Marianne Paimre. Samas näitab statistika, et interneti kasutamine hakkab Eestis vähenema juba 50. eluaastates ning osa pensioniealisi ei kasuta internetti üldse.
Oma hiljuti kaitstud doktoritöös võttis Paimre Eesti vanemaealiste elanike terviseinfo otsingud digikeskkonnast luubi alla. Selleks intervjueeris ta vanemaealisi inimesi ning korraldas ligi 500 üle 50-aastast inimest hõlmanud küsitluse. “Terviseinfo leidmise, hindamise ja kasutamise võimekus on ühiskonnas ebaühtlaselt jaotunud. Seetõttu on digitaalne tervis ka sotsiaalse ebavõrdsuse küsimus,” osutab ta.
Esimene infoallikas on endiselt arst
Marianne Paimre uuring näitas, et pilt sellest, kuidas üle 50-aastased veebist terviseinfot otsivad, on väga kirju. “Oli neid, kes otsisid infot iga päev, ent suurem osa tegi seda juhuslikult ja vahetevahel. Vastanutest 12 protsenti ütles, et nemad ei ole terviseinfot veebist kunagi otsinud,” toob ta välja. Veel 16 protsenti vastanuid ütles, et pole kunagi arvutit kasutanud.
Kuigi algul oletas Paimre, et valmidus veebist infot otsida sõltub eelkõige vanusest, tuli uuringust selgelt esile ka inimese haridustaseme mõju. “Kõrgharidusega inimesed otsisid terviseinfot internetist oluliselt rohkem kui madalama haridusega inimesed,” täpsustab ta. Samuti ilmnes, et infot otsitakse valdavalt sümptomipõhiselt. Teisisõnu tunti huvi alles siis, kui endal või kellelgi teisel oli juba tekkinud mingi tervisemure.
“Natuke üllatav oli, et kuigi infot otsiti päris palju, ei osatud saadud teavet hästi hinnata,” märgib värske doktor. Peaaegu pooled ehk 47 protsenti ütles, et tuginevad peamiselt esimesele Google’i otsingutulemusele. Suisa 68 protsendil on aga enda sõnul raske hinnata, kas leitud info on nende mure jaoks asjakohane ja usaldusväärne.
Need vanemad inimesed, kes arvutit üldse ei kasuta, pidasid internetti pealiskaudseks, võõraks ja ebaoluliseks. Nii nende kui ka üldse kõigi küsitletute jaoks kokku oli kõige usaldusväärsem terviseinfo allikas aga ikkagi arst või mõni muu tervishoiutöötaja. “Meediast läbi käiv kartus, et Google või tehisaru on uus arst, mis tõrjub meditsiinitöötajad välja, minu uuringust niisiis esile ei tulnud,” tõdeb Paimre.
Küsitletud pidid nimetama, millised on nende jaoks teised tähtsad terviseinfo allikad. Nendena toodi välja nii professionaalse meedia veebiväljaandeid, terviselisasid ja terviseportaale nagu inimene.ee, aga ka Vikipeediat. “Samuti leidus eakate hulgas neid, kes kasutasid ühismeediat, foorumeid ja alternatiivmeediat,” loetleb värske doktor.
Siin tuli esile sooline erinevus: meeste huvi erinevate terviseäppide ja digiteenuste vastu oli märksa suurem kui naistel. “Kipume mõtlema, et mehed oma tervise eest ei hoolitse ja on ignorantsed. Ometi näitas minu uuring, et kui terviseinfo tuleb internetikeskkonnast või digitehnoloogiast, on meeste huvi suur,” sõnab Paimre. Teisisõnu võiks just digimaailm olla tema sõnul koht, kus terviseteemadel meesteni jõuda.
Usaldusväärsed allikad julgustasid vaktsineerima
Marianne Paimret huvitas oma doktoritöös ka seos terviseinfo otsimise ja kasutamise ning tervisekäitumise valikute vahel. Kuna ta tegi oma küsitlust koroonaaja alguses, uuris ta eeskätt seost vaktsineerimisvalmidusega. “Kuigi vaktsiine veel polnud, küsisin inimestelt, kas nad on nõus end vaktsineerima,” meenutab ta.
Paimre hinnangul tuli esile huvitav seos. Need, kes otsisid terviseinfot internetist aktiivsemalt ja kasutasid kvaliteetsemaid allikaid, sh ajakirjandust ja terviseportaale, olid palju meelsamini nõus end vaktsineerida laskma. Sama seos teiste tervisevalikute, näiteks füüsilise aktiivsuse või paremate toitumisvalikute puhul esile ei tulnud.
“Võib-olla tuleb selline seos esile just kiireloomuliste või tähtsate päevakajaliste teemade puhul, nagu oli koroonapandeemia,” arutleb värske doktor. Muu hulgas oli vanemaealiste seas meestel huvi vaktsineerimise vastu naistega võrreldes suurem.
Paimre sõnul eeldatakse sageli, et kui info on olemas, muudavad inimesed selle põhjal ka oma tervisekäitumist. “Minu tööst tuli esile, et see ei pruugi nii olla – vaktsineerimise puhul see seos ilmnes, aga muudel juhtudel mitte,” sedastab ta.
Rohkem digipädevuse huviringe
Uuringu valguses tõdeb Marianne Paimre, et Eestis polegi peamine mure esimese astme digilõhe ehk see, kas inimesel on olemas internetiühendus ja ligipääs digilahendustele. Hoopis tõsisem kitsaskoht on värske doktori hinnangul teisene ja kolmanda astme digilõhe. Teisisõnu ei piisa sellest, et internet ja digiteenused on olemas. Sama oluline on oskus vajalikku infot leida, selle kvaliteeti hinnata ning saadud teadmist oma tervise ja heaolu parandamiseks kasutada.
“Kolmas tasand tähendab oskust sellest kõigest reaalset kasu saada – kas inimesed oskavad veebist saadud teabega midagi mõistlikku peale hakata, et oma tervist ja heaolu parandada,” lisab Paimre. Tema sõnul vajaks digilõhe Eestis vähendamist just digioskuste ja neist saadava kasu tasandil.
Kuidas seda aga teha? Alustuseks tuleb värske doktori sõnul vaadata, kes täpselt abi vajab. Nagu ilmnes, erinevad vanemaealiste digioskused märkimisväärselt. “Oli 75-aastaseid ja vanemaid, kes väitsid, et saavad internetis kõigega väga hästi hakkama. Neile ei saa läheneda samamoodi kui nende eakaaslastele, kes midagi teha ei oska,” osutab Paimre.
Arvuti ja interneti kasutamise kogemuseta inimesed tõid esile, et neid ühekordne koolitus ei aitaks. “Nad vajavad kohta ja inimest, kes tutvustaks neile nutivahendeid järjepidevalt ega saaks küsimuste peale pahaseks,” sedastab Paimre. Praegu täidavad seda rolli sageli raamatukogud, kuigi digipädevuse arendamine ei ole nende peamine ülesanne.
Ühe võimalusena näeks värske doktor, et vanemate inimeste digipädevust saaks arendada linnaosade sotsiaal- ja päevakeskustes ning huviringides. Liiati elab palju eakaid üksi ja senised algatused on jäänud ajutiseks. “Vaja oleks midagi püsivamat, kuhu erineva tasemega eakad saaksid oma murega pöörduda,” soovitab Paimre.
Tallinna Ülikooli digitehnoloogiate instituudi doktorant Marianne Paimre kaitses doktoritöö “Patterns of Online Health Information-Seeking Behaviour and Related Factors Among Estonian Older Adults” (“Eesti vanemaealiste terviseinfokäitumise mustrid internetikeskkonnas ning nendega seotud tegurid”) 10. juunil. Tööd juhendas Tallinna Ülikooli teenekas professor Sirje Virkus. Oponeerisid Islandi Ülikooli emeriitprofessor Ágústa Pálsdóttir ja City University of New Yorki dotsent Nafiz Zaman Shuva.