Charles Darwin pakkus üle-eelmisel sajandil välja kaks vastandlikku ennustust. Ühe järgi on uude keskkonda jõudval liigil suurem võimalus püsima jääda siis, kui ta on kohalike liikidega lähedases suguluses ja seega sarnaste keskkonnanõudlustega. Teise ennustuse järgi peaksid edukamad olema hoopis kaugema sugulusega liigid. Nemad kasutavad teistsuguseid ressursse ega konkureeri kohalike liikidega nii tugevasti. Ökoloogid on rohkem kui 160 aastat vaielnud, millal kehtib üks ja millal teine seletus.
Nüüd leidsid uue uuringu autorid, et vastuse Darwini paradoksile annab tume elurikkus ehk liigid, mis võiksid mingis paigas elada, kuid mida seal tegelikult ei esine. Koos kohalolevate liikidega moodustab tume elurikkus uurimisala liigifondi – teisisõnu kõik liigid, mille jaoks elupaiga tingimused on põhimõtteliselt sobivad. Samuti võimaldab see hinnata eluskoosluse täielikkust. Viimane näitab, kui suurt osa võimalikust liigifondist uuritav ökosüsteem tegelikult sisaldab.
Professor Meelis Pärteli sõnul oli uuringus kasutusel erakordselt hea mudelsüsteem. “Meie käsutuses oli Rootsi järvede 340 aasta pikkune andmestik, mis sisaldab nii õnnestunud kui ka ebaõnnestunud kalade asustamisi. Sellised andmed võimaldavad haruldase täpsusega uurida, millised tegurid määravad liikide püsima jäämise,” sõnas ta.
Tulemustest nähtus, et järvedes, mis sobisid vähematele liikidele, ent kus oli kohal suurem osa kõigist seal elada võivatest liikidest, osutusid edukamaks kohalikele liikidele sarnased liigid. Seevastu järvedes, mis kõlbasid elupaigana rohkematele liikidele, ent kus neid oli kohal suhteliselt vähem, osutusid edukamaks liigid, kes kasutasid kohalikest erinevaid ressursse.
Seega sõltub Darwini paradoksi lahendus sellest, kui palju liike võiks piirkonnas põhimõtteliselt elada ja kui suur osa neist seal tegelikult esineb. Oluline on, et pelgalt kohalolevate liikide arv selliseid seoseid ei paljastanud. Määravaks osutusid hoopis just tumeda elurikkuse abil hinnatud liigifond ja eluskoosluse täielikkus.
Professor Pärteli sõnul näitas uuring, et tume elurikkus pakub uue teoreetilise raamistiku liikide leviku ja koosluste kujunemise mõistmiseks. See aitab tema sõnul ühendada seni vastuolulisi tulemusi ning parandada prognoose selle kohta, millised liigid suudavad uutes tingimustes püsima jääda.
“Kuna kliimamuutused, liikide levilate nihkumine ja inimtegevus kujundavad üha enam maailma elustikku, pakub tume elurikkus uut võimalust hinnata, kuidas ökosüsteemid neile muutustele reageerivad,” seletas ta. Professor lisas, et selline lähenemine võib aidata paremini suunata looduskaitset ja ennustada elurikkuse muutusi kiiresti muutuvas maailmas.
Töörühm avaldas oma uuringu Ameerika Ühendriikide teadusakadeemia toimetistes.