Siinne artikkel on pühendatud 1941. aasta juuniküüditamise 85. aastapäevale ja võtab põgusalt kokku praeguse uurimisseisu, asetades toimunu ühtlasi laiemasse ajaloolisse konteksti, kirjutavad Eesti Mälu Instituudi vanemteadur Peeter Kaasik ja juhatuse liige Meelis Maripuu¹ ajalookultuuri ajakirjas Tuna.

1. aasta 23. augustil sõlmitud Hitleri-Stalini pakt ja selle salaprotokollid avasid tee Teise maailmasõja vallapäästmisele Euroopas. Saksamaa sissetungiga Poolasse käivitusid septembris paralleelsed operatsioonid mitmel rindel. NSV Liit vallutas aastatel 1939–1941 esmalt Saksamaaga kokkulepitud osa Poolast ja tüki Soomet, hõivas seejärel Eesti, Läti, Leedu ning osa Rumeeniast. Okupeeritud alad oli vaja terrori toel kindlamalt NSV Liiduga liita ja alustada nende sovetiseerimist.

Eestis kureeris 1940. aastal Moskva emissarina okupatsioonivõimude tegevust Stalini üks lähemaid käsilasi, ÜK(b)P KK1 sekretär Andrei Ždanov. Tema jooksvalt koostatud märkmetes leiab muu hulgas salapärase sõnapaari Эстонцев в Сибирь (“Eestlased Siberisse”).² Seda märkust on hiljem mõnevõrra meelevaldselt tõlgendatud, nagu olnuks juba 1940. aasta juunis kindel plaan siin massiküüditamine läbi viia. Hoolimata Ždanovi mõjukast positsioonist ei olnud see tema otsustada ja juunikuus kindlat plaani igatahes veel polnud.

Teisalt oli ta kahtlemata üks NSV Liidu informeeritumaid inimesi ning varasemale traditsioonile tuginedes oskas kindlasti eeldada, et Eestis massiküüditamine varem või hiljem läbi viiakse.³ Mingit suurt ettenägelikkust polnudki ju vaja, sest 1939. aastal vallutatud Ida-Poolas (NSV Liidu vaates Lääne-Ukraina ja Lääne-Valgevene aladel) viidi küüditamine läbi juba 1940. aasta esimeses pooles, kui veebruarist juunini deporteeriti sealt umbes 276 000 inimest.⁴

---

Lisaks saab ajakirjas Tuna lugeda riigiorjandusest Nõukogude Liidus, naisluuraja Mary Elfriede Pollocki elust 1917. aastal Stockholmis ja Eesti demokraatia aluste kujunemisest.

---

Mis olid Jossif Stalini pikemad plaanid, pole täpselt teada, kuid kindlasti polnud need rahumeelsed.⁵ Massiküüditamised eeldatavalt vaenulikul territooriumil või tulevase rinde lähitagalas olid selles kontekstis vajadus “puhastada” tulevase rinde tagala “nõukogudevaenulikust elemendist”.

Aastatel 1936–1952 saadeti ebasobiva sotsiaalse või kultuurilise päritolu või poliitiliste vaadete alusel oma kodukohast, enamasti äsja läänepiiridel vallutatud aladelt, tuhandete kilomeetrite kaugusele Ida- ja Kesk-Siberisse või Kesk-Aasiasse kokku üle kolme miljoni inimese. Seejuures saadeti kaheksa rahvust oma kodumaalt välja in corpore, neist üks kristlik, üks budistlik ja ülejäänud kuus moslemid. Nõukogude Liidu 2,5 miljonit juuti päästis sellisest saatusest üksnes Stalini surm 1953. aasta märtsis.⁶

Küüditamist põhjendati 1957. aastal ilmunud Eesti NSV ajaloo üldkäsitluses järgmiselt:

1941. aasta kevadel avastasid riikliku julgeoleku organid mõned hitlerlike salakuulajate ja diversantide pesad. Nõukogude võim oli sunnitud tarvitusele võtma abinõud sellise vaenuliku tegevuse lõpetamiseks. Üks nädal enne fašistliku Saksamaa kallaletungi NSV Liidule saadeti Eesti NSV-st välja osa reaktsioonilisi tegelasi ja teisi nõukogude võimule vaenulikke elemente. [- – -] See sundkorras ümberasustamine teostati sõjaohu tõttu kiirustades. Seepärast esines siin ka eksitusi. Välja saatmata jäi rida ilmselt kontrrevolutsiooniga tegelevaid isikuid, kuid teiselt poolt oli evakueeritute seas ka selliseid inimesi, kelle käitumine ei tinginud niisuguste abinõude rakendamist.⁷

Nagu näha, esitati siin NLKP XX kongressi⁸ tuules mokaotsast näiliselt ka kriitikat alusetute repressioonide osas, kuid asja mõte oli siiski selles, et suurem osa “vaenlasi” jäi kiirustamise tõttu välja saatmata. Enam-vähem samasugune sõnakasutus jäi domineerima läbi kogu Nõukogude okupatsiooni perioodi ja tänapäevalgi leiab õigustusi või hinnanguid, et küüditamisoperatsioonid olid tingitud “sõjalisest hädavajadusest”.

Selle, enamasti tagantjärele esitatud loogika kohaselt oli NSV Liit küll “rahuarmastav riik, keda sõda tabas täiesti ootamatult”, kuid küüditamisoperatsioonid äsja vallutatud aladel olid sama hästi kui vältimatud just nimelt tulevast sõda silmas pidades. Kohe pärast 1941. aasta juuniküüditamist agitaatorid sõjaohtu mõistagi ei rõhutanud ja toimunu põhjenduseks toodi üldistavalt “klassivõitluslik hädavajadus”. Sõja puhkemisel lisati sellele ka sõjaline hädavajadus ning küüditatute kohta kasutati eufemistlikku nimetust “sundevakueeritud”.⁹

Niisiis, 1941. aasta suurküüditamised algasid vahetult enne Saksamaa ja NSV Liidu vahelise sõja puhkemist: 22. mail Lääne-Ukrainas,¹⁰ 12. ja 13. juunil Moldovas (Bessaraabias) ning 13. juuni ööl vastu 14. juunit Balti riikides. Viimasena viidi kavandatu ellu 20. juunil Lääne-Valgevenes.¹¹

Kui palju nende operatsioonidega kokku inimesi välja saadeti, ei ole täpselt teada. Vene ajaloolane Aleksandr Gurjanov pakub, et 1941. aasta mais ja juunis deporteeriti neilt läänepiiridel vallutatud aladelt umbes 106 000 inimest, neist umbes 87 000 saadeti asumisele ja 19 000 (u 18 protsenti) arreteeriti operatsiooni käigus.¹²

Eestist küüditati Gurjanovi arvutuste kohaselt 10 016 inimest. Kohe tekib aga küsimus: kas nende hulka on arvatud ka paar-kolm nädalat hiljem Lääne-Eesti saartelt küüditatud inimesed, keda on mõnikord käsitletud koos juuniküüditatutega?

Järgnevas käsitluses keskendutakse juunis ellu viidud operatsiooni ettevalmistamisele ja läbiviimisele. Küüditatute edasist teekonda Siberisse ja sealviibimise aega puudutatakse vaid põgusalt – see vääriks omaette käsitlust. Samuti vajaks eraldi ülevaadet juulis Lääne-Eesti saartel läbiviidud operatsioon, sest seda võiks käsitleda ka äraspidise interneerimisena juba sõja tingimustes. Ühtlasi püütakse olemasolevate allikate valguses saada selgust küüditatute koguarvus.

Erinevalt 1949. aasta märtsiküüditamisest¹³ pole 1941. aasta küüditamiste kohta ilmunud akadeemilist monograafiat ega kogumikku. See ei tähenda, et teema oleks läbi uurimata.¹⁴ Uurimistulemused on lühiülevaadete, alapeatükkide ja peatükkidena laiali arvukates kogumikes¹⁵, ajakirjades¹⁶ ja monograafiates.¹⁷

Suure töö on allikmaterjali¹⁸, mälestuste jms kogumisel ja talletamisel ning küüditatute nimekirjade koostamisel teinud harrastusajaloolased¹⁹ ja represseeritute ühendused.²⁰ Kuna Eestis, Lätis ja Leedus (ning Moldovas) viidi operatsioon läbi samadel alustel, siis leiab väärt allikmaterjali ka sealmail avaldatud monograafiatest ja kogumikest.²¹

Küüditatute varased nimekirjad

Küüditamise esmase uurimise ja ohvrite nimekirja koostamisega alustati tegelikult juba kuu aega pärast operatsiooni. 7. ja 8. juulil 1941 jõudis sõjategevus Eestisse ja neil aladel, mille Saksa väed olid vallutanud, alustasid kiiresti tegevust kohalikud omavalitsusasutused, mille juurde moodustati suuresti kodanikualgatuse korras mitmesuguste nimedega bürood, mis alustasid informatsiooni kogumist sõjakahjude ja punase terrori ohvrite, sh loomulikult küüditatute kohta.

Septembri alguses koondati need kohalikud algatused Saksa julgeolekupolitsei kureerimise alla ning moodustati Elmar Tambeki juhitav Äraviidud ja Mobiliseeritud Eestlaste Registreerimise Keskus, millel olid osakonnad maakondades. Rohkem on institutsioon tuntud saksakeelse lühendi ZEV²² järgi. Hiljem, Eesti Rahva Ühisabi koosseisus kandis see nime Äraviidute Otsimise ja Tagasitoomise Osakond.²³

ZEV oli 20. novembriks 1943 kogunud andmed 59 967 ära viidud või hukkunud isiku kohta, sealhulgas 10 205 inimest²⁴ oli liigitatud küüditatuteks.²⁵ Kogutud materjalid jõudsid 1943. aastal ka Eestist välja ning olid välisesindajatele vajalik materjal Eesti Vabariigi okupeerimise teema ülalhoidmiseks nii sõja ajal kui pärast seda.²⁶ Kuid sama oluline oli kogutud materjal Saksa propagandaaparaadile.²⁷

1941. aasta juuniküüditamine võeti põhjalikumalt kokku 1943. aastal ilmunud koguteoses “Eesti rahva kannatuste aasta”.²⁸ Koostamisel kasutati põhiliselt ZEV-i materjale ning peatüki autorgi oli keskuse ametnik Evald Heinsoo. Käsitlus pole tänapäeva mõistes küll teaduslik, kuid kuna asja põhiolemus oli niigi selge, polnud vaja emotsionaalse propagandavahuga üle pingutada. Hoolimata sellest, et nimetatud kogumik pidi täitma olulist rolli ka Saksa antibolševistliku propaganda rindel, võib küüditamist puudutavat teksti liigitada üsnagi asjalikuks.²⁹

Koguteose koostamisel tugineti ZEV-i materjalide kõrval Eesti Omakaitse kogutud tunnistustele ja dokumentidele,³⁰ kuid kasutati ka mõningaid trofeedokumente, mida originaalkujul tänapäeva uurijate käsutusse jõudnud ei ole.³¹ Kõrvutades neid dokumente väheste säilinud originaalallikatega, võib sõnakasutuse, sisu ja tonaalsuse põhjal üsna kindlalt väita, et tegemist ei ole võltsingutega.³² Siiski tuleb nendesse suhtuda teatud ettevaatusega, sest nende kasutamiseesmärk polnud kantud ainult ajaloolise tõe huvidest, vaid ka propagandistlikest eesmärkidest.³³

ZEVi-i tööd küüditamisohvrite väljaselgitamiseks jätkas paguluses teoloog Vello Salo. Aastaid kestnud uurimistöö tulemusena ilmus 1993. aastal esimene 10 702 nimega küüditamisohvrite nimekiri.³⁴ Paralleelselt tegeles küüditamisohvrite väljaselgitamisega 1990. aastal tegevust alustanud Eesti Represseeritute Registri Büroo (ERRB).

Võttes aluseks varasemad nimekirjad ja täiendades neid arhiivides oleva allikmaterjaliga, ilmus 2001. aastal Leo Õispuu, Ülo Ojatalu jt koostatud täiendatud nimekiri 10 861 nimega.³⁵ Raamatule on lisatud eessõna, mida võib ka 25 aastat hiljem pidada kõige põhjalikumaks ülevaateks 1941. aasta küüditamistest Eestis.³⁶ 2015. aastast täiendab ja korrastab ERRB kogutud materjale Eesti Mälu Instituut.³⁷

Operatsiooni ettevalmistamine

Millal täpselt hakati küüditamisoperatsiooni ette valmistama, pole teada. Soome ajaloolane Seppo Myllyniemi on oletanud, et tulevase küüditamisoperatsiooni ettevalmistamine algas 1940. aasta sügisel pärast NSV Liidu välisasjade rahvakomissari Vjatšeslav Molotovi 12.–13. novembril 1940 toimunud visiiti Berliini.

Sai ilmsiks, et senised liitlassuhted hakkasid geopoliitilise maailmajagamise käigus murenema ning see võis olla üheks kaalukeeleks tulevas(t)e küüditamisoperatsiooni(de) kavandamisel. Kuid Myllyniemi nentis, et see polnud peamine põhjus, sest sovetiseerimisprotsessi nähtigi NSV Liidus ideoloogiliselt ette vägivaldsena ning tihtipeale oli see ennetava iseloomuga.³⁸

Küüditamised olid Nõukogude Venemaal / NSV Liidus tavapärane poliitika mingi piirkonna n-ö puhastamiseks “kahtlasest või ebausaldusväärsest kontingendist” või mingi eeldatavalt suurt vastuseisu põhjustava algatuse läbisurumiseks, nagu oli olnud kollektiviseerimine 1930. aastate esimesel poolel.³⁹

Myllyniemi viide 1940. aasta sügisele kui operatsiooni ettevalmistamise algusele on üldjoontes vastavuses muude tõenditega. Samal ajal hakati Eestis süstemaatiliselt koondama kompromiteerivaid materjale tulevaste repressioonide tarbeks. Arhiividokumente oli NSV Liidus repressioonide ettevalmistamiseks ära kasutatud varemgi, selle ajalugu ulatub enamliku võimu esimestesse päevadesse. Mõistagi alustati kiirkorras “vaenlaste” väljaselgitamist ka 1939/40. aastal vallutatud aladel.⁴⁰

1939. aastal seati NSV Liidu siseasjade rahvakomissariaadi (NKVD) arhiivide peavalitsuses sisse kartoteek kontrrevolutsioonilise ja nõukogudevaenuliku elemendi kohta, mida hakati nimetama “poliitvärvingute kartoteegiks”. 23. oktoobril 1940 andis NKVD rahvakomissar Lavrenti Beria More välja käskkirja “Arhiivimaterjalide kasutamisest operatiiv-tšekistlikus töös”. Selles kohustati arhiive välja selgitama kontrrevolutsioonilisi elemente. Käskkirja alusel kinnitati 23. novembril 1940. aastal NKVD eriinstruktsioon kontrrevolutsiooniliste elementide arvelevõtmiseks Ukrainas, Valgevenes, Moldovas, Karjalas, Lätis, Leedus ja Eestis.⁴¹

NKVD instruktsioonile järgnesid kohalike siseasjade rahvakomissaride vastavasisulised korraldused, milles määrati üksikasjalikult kindlaks arvelevõetavate isikute kategooriad ning arvelevõtmise kord.⁴² Vastavalt Eesti NSV Riigi Keskarhiivi erifondide osakonna tööplaanile 1941. aastaks tuli n-ö operatiiv-tšekistliku töö tarbeks läbi töötada esmajoones Kaitseliidu, kohtuministeeriumi, välisministeeriumi, prokuratuuri, sõjakohtute, poliitilise politsei ja poliitiliste organisatsioonide materjalid.

1941. aasta jaanuarist maini võeti “poliitvärvingute” kartoteegis Eestis arvele 37 794 isikut ja vastati päringutele 27 597 “kahtlase” isiku kohta. Kogutud materjal oli eelinfoks nii arreteerimistele kui ka küüditamisnimekirjade koostamisele.⁴³

Niisiis kestis operatsiooni bürokraatlik ettevalmistamine üle poole aasta. Vahetu otsus küüditamise läbiviimiseks Balti riikides vormistati 1941. aasta mai keskel ÜK(b)P KK ja NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu (RKN) ühismäärusena nr 1299-526ss. Selleks ajaks oli NSV Liidu repressiivaparaat jagatud kaheks: siseasjade rahvakomissariaadiks ja riikliku julgeoleku rahvakomissariaadiks (NKGB) ning ettepanekud tulevase küüditamise asjus esitati mõlemas rahvakomissariaadis kooskõlastatuna.⁴⁴

Määrus nägi ette kahte liiki tegevused.

“Massioperatsiooni” raames tuli arreteerida vara konfiskeerimisega ja saata 5–8 aastaks vangilaagrisse:

• kontrrevolutsiooniliste parteide aktiiv ja nõukogudevastaste valgekaartlike organisatsioonide liikmed;
• endised kaitsepolitseinikud, sandarmid, politsei juhtiv koosseis, vanglatöötajad ja reapolitseinikud, kelle kohta oli kompromiteerivat materjali;
• endised mõisnikud, vabrikandid, kõrgemad ametnikud;
• endised Eesti, Läti, Leedu ja Poola armee ohvitserid, kelle kohta on kompromiteerivat materjali;
• kuritegevust jätkav kriminaalne element.

Asumisele saatmisele kuulusid 20 aastaks⁴⁵:

• punktide 1–4 isikukategooriate perekonnaliikmed;
• “kontrrevolutsioonilistes natsionalistlikes organisatsioonides” osalenute perekonnaliikmed, kui perekonnapea ennast varjas või kui talle oli langetatud kõrgem karistusmäär;
• Saksamaalt repatrieerunud isikud ja siinsed sakslased, kes olid soovinud repatrieeruda, kuid polnud seni lahkunud ja kelle kohta oli andmeid sidemeist välismaalastega.

Enamjaolt taandus nende isikute “süü” töötamisele Eesti Vabariigi erinevates julgeoleku- või ametiasutustes või osalemisele (mittekommunistlikus) poliitilises elus.

Eraldi kategooriasse kuulusid veel tegevprostituudid, kes tuli saata administratiivkorras viieks aastaks välja Põhja-Kasahstani.

Väljasaatmis- ja arreteerimisotsused pidi NKVD Erinõupidamine vormistama iga inimese kohta tagantjärele vastavalt laagris või väljasaatmiskohas.⁴⁶ NKGB omakorda pidi välja töötama operatsiooni läbiviimise korra. Seda reguleeris NKGB rahvakomissari asetäitja Ivan Serovi instruktsioon “Nõukogudevastase elemendi väljasaatmine Leedust, Lätist ja Eestist”.⁴⁷

Küüditamisoperatsiooni läbiviijad

Eelnimetatud ühismääruses 1299-526ss tehti Eesti, Läti ja Leedu kommunistlike parteide keskkomiteedele ja kohalikele RKN-idele ülesandeks võtta enda peale nimetatud abinõude juhtimine. Viivitamatult tuli asuda tugevdama tööd madalama astme partei- ja nõukogude aparaadiga. See oli siiski eufemism ja kohalik aktiiv pühendati plaanidesse alles vahetult enne operatsiooni.

NSV Liidu NKVD ja NKGB pidid liiduvabariiklikke allorganeid “abistama” määruse elluviimisel. Sel eesmärgil suunati Balti riikidesse küüditamist organiseerima NKGB rahvakomissar Vsevolod Merkulov, tema asetäitja Ivan Serov ja NKVD rahvakomissari asetäitja Viktor Abakumov. Lisaks tuli operatsiooni läbiviimise abistamiseks saata kohapeale 208 kõrgema julgeolekukooli eesti, läti ja leedu rahvusest kuulajat. Küüditamine tuli läbi viia kolme päeva jooksul.⁴⁸

Küüditamise ettevalmistamine oli sel perioodil julgeolekuasutuste esmane prioriteet ning sellest võtsid osa kõik Eesti NSV NKGB osakonnad, maakondlikud osakonnad ja osaliselt ka Eesti NSV NKVD ja piirivalve operatiivosakonnad.

Operatsiooni vahetuks ettevalmistamiseks ja läbiviimiseks moodustati Eestis vabariiklik operatiivstaap, kuhu kuulusid riikliku julgeoleku rahvakomissar Boris Kumm, tema asetäitjad Aleksei Škurin ja Venjamin Gulst ning siseasjade rahvakomissar Andres Murro ja Eesti NSV NKGB 2. osakonna ülem Rudolf James.

Eraldi väärib esiletoomist 1941. aasta aprillis Eestisse suunatud Gulsti roll, kes määrati operatiivstaabi liikmeks maakondlike erikomisjonide (troikade) juhtimise alal. Viimaste ülesandeks oli omakorda küüditamise ettevalmistamine ja läbiviimine maakondades. Eesti NSV NKVD ja NKGB 4. juuni ühiskäskkirja alusel moodustati 12 maakondlikku⁴⁹ troikat. Troika esimeheks määrati reeglina NKGB kohaliku osakonna ülem ja liikmeteks tema asetäitja ja NKVD kohaliku osakonna ülem.

Troikade ülesandeks oli:

• vormistada arreteerimisele ja väljasaatmisele kuuluvate isikute arvestustoimikud;
• koostada operatsiooni operatiivplaan (7. juuniks);
• välja töötada arreteeritute ja väljasaadetavate liikumise marsruudid (7. juuniks);
• välja töötada abinõud vajaliku autotranspordi mobiliseerimiseks, operatiivkoosseisu majutamiseks ja toitlustamiseks;
• välja valida nõukogude ja parteiaktiivi liikmed, kes osalevad küüditamise läbiviimisel.

Igasse maakonda saadeti praktilise abi osutamiseks üks kuni kolm Eesti NSV NKGB ja NKVD keskasutuse esindajat, kes vastutasid isiklikult küüditamise ettevalmistamise ja läbiviimise eest.⁵⁰ Maakondlike troikade tööst üksikasjalik ülevaade puudub, sest Punaarmee ning partei- ja nõukogude asutuste taganemisel/evakueerimisel hävitati enamik dokumentidest, mida ei jõutud kaasa vedada.⁵¹

Erandiks on Pärnu. Juuli alguses kiirkorras põgenedes pandi kohalik NKGB hoone küll põlema, kuid see ei hävinud täielikult. Poolpõlenud maja rusudest leiti Pärnu maakonna troika protokollide kaust küüditamise eeltööde kohta.⁵²

Konvoeerimisel ja operatsiooni n-ö julgestamisel kasutati NKVD väeosade võitlejaid.⁵³ Põhijõuks oli NKVD 41. konvoibrigaadi 153. üksik konvoipataljon, mis formeeriti 1940. aasta sügisel ja baseerus Eestis. Pataljoni koosseisus oli kaks roodu (mõlemas kolm rühma). 1941. aasta juunis “komandeeriti” terve pataljon küüditamisoperatsiooni käsutusse.⁵⁴

Eesti NSV kohalik juhtkond pühendati küüditamisplaani üksikasjadesse alles
2. juunil. Kokku kutsuti EK(b)P KK büroo kinnine koosolek, kus osalesid lisaks kümnele KK büroo liikmele ja liikmekandidaadile veel kaksteist “kutsutut”. Nende hulgas olid siseasjade rahvakomissar Andres Murro, Eesti NSV raudteevalitsuse ülem Aleksei Melgunov, NKGB rahvakomissari asetäitjad Škurin ja Gulst.⁵⁵

Lisaks oli kutsutute hulgas kaks salapärast tegelast – Nuskolov ja Kisseljov –, kelle eesnime ega ametikohta pole õnnestunud välja selgitada. Võimalik, et tegemist oli Moskvast saadetud NSV Liidu NKGB ja/või NKVD emissaridega.

Koosoleku järel koostati neli erikausta paigutatud salajast otsust, dateeritud 2., 10., 16. ja 17. juuniga, ilma et protokolli oleks kantud isegi päevakorrapunkti nimetust, kuid võib eeldada, et need olid seotud küüditamisoperatsiooniga.⁵⁶ Eesti NSV juhtkonna ülesandeks sai kohaliku partei- ja nõukogude aktiivi kaasamine operatsiooni läbiviimiseks.

Arvatavasti 11. juunil 1941 toimus Tallinnas EK(b)P linna- ja maakonnakomiteede sekretäride nõupidamine küüditamise küsimuses. Koosolekul tehti neile ülesandeks koostada nimekirjad partei- ja komsomoliaktiivist, kes hakkaksid küüditamisel NKGB operatiivvolinikke abistama. Lisaks jälgisid maakondades operatsiooni läbiviimist EK(b)P KK esindajad, kes andsid aru EK(b)P KK I sekretärile Karl Särele.⁵⁷

Kui palju inimesi kavatseti küüditada?

1941. aasta kevadel ja suve hakul oli NKGB Eesti NSV-s arvele võtnud kokku 14 471 arreteerimisele või asumisele saatmisele kuuluvat inimest.⁵⁸ Selliste operatsioonide puhul oli iseloomulik, et lisaks “peamisele süüdlasele”, kes kuulus arreteerimisele ja kelleks oli enamasti mees (perekonnapea), kajastusid väljasaatmistoimikutes ka väljasaatmisele kuuluvad pereliikmed, sõltumata east, soost ja vanusest.

Kui arreteerimisele määratutele otsiti nende varasemast elust mõni “süütegu”, mis oli vähemalt kirjeldatav tegevusena, siis 2/3 küüditamisele määratute peamine süü oli olla lihtsalt “vale” perekonna liige.

Kuigi 1941. aasta küüditamisoperatsiooni käsitlevaid dokumente on uurijate kasutuses märksa kasinamalt kui neid, mis puudutavad 1949. aasta märtsiküüditamist, saab säilinu põhjal ülevaate dokumentidest, mille alusel väljasaatmine vormistati. Andmeid koguti n-ö kompromiteerivate alade, s.o isikute kutsealade ja organisatsioonilise kuuluvuse järgi.

Linnade ja valdade täitevkomiteed pidid kahtlaseks arvatute kohta edastama nende isikuandmed: teabe nende hariduse, rahvuse, keeleoskuse, Vabadussõjast osavõtmise, parteilise kuuluvuse, Kaitseliidust, Isamaaliidust ja vabadussõjalaste liikumisest osavõtmise kohta, samuti poliitilise meelsuse kohta jne. Paljudel juhtudel on tehtud järelepärimised Eesti NSV rahanduse rahvakomissariaadile, kust sooviti andmeid inimese omandi, äride käibe ja sissetuleku kohta 1939. aasta seisuga.

Maapiirkondades päriti andmeid varandusliku seisu kohta ka valdade täitevkomiteedest. Teavet tuli anda nii talu suuruse, loomade ja masinate arvu kui ka võõra tööjõu kasutamise kohta. Poliitiliselt kahtlustatavate kohta kogus NKVD/NKGB andmeid oma agentuuri kaudu. Kahtlusaluseks võis sattuda ka pealekaebuse tõttu, kuid see polnud siiski peamine tegur.

Osal juhtudel olid eelnevalt dokumenteeritud ka küüditatavate elukoha uste ja akende asukohad, naabrite nimed jne. Vaatamata põhjalikule ettevalmistusele ilmnes küüditamise käigus korduvalt, et teadaolnud aadressil otsitavaid isikuid ei ela, nad olid kas surnud või järelümberasujana Saksamaale lahkunud. Üksikjuhtumite puhuks, kui eelinfo alusel kardeti vastuhakku, oli olemas eraldi plaan, kuidas tegutseda, kuidas valvata uksi ja aknaid jne.

NKGB kohalikud osakonnad koostasid kogutud materjalide alusel perekonna või üksikisiku kohta märgukirja (memorandumi), mille pidanuks kinnitama riikliku julgeoleku rahvakomissar.⁵⁹ Memorandumis esitati isikuandmed, kokkuvõte kompromiteerivatest materjalidest ning andmed perekonnaliikmete kohta. Selle alusel pidi maakonna troika tegema ettepaneku perepea arreteerimiseks ja pereliikmete väljasaatmiseks. Otsuse pidi kinnitama vabariikliku operatiivstaabi liige, kuid olemasolevate materjalide põhjal näib see olevat formaalsus, millest kinni ei peetud.⁶⁰

14. juunil 1941. aastal NSV Liidu NKVD rahvakomissari Lavrenti Beria More kinnitatud meetmete plaanis on Eesti, Läti, Leedu ja Moldaavia NSV-st väljasaadetava erikontingendi koguarvuks märgitud 74 395 inimest. Eestist kuulus n-ö poliitilistel põhjustel väljasaatmisele (sh osalt arreteerimisele) 13 780 inimest, kellele lisandus 691 kriminaalkurjategijat ja prostituuti, kokku 14 471 inimest. 4665 arreteerida planeeritud perekonnapead tuli suunata Starobelski laagrisse, kriminaalkurjategijad Ussollagi. 9115 Eestist väljasaadetava perekonnaliikmete sihtkohaks määrati algselt⁶¹ Altai krai.⁶²

Kas kõik arvele võetud kavatseti tegelikult küüditada, jääb ebaselgeks. Ka koguarv 14 471 on tekitanud segadust koos väitega, et operatsiooni võiks eelnimetatud koguarvu mittetäitmise valguses nurjunuks lugeda. Nii palju ilmselt siiski küüditada ei kavatsetudki, sest nii plaanid kui ka sihtkohad muutusid kiiresti.

Punaarmee Lätist taganemise järel avastatud dokumentide hulgas oli väidetavalt 13. juunil 1941 Moskvast Riiga ja Tallinna saadetud NSV Liidu NKVD rahvakomissari asetäitja Vassili Tšernõšovi telegramm, millest selgub, et Eestist küüditatavate arvuks oli planeeritud 11 102 inimest. Telegrammis märgiti, et arreteeritud perekonnapead tuleb saata Babõnino ja Starobelski jaama, kriminaalkurjategijate lõpp-punktiks oli Solikamski jaam Molotovi (Permi) oblastis ning suurem osa väljasaadetuist tuli Altai krai asemel saata hoopis Kirovi ja Novosibirski⁶³ oblastisse.⁶⁴

Alanud sõja tõttu muutus ka arreteeritute sihtkoht. Need, kes olid saadetud Starobelski (ja Juhnovski) laagritesse või kes olid sinna teel, suunati ümber Sverdlovski oblasti laagritesse (Sevurallag).⁶⁵

Operatsiooni läbiviimine

13. juunil algas transpordivahendite koondamine operatiivstaabi käsutusse, kontrolli alla võeti kogu telefonivõrk. Sama päeva õhtul koguti kokku partei- ja nõukogude aktiivi liikmed. Enamik neist ei teadnud, miks nad on koosolekule kutsutud, kuid lahkuda ei lubatud enam kellelgi ja Nõukogude sõjaväelased piirasid majad sisse. Kogunenutele teatati, et algab nõukogudevastase elemendi maalt väljasaatmine, mis on tarvilik nõukogude korra kaitseks; sellele järgnes instruktaaž.

Operatsiooni läbiviimiseks moodustati neljaliikmelised operatiivgrupid, kellele välja jagatud materjalid sisaldasid operatiivplaani⁶⁶; planke akti koostamiseks läbiotsimise kohta ja väljasaadetava varanduse üleskirjutamiseks⁶⁷; plank haiguse (või raseduse) tõttu küüditatavate nimekirjast väljaarvamise jaoks. Koondaruande jaoks ette nähtud dokumendiplank mahutas maksimaalselt kolme perekonna andmed.⁶⁸

Operatiivgruppide juhtideks olid enamasti NKGB operatiivtöötajad, kuid nende vähesuse tõttu toodi neid juurde Leningradist või määrati NKVD töötajate ja piirivalvurite hulgast. Liikmetena kuulusid operatiivgruppi tavaliselt üks kohalik kommunist (parema puudumisel sobis komnoor), miilitsamees ja NKVD siseväelane. Arvukalt oli siiski ka üsna juhuslikult operatiivgruppi sattunud töölisi ja teisi parteituid bolševikke, keda okupatsioonivõim usaldusväärseks pidas.

Küüditamisoperatsioon algas 14. juuni öösel kella ühe ja kahe vahel. Unest äratatud inimesed koguti ühte ruumi kokku ning selgitati välja, kas keegi pereliikmetest on puudu. Seejärel loeti ette määrus, millega nad kuulutati nõukogudevastaste isikutena väljasaadetuiks. Väljasaadetavate elukohad otsiti läbi ja koostati vastav akt.

Asjade kokkupanekuks anti aega kümmekonnast minutist paari tunnini. Juhendis oli ette nähtud, et kaasa võis võtta 100 kg asju, kuid eriti täpselt seda ei järgitud, ja mõni pere lahkus puupaljalt.⁶⁹ Operatsiooni lõpetamisel vormistas grupijuht maakonna NKGB osakonna ülemale aruande ülesande täitmise kohta. Selles näidati nimeliselt ära operatiivgrupi koosseis, küüditatud või tabamata jäänud isikud, läbiotsimisel ära võetud esemed, esinenud erakorralised juhtumid ja küüditatute üleandmine ešeloni.⁷⁰

Perekonnad viidi pealelaadimisjaamadesse koos; arreteerimisele kuuluvate perekonnapeade eraldamisest ei tohtinud ette teatada. Küll võis kahtlusi tekitada nõue, et perekonnapea riided ja esemed tuli pakkida eraldi. Seda põhjendati desinfitseerimise korraga. Sageli ei peetud instruktsioonist kinni, kaasavõetavad esemed läksid segamini jne.

Jaamas lahutati kinni võetud mehed perekondadest ning paigutati vagunitesse tähistusega “A” (arreteeritud). “Segaduste” ärahoidmiseks väideti, et meeste eraldamine on ajutine ja väljasaatmise sihtkohtades saavad perekonnad jälle kokku. Ülejäänud perekonnaliikmete lahutamist tuli vältida, kuid sedagi tuli ette.⁷¹

Kuigi operatsioon tuli läbi viia ootamatult ja kiiresti, ei suudetud planeeritud ajakavast kinni pidada. Mitmel juhul jõuti küüditatavateni märkimisväärse viivitusega; puudus oli transpordist ja personalist ning segadusi tekkis dokumentide vormistamise ja vagunitesse mahutamisega. Instruktsioonide kohaselt ei võinud vagunisse paigutada üle 25–30 inimese, kuid tegelikkuses tõusis see arv kohati 50-ni.

Ainult üks ešelon üheksast saadeti teele 14. juunil (Tallinnast), kõik ülejäänud jõuti komplekteerida alles 17. juuniks. Seega seisid inimesi täis tuubitud vagunid mitu päeva haruteedel ja konvoiväelased ei suutnud (kohati ilmselt ka ei viitsinud või ei tahtnud) uudistajaid ja lähedasi/tuttavaid nendest eemal hoida.⁷²

Operatsiooni venimise tõttu jõudsid levida kõikvõimalikud kuuldused⁷³ ja algas massiline elukohtadest põgenemine, sh pages üksjagu neidki, kes polnud küüditamisnimekirjades. Varjunute baasil kujunesid juuni lõpus välja relvastatud vastupanusalgad ning juuli alguses, samaaegselt Saksa vägede edasitungiga, algas ülestõus sovetivõimu vastu.⁷⁴

Küüditatutest maha jäänud varanduse kohta koostati nimekiri ning korter/maja anti kas mõne teise majaelaniku või selleks määratud isiku valve alla.⁷⁵ Eesti NSV RKN 18. juuni korralduse kohaselt pidid küüditatute põllumajanduslikud hooned minema põllutöö rahvakomissariaadi ning linnas asuvad elamud ja korterid kommunaalmajanduse rahvakomissariaadi käsutusse.

Isiklik vara ning põllumajanduslik elus ja eluta inventar pidi minema realiseerimisele küla usaldusmehe koostatud nimekirja alusel kümne päeva jooksul. Eelisostuõigus oli riigiasutustel ja n-ö töörahva organisatsioonidel. Tõukari ja väärtuslikumad põllutööriistad tuli anda sovhoosidele ja masina-traktorijaamadele.⁷⁶

Realiseerimisel saadud raha tulnuks saata endistele omanikele,⁷⁷ kuid seda teadaolevalt siiski ei tehtud. Üsna suure osa maha jäänud vallasvarast tassis sovetlik aktiiv lihtsalt laiali või tegid seda muidu huvilised.⁷⁸

Eesti kaadriohvitseride küüditamine

Omaette peatükk 1941. aasta küüditamise loos on Eesti kaadriohvitseride arreteerimine.⁷⁹ Sõjaväelise vastuluurega, tegevväelaste jälitamise ja arreteerimisega tegelesid Punaarmees vastuluureosakonnad (eriosakonnad). Eesti kaadriohvitseride kohta käivate andmete kogumisega ja küüditatavate nimekirjade koostamisega tegelesid Balti erisõjaväeringkonna NKVD eriosakond (1941 märtsist kaitse rahvakomissariaadi 3. osakond), 22. (territoriaalse) laskurkorpuse ning diviiside NKVD eriosakonnad (resp. 3. osakonnad).

Alates 1940. aasta sügisest koostasid eriosakonnad koostöös poliittöötajatega ohvitseride meelsuse ja mineviku kohta eriteateid ning saatsid need korpuse eriosakonda. Massioperatsiooni käigus arreteeritavate ohvitseride lõplik nimekiri pandi paika Balti erisõjaväeringkonna 3. osakonnas ja saadeti kinnitamiseks Moskvasse kaitse rahvakomissariaadi 3. valitsuse ülemale Anatoli Mihhejevile. Viimane saabus Eesti, Läti ja Leedu ohvitseride küüditamisoperatsiooni 1941. aasta juunis isiklikult juhtima.

Eesti ohvitseride arreteerimise kohaks valiti endine Petseri Kaitseliidu maja, kuna enamik eesti korpuse üksusi oli paigutatud Petserimaale suvelaagritesse. Erinevatel ettekäänetel kutsuti oma väeosadest välja umbes 200 arreteerimisele kuuluvat ohvitseri.

Kaitseliidu majja kogunenud ohvitseridele anti teada, et nad on degradeeritud süüdistatuna kontrrevolutsiooni organiseerimises ning kuuluvad arreteerimisele. Ohvitserid viidi NKVD üksuse valve all Petseri raudteejaama ja pandi rongile. Rong sõitis kõigepealt Riiga, kus võeti peale arreteeritud Läti ohvitserid, ja hiljem ka leedulased. Üle Daugavpilsi ja Smolenski sõideti Babõninosse. Sealt edasi viidi vangid umbes 30 km eemal asuvasse Juhnovski laagrisse.

Kui palju ohvitsere kokku küüditati, ei ole täpselt teada, sest kõiki tegevväelasi ei vahistatud Petseris, vaid osa arreteeriti järgnenud päevadel ka Tallinnas, Tapal, Võrus ja mujalgi. NKGB endi aruannete kohaselt oli küüditatud ohvitsere 224. Tegelikult oli juuniküüditamise ajal ja järel arreteeritud tegevväelaste arv mõnevõrra suurem, kokku kuni 300. Nendest kuni 240 arreteeriti Petseris, ülejäänud mujal Eestis.

Statistika mõttes on küsimus siinkohal selleski, keda pidada konkreetsemalt küüditamisoperatsiooni käigus arreteerituks ja keda lugeda ohvitseriks, kuna Punaarmees ülendati rida eesti allohvitsere ja sõjaväeametnikke ohvitserideks. Kohati on ohvitseride sekka arvestatud eelnevalt reservi või erru saadetud ohvitsere ning enne või pärast massioperatsiooni arreteeritud sõjaväelasi.

22. juunil 1941 algas sõda Saksamaaga ning leiti, et Juhnovski laager asub liiga piiri lähedal. Vangid saadeti tagasi Babõninosse, kus nad pandi 30. juunil rongile ja saadeti Krasnojarski tapilaagrisse. 28. augustil laaditi ohvitserid pargasele ja veeti mööda Jenissei jõge põhja. Dudinka jaamas paigutati vangid lahtistele platvormidele ja saadeti polaarjoone taha Taimõri poolsaarele Norillagi. Eluga pääses ja kodumaale tagasi jõudis vaid paarkümmend ohvitseri.⁸⁰

Küüditamine Lääne-Eesti saartel 1. juulil 1941

Tihti peetakse juunikuise massioperatsiooni osaks ka juuli algul Lääne-Eesti saartel toimunud järgmist küüditamislainet. Siiski oli sel puhul tegu iseseisva operatsiooniga.⁸¹ 22. juunil viisid NKGB ja NKVD alanud sõjaga seoses Balti laevastiku sõjanõukogu ettepanekul läbi täiendava küüditamise, mis sarnanes juuniküüditamisega, et “puhastada tagala” strateegiliselt olulises piirkonnas – Lääne-Eesti saartel.⁸² Seda põhjusel, et Nõukogude väejuhatus eeldas sakslaste pealetungi Eestisse saarte kaudu, nagu see oli toimunud Esimese maailmasõja ajal.⁸³

Pole täpselt teada, kui palju inimesi saartel juuli alguses küüditamiseks vahi alla võeti. Ohvrite endi arvates võis selliseid inimesi olla kuni 1200, kuid tõenäoliselt oli see arv siiski väiksem. Uurimine on seni kinnitanud, et operatsiooni käigus võeti kinni umbes 750 inimest.

Neist arreteeriti üle 200, viidi laevaga Leningradi ning saadeti seejärel Siberisse või Kirovi oblastisse. Üle 500 naise ja lapse paigutati Tallinna lähedale Harku laagrisse. Nad vabanesid laagrist augusti keskel, kuna sakslaste edasitungi tõttu polnud nende transport itta enam võimalik.⁸⁴ Väike osa arreteeritud mehi viidi ebaselgetel asjaoludel 17. augustil, vahetult enne sakslaste Tallinnasse saabumist sealt Haapsallu, kust nad jõudsid tagasi oma kodusaarele.⁸⁵

Küüditatute edasine saatus

Teadaolevalt viidi küüditatavad 1941. aasta juunis Eestist välja 490 vaguniga üheksas ešelonis (nr 286–294; nendest ešelon nr 286 kahes osas): üle Narva kolm ešeloni (148 vaguniga); üle Irboska seitse ešeloni (342 vaguniga).⁸⁶ Säilinud teekonnalehtede kontsudest või saatekirjade dublikaatidest nähtub, et inimestega laaditud ešelonid lähetati teele kui väikekiiruse kaubarongid. Kauba nimetuse all on märgitud: “Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi transport Nr. … inimesed”. Kauba saajana esineb dokumentidel NKVD nimi. Välja oli arvestatud ka veokulu.⁸⁷

Meditsiinipersonalina olid ešelonidega kaasas lühiajalised esmaabikursused lõpetanud tüdrukud. Eeskirjas oli ette nähtud küll tasuta toitlustamine, kuid tegelikult ei saanud seda keegi. Raha- ja toiduainete puuduse tõttu oli raskusi ka toidu saamisega vagunipoest, mistõttu tuli eeskätt läbi ajada oma kaasa võetud toidumoonaga.

Enamik naisi ja lapsi saadeti Novosibirski ja Kirovi oblasti kolhoosidesse-sovhoosidesse ja metsavarumispunktidesse. Süüa polnud saada sealgi: ka kohalik elanikkond vireles näljas. Esimesed inimesed surid juba teel olles, sest küüditatute seas oli arvukalt haigeid ja vanu inimesi, kes karmi teekonda vastu ei pidanud. Mitmed rasedana kinni võetud naised sünnitasid vagunis, mis lõppes tavaliselt nii ema kui lapse surmaga.

Suremus oli eriti suur esimesel talvel, surijate seas moodustasid enamuse vanurid ja lapsed. Küüditatuid, kes reeglite vastu eksisid, ootas arreteerimine ja sunnitöölaagrisse saatmine. Vanemateta jäänud lapsed surid või sattusid lastekodudesse, kus nad venestati ja kasvatati “nõukogude inimesteks”.

Küüditatutel puudus tihti nii peavari kui ka toidunormid. Osa küüditatuid sooritas nälja tõttu mõne pisikuriteo – varastas kolhoosi põllult kapsapea või pani rehepeksu ajal tasku peotäie viljateri – ning neid karistati viieaastase vangistusega majandusliku kontrrevolutsiooni eest. Mälestuste põhjal tegid seda tihtipeale väikelaste emad, kelle lapsed pandi pärast ema arreteerimist lastekodudesse, kus säilis mingigi lootus lapse ellujäämiseks.⁸⁸

Sõja-aastad olid küüditatutele kõige raskemad. Olukord paranes järk-järgult alates 1946. aastast. Samal ajal vabanesid vangistusest lühema karistusajaga perepead, kes said loa liituda oma perekonnaga. Väljasaadetuile anti ka luba töötada varem keelatud ametites ja mõnel pool õnnestus neil ümber asuda kohtadesse, kus oli lihtsam tööd leida.⁸⁹

Sõja järel algas ka äraspidine kodumaale tagasipöördumine. Nimelt said mingisuguse bürokraatliku segaduse tõttu sõjajärgsel ajal loa koju tagasi pöörduda alla 18-aastased lapsed, kellel oli Eestis sugulasi. Koos loata Eestisse põgenenud täiskasvanutega võis tagasipöördunuid olla umbes 1000. See oli siiski ajutine ja peagi kuulutati tagasipöördunud tagaotsitavateks.⁹⁰ Nad võeti suuremas osas uuesti kinni ja saadeti erinõupidamise või kohtu korraldusel tagasi, seekord juba määramata ajaks. Osa läks arreteerimise kartuses ise tagasi.⁹¹

1953. aastal suri Jossif Stalin  More, misjärel terroripoliitika kiiresti leevenes, kuid väljasaadetuile ei toonud see luba kodumaale tagasi pöörduda. Esimese amnestiaga 1953. aastal vabastati küll kergemaid karistusi (kuni viis aastat) kandvad vangid, naised, lapsed, rasedad, haiged ja puudega inimesed. Ka paljude teiste vangide karistusi lühendati, kuid mitte nendel, kes olid süüdi mõistetud kontrrevolutsioonilistes kuritegudes (st § 58) või olid küüditatud.⁹²

Huvitava paradoksina pääsesid küüditatutest tihti kiiremini kodumaale 1941. aastal arreteeritud ja laagris ellu jäänud “eriti ohtlikud kontrrevolutsionäärid”, kui nende karistusaeg lõppes. Meenutagem, et nende pereliikmed olid saadetud asumisele tähtajatult.

Soovimatute isikute tagasisaatmise vältimiseks või selle edasilükkamiseks pidi Eesti NSV siseministeerium eelnevalt kinnitama Eesti päritolu küüditatute vabastamiskorralduse.

Lisaks soovimatusele oma varasemaid kuritegusid tunnistada oli valitsevale režiimile probleemiks asumisele või vangilaagritesse saadetud inimeste konfiskeeritud ja laiali tassitud vara küsimus, sest rehabiliteerimise korral tulnuks see seaduse järgi tagastada või kompenseerida. Nii jäeti vabastatavate inimeste puhul väljasaatmise “õiguspärasusele” hinnang andmata ning vabastamine seoti keerukate ja vastukäivate bürokraatlike menetlustoimingutega läbi eri ametkondade (ajutiste) komisjonide.⁹³

Koju naasvate inimeste arv suurenes alates 1956. aastast. See ei tähendanud aga, et kõigil vabanenutel lubati Eestisse naasta. See keeld mõjutas eelkõige n-ö eriti ohtlikke riiklikke kurjategijaid ja nende perekondi, kokku enam kui 2500 inimest.⁹⁴ Nende tagasipöördumine Eestisse sõltus Eesti NSV Ministrite Nõukogu või Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi ja erinevate (ajutiste) komisjonide otsusest.

Viimased väljasaadetud vabastati teadaolevalt 1960. aastal, kuid kõik ei saanud ka siis koju tagasi pöörduda. Mõnel juhul kehtis tagasipöördumiskeeld kuni Nõukogude aja lõpuni. Enamasti said elukohapiiranguga isikud küll elamisloa naaberpiirkondades, näiteks Pihkva oblastis või Lätis.⁹⁵

Küüditamise ohvrid

Vahetult pärast juuniküüditamist esitas NSV Liidu NKGB minister Vsevolod Merkulov 17. juunil 1941 ÜK(b)P KK-le ja NSV Liidu RKN-ile ettekande, mille kohaselt küüditati Eestist 9156 inimest, nendest arreteerituid 3178 ja asumisele saadetuid 5978.⁹⁶

Uurijad on korduvalt märkinud, et see arv on liiga väike. See oligi esialgne arv, sest samal päeval sõitsid viimased ešelonid alles Eestist välja. Arvestades jaamades valitsenud korralagedust, ei peaks seda ettekannet seega ühese täpsusega käsitlema. Ešelone suunati ümber ja puhkenud sõja tekitatud segaduses (sh raudteel, kus prioriteediks olid sõjalised veod) polnud veel 1941. aasta septembriski laagrites ja väljasaatmiskohtades küüditatute arvu kohta täit selgust.

Näiteks kandis NSV Liidu NKVD GULAG-i töö- ja eriasulate osakonna ülem riikliku julgeoleku kapten Konradov 28. septembril 1941 ette, et Eestist väljasaadetuid oli arvel 3668, mis tähendab, et ligi pooled väljasaadetud olid kuhugi kadunud.⁹⁷ Arvatavasti oli tegu korratusega väljasaatmispaikade arvestuses ning Merkulovi 17. juunil esitatud arvud võisid olla pigem üsna täpsed.

Nagu eespool märgitud, alustati küüditamisohvrite väljaselgitamist juba 1941. aastal, kohe pärast Punaarmee taandumist. Allolev tabel annab ülevaate aastate jooksul enam levinud koondandmetest küüditatute arvu kohta.

Nagu tabelist näha, erinevad hinnangud küüditatute arvu kohta kuni 20 protsenti. Operatsioonijärgsete hinnangute üheks probleemiks on, et tegu ei ole otseselt küüditamise operatsiooni põhiste uuringutega. Ka tänased küüditatute nimekirjad tuginevad suuresti varem koostatud nimekirjadele, haarates kaasa varasemaid vigu, sh topeltkirjed, olematud inimesed, inimesed, keda tegelikult ei küüditatud, valed nimekujud jms. Nimesid ongi korduvalt transkribeeritud, mille käigus on need kohati tundmatuseni muutunud.

Lisaks on juuniküüditamise ohvrite nimekirjade koostamisel ja koondandmete esitamisel kasutatud erinevaid metoodikaid ja arvestusgruppe, mistõttu on ilmnenud mitmed probleemid:

• kokku on pandud kaks või rohkem erinevat operatsiooni, millel omavahel otsene seos puudus;
• küsitavused, kas tegu oli ikka küüditatuga (nt esitatud kuupäeval ei toimunud teadaolevalt mingit küüditamist) või kas lugeda küüditatuks neid, keda operatsiooni käigus kätte ei saadud, või tinglikumalt neidki, keda Eestist välja ei viidudki ja kes võisid hukkuda järgneva sõja käigus;
• statistikat ähmastavad (siinkohal konkreetse küüditamisoperatsiooni kirjeldamisel) esmalt sajad Siberis (või teel sinna) sündinud lapsed ja teisalt teekonnal surnud ohvrid;
• küsimusi tekitab seegi, keda lugeda küüditamisoperatsiooni ajal arreteerituteks.

Niisiis tuleb alljärgnevatesse arvudesse suhtuda kui suurusjärkudesse ja tõdeda, et täpset arvu ei saa me kunagi teada. Olgu aga siinkohal siiski esitatud näide, kuidas on andmeid koondanud ja analüüsinud ERRB, kus sellega on tegeletud keskmisest põhjalikumalt.

ERRB statistika baseerub 10 861 inimesel.¹⁰⁵ Kuna statistikasse on lisatud inimesi, keda ei küüditatud (või keda Eestist välja viia ei jõutud) ja kes sündisid väljasaadetuna, on ERRB statistikat konkreetsete operatsioonide kontekstis keeruline jälgida. Näiteks ähmastavad statistikat mõned lisatud kategooriad, mis ei ole vahetult seotud 14. juuni massioperatsiooniga:

• 476 represseerituna sündinud (1941–1959) last;
• 468 mitteküüditatut (olid nimekirjas, neid otsiti, kuid ei saadud kätte, jne);
• 512 juuli algul Lääne-Eesti saartelt küüditatut, keda Eestist välja ei viidud.¹⁰⁶

ERRB on 10 861 küüditatut jaotanud järgmisteks lõpparvudeks:

• 7049 inimest saadeti sundasumisele või sündis seal, nendest: mehi 907, naisi 3497, lapsi 2623, sugu teadmata 22;
• 3344 arreteeriti (sh 151 naist);
• 421 mitteküüditatut;
• 47 inimese kohta andmed puuduvad.¹⁰⁷

ERRB hinnangul oli kõige rohkem väljasaadetuid Novosibirski oblastis (52,3 protsenti), järgmiseks Kirovi oblastis (30,1 protsenti) ja väljasaatmiskoht on teadmata 1159 juhtumil (16,4 protsenti). Ülejäänud umbes 1 protsent oli laiali üle terve NSV Liidu.¹⁰⁸

Väljasaadetutest suri ERRB 2001. aasta hinnangul vähemalt 20 protsenti ehk 1500 inimest (nende hulgas vähemalt 39 inimest, kes arreteeriti asumisel olles). Arreteeritud 3344 inimesest pääses eluga 509 ehk 16 protsenti. Teadaolevalt suri 379 inimest eeluurimise ajal, 890 hukati (sh 14 naist), 983 suri laagris ja 78 asumisel pärast vabanemist. Muid surma põhjuseid oli vähem, kuid sadade inimeste surma asjaolud on ebaselged.¹⁰⁹

Arvestades algandmete ebatäpsust ja ebamäärasust, on küüditatute andmete sellisel moel ühelise täpsusega arvestamine sisuliselt eksitav ning andmed on kasutatavad vaid suurusjärkude ja suhtarvudena.

Represseeritute, sh küüditatute nimekirjade korrastamine on jätkuv tegevus. Eesti Mälu Instituut (EMI) on alates 2016. aastast koostanud ja täiendanud Eesti kommunismiohvrite andmebaasi, sh andmeid 1941. aasta küüditatute kohta. Seni on liialt keskendutud “nimede” kogumisele ja (alateadlikult) küüditatute arvu kasvatamisele.

EMI põhitähelepanu on pööratud andmekvaliteedi parandamisele ja nimede sidumisele konkreetsete, ka muude allikate alusel tõendatud Eesti elanikega. Seni on tuvastatud ligikaudu 9900 isikut, kes võeti kinni kahe 1941. aasta suvel läbi viidud küüditamisoperatsiooni käigus või olid vahi alla võetavate nimekirjades. Neist umbes 450 inimesel õnnestus peituda ja tabamisest pääseda.

ERRB koostatud hinnangust möödunud aja jooksul on EMI-l õnnestunud oluliselt täpsustada ohvrite saatust ning 2026. aasta seisuga saab öelda, et ligikaudu 6000 asumisele saadetud inimesest suri repressioonide käigus umbes 40 protsenti ning nende nimed on kantud Eesti kommunismiohvrite memoriaalile. Veel umbes 40 protsenti naasis kindlalt Eestisse.

Ülejäänud 20 protsendi puhul pole seni õnnestunud kindlaks teha, kas nad naasid kodumaale Eestisse või hukkusid repressioonide käigus.¹¹⁰

Kokkuvõtteks

Sissejuhatuses oli esitatud propagandistlik väide, et küüditamisoperatsioon oli tingitud “vajadusest tagada NSV Liidu julgeolek”. Sõjalisest seisukohast võinuks tollastest arusaamadest lähtuvalt n-ö viienda kolonnina ohtlikuks lugeda eelkõige sõjaväekohuslasi, keda oli küüditatute seas aga vaid umbes 20 protsenti.¹¹¹ Lisaks võinuks sellesse lugeda Eesti Vabariigi senise poliitilise ja sõjalise juhtkonna ning jõuametkondade esindajad laiemalt, kuid nendegi absoluutarv oli väike.

Proportsionaalselt suurima osa, umbes 25 protsenti küüditatud “nõukogudevastasest elemendist” moodustasid hoopis alaealised. Üle 2/3 küüditatuist olid “süüdi olevate perekonnapeade pereliikmed” – inimesed, kes ei oleks tollaste arusaamade kohaselt suutnud nõukogude võimule märkimisväärset kahju tekitada.

Arvestades Nõukogude Liidu varasemat praktikat oma põhiterritooriumi ning okupeeritud alade puhastamisel poliitiliselt, etniliselt või sotsiaalselt ebasobivatest inimestest ning vaadates Eestist küüditatud inimeste kontingenti, ei saa 1941. aasta suvel Eesti territooriumil läbi viidud küüditamist lugeda tagalapuhastusoperatsiooniks.

Tegu oli nõukogulikus mõistes “tavapärase” aktsiooniga, et hävitada vastvallutatud territooriumi rahvuslikku eliiti ja sõjalist juhtkonda ning luua elanikkonnas hirmutunnet, mille kohaselt ei olnud viidatud julgeolekuohtu silmas pidades kaitstud ka asjasse mittepuutuvad naised, lapsed ja vanurid.

Sõjalist tähtsust omas vaid Eesti ohvitseride üheaegne arreteerimine, kelle lojaalsuses Nõukogude Liidule kaheldi. Tinglikult võib sõjalise tähtsuse omistada ka paari tuhande mobilisatsioonieas mehe arreteerimisele, ehkki nende süüdistused rajanesid enamasti küll hoopis muudel alustel kui kuulumine salapärasesse “viiendasse kolonni”.

1941. aasta juunis läbi viidud küüditamisoperatsioonil ei olnud niisiis otsest põhjuslikku seost läheneva sõjaga. Küll oli puhkenud sõjaga seotud 1941. aasta juulis Lääne-Eesti saartel toimunud küüditamised, sest Saksa vägede pealetungi eeldati just saarte kaudu, nagu see oli toimunud Esimese maailmasõja ajal 1917. aastal.

Otsene seos sõjaga ilmnes aga küüditamisoperatsiooni(de) tagajärgede kaudu, mis ei muutnud selle sõja pidamist NSV Liidu jaoks kindlasti kergemaks. Küüditamise tagajärjeks oli hirm uute repressioonide ees ning kättemaksusoov kaotatud lähedaste eest. Sellega oli tõmmatud väga selge piir “omade” ja “võõraste” vahele.

Hirm sai otseseks tõukeks paljude inimeste varjumisele metsadesse, kus hakati moodustama relvastatud salku. Nädal pärast juuniküüditamist alanud sõda ning päev-päevalt lähenev rinne toitis lootusi vabanemiseks ja ärgitas end aktiivselt kaitsma ning kätte maksma tehtud ülekohtu eest.

On selge, et vahetult üle elatud küüditamine oli üks määravamaid tõukejõude alanud Suvesõja kujunemisele veriseks kättemaksuoperatsiooniks, samuti tihedale koostööle saabuvate Saksa okupatsioonivõimudega.

---

Lisaks saab ajakirjas Tuna lugeda riigiorjandusest Nõukogude Liidus, naisluuraja Mary Elfriede Pollocki elust 1917. aastal Stockholmis ja Eesti demokraatia aluste kujunemisest.

---

Viited
1 – Peeter Kaasik, PhD, vanemteadur, Eesti Mälu Instituut, Tõnismägi 8, 10119 Tallinn, peeter.kaasik@mnemosyne.ee; Meelis Maripuu, PhD, juhatuse liige, Eesti Mälu Instituut, Tõnismägi 8, 10119 Tallinn, meelis.maripuu@mnemosyne.ee
2 – E. Kaup. Andrei Ždanovist ja tema missioonist Eestisse 1940. aasta suvel II. – Tuna 2005, 3, lk 82.
3 – Usutavasti polnud ka 1940. aasta esimesel poolel Ida-Poola aladel läbi viidud küüditamine siinsetele okupatsioonivõimu esindajatele teadmata. Eesti NSV võimuasutuste dokumentides leidub viiteid tulevasele (võimalikule) küüditamisele näiteks juba 1940. aasta sügisest. Vt nt Eesti NSV Rahanduse rahvakomissariaadi partei algorganisatsiooni sekretäri kiri EKP KK org-instr osakonnale, 26.10.1940. – Seniavaldamata dokumente juuniküüditamisest. Koost. E. Kaup (Ajakirja Kultuur ja Elu erinumber 1998, 3), lk 11.
4 – M. Maripuu. Küüditamised Eestis 1941. aasta suvel. – 1941. aasta Eestis. Koost. T. Hiio (Eesti Sõjamuuseumi – kindral Laidoneri Muuseumi Aastaraamat 6). Viimsi/Tallinn: ESM, 2007, lk 55–56.
5 – Vt nt M. Mel´tjuhov. Upuščennyj šans Stalina: Sovetskij Sojuz i bor´ba za Evropu, 1939–1941. Moskva: Veče, 2000.
6 – UNHCR publication for CIS Conference (Displacement in the CIS) – Punished peoples: the mass deportations of the 1940s, https://www.unhcr.org/publications/unhcr-publication-cis-conference-displacement-cis-punished-peoples-mass-deportations (19.03.2026).
7 – Eesti NSV ajalugu: kõige vanemast ajast tänapäevani. Toim. G. Naan. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1957, lk 533–534.
8 – NLKP XX kongressil, mis toimus 1956. aasta veebruaris, pidas Nikita Hruštšov More Jossif Stalini isikukultust ja “liialdusi” paljastava kõne. Vt O kul´te ličnosti i ego posledstvijah. – Izvestija CK KPSS, 1989, 3, lk 128–170.
9 – Vt RA, ERAF.32.1, s 1–16, Mälestuste stenogrammid Suurest Isamaasõjast ja hävituspataljonidest, 1942.
10 – Vt nt Dokladnaja zapiska NKGB SSSR № 1843/M v CK VKP(b), SNK SSSR i NKVD o resul´tatah operacii po vyseleniju iz zapadnyh oblastej Ukrainy semej učastnikov kontrrevoljucionnyh organizacij nahodjašhisja na nelegal´nom položenii, 24.05.194. – Organy gosudarstvennoj bezopasnosti SSSR v Velikoj Otečestvennoj vojne: Sbornik dokumentov. T 1, kn 2. Nakanune. 1 janvarja – 21 ijunja 1941 g. Sost. V. Jampol´skij i dr. Moskva: Kniga i biznes, 1995, lk 155–156.

11 – A. Rahi-Tamm. Küüditamised Eestis. – Eestlaste küüditamine: mineviku varjud tänases päevas: artiklid ja elulood. Toim. E. Andresen jt. Tartu: FP Kinnisvara, 2004, lk 18–20.
12 – Маsštaby deportacii naselenija v glub´ SSSR v mae-ijune 1941 g. – https://old.memo.ru/history/polacy/g_2.htm (19.03.2026). (Avaldatud: Repressii protiv poljakov i pol´skih graždan / Istoričeskie sborniki “Memoriala” 1. Sost. A. Gurjanov. Moskva: Zven´ja, 1997.)
13 – Vt nt A. Rahi-Tamm. Teise maailmasõja järgsed massirepressioonid Eestis: allikad ja uurimisseis. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus, 2004; Toimik “Priboi”: artikleid ja dokumente 1949. aasta märtsiküüditamisest. Toim. M. Saueauk, M. Maripuu. Tallinn: Tartu Ülikooli kirjastus, 2020; Uuemaid aspekte märtsiküüditamise uurimisest: Eesti Ajaloomuuseumi teaduskonverentsi materjale: 24. märts 2009, Tallinn. Koost. O. Liivik, H. Tammela. Tallinn: Eesti Ajaloomuuseum, 2009; Soviet deportations in Estonia: impact and legacy: articles and life histories. Ed. K. Kukk, T. Raun. Tartu: Tartu University Press, 2007.
14 – Akadeemilistest kaalukamate artiklite või koguteoste alapeatükkidest võiks nimetada: A. Rahi-Tamm, O. Mertelsmann. Gebrandmarkt für immer und ewig: Die Deportierten von 1941 (am Beispiel Estlands). – Deportationen in Stalins Sowjetunion: das Schicksal der Russlanddeutschen und anderer Nationalitäten. Hrsg. O. Luchterhandt. Lüneburg: Nordost-Institut, 2013; L. Mälksoo. Õigusrikkumisest vastutuseni?: Eesti elanikkonna küüditamised Nõukogude Liidu poolt ja rahvusvaheline õigus. – Akadeemia 2001, 1, lk 29–49; M. Maripuu, P. Kaasik. Deportations of 14 June 1941. – Estonia 1940–1945: reports of the Estonian International Commission for the Investigation of Crimes Against Humanity. Ed. T. Hiio, M. Maripuu, I. Paavle. Tallinn: IKUES, 2006, lk 363–390; T. Hiio. Küüditamine; A. Pajur. Sõjaväelaste represseerimine. – Sõja ja rahu vahel. II kd, Esimene punane aasta. Toim. E. Tarvel, M. Maripuu. Tallinn: S-keskus, 2010, lk 443–449; 458–470.
15 – Kannatuste aastad 1940–1991, I–II kd. Toim. Ü. Ennuste, E. Tarvel, P. Varju. Tallinn: Valge Raamat, 2008, 2012; 14. juuni 1941: mälestusi ja dokumente. Koost. M. Laar. Stockholm: Välis-Eesti & EMP, 1990; M. Karusoo. 14. juuni needus. Tallinn: Varrak, 2021; International conference “On crimes of communism”: speeches: June 14, 2000, Tallinn. Tallinn: Isamaaliit, 2000; O prestuplenijah kommunističeskih režimov: učebnyj material. Sost. M. Maripuu, M. Oja. Tallinn: EMI, 2009.
16 – Vt nt H. Ligi. Artiklid. Koost. Ü. Tarkiainen. Tartu: Rahvusarhiiv, 2023 (kogumikus on avaldatud aastatel 1989–1991 ajakirjas Kleio avaldatud artiklid “Ääremärkusi küüditamise ajaloole”, I–III). Arvukalt on küüditamisteemalisi artikleid avaldatud ajakirjas Kultuur ja Elu. Vt nt P. Varju. 14. juuni 1941. a küüditamine. – Kultuur ja Elu 2011, 2, lk 26–32.
17 – Kõige põhjalikumalt on juuniküüditamist lahanud maakondade kaupa õigusteadlane Herbert Lindmäe oma kümneköitelises “Suvesõja” sarjas. Põhilise tekstiosa moodustab küüditatute nimede loend valdade kaupa. Vt nt H. Lindmäe. Suvesõda Järvamaal 1941. Tartu: H. Lindmäe, 2010, lk 145–178. On ilmunud ka mõned monograafiad, mis käsitlevad spetsiifilisemaid teemalõike. Vt nt O. Ott. Deportationerna i Estland 1941: ett försök att förstå tomheten i svenska och norska gymnasieläroböcker. Öjersjö: MEL-produktion, 2009; P. Varju. Eesti laste küüditamine Venemaale 14. juunil 1941 kui genotsiidi- ja sõjakuritegu. Tallinn: Valge Raamat, 2013; Ü. Uluots. Nad täitsid käsku: Eesti ohvitseride saatus. Tallinn: Kaitseministeerium: Eesti Akadeemiline Sõjaajaloo Selts: Eesti Sõjahaudade Hoolde Liit, 1999.
18 – Eriliselt võiks esile tõsta allikmaterjali kogumisel Venemaa arhiividest Hilda Sabbo ja Vadim Makšejevi panust, vt Võimatu vaikida: eestlaste represseerimist tõendavaid arhiividokumente, I–VII kd. Koost. H. Sabbo. Tallinn: H. Sabbo, 1996–2004; Narõmi kroonika 1930–1945: küüditatute tragöödia: dokumendid ja mälestused. Koost. V. Makšejev. Tallinn: Varrak, 2011.
19 – Tundub, et praeguse seisuga on kõige põhjalikumalt läbi uuritud 1941. aastal küüditatud Eesti ohvitseride teemalõik. Vt E.V. kaadriohvitseride saatus 1938–1994: nimestik: seisuga 25.03.1994. Koost. V. Salo. Brampton: Maarjamaa, 1994; J. Pihlau. Eesti sõjaväe häving aastal 1941. Tartu: ORURK, 2003; J. Haud. Asitõendid 1939–1941: Nõukogude okupatsiooniga Eesti sõjajõududele tekitatud inimkaotused ja materiaalsed kahjud. Tallinn: J. Haud, 2019.
20 – Vt nt Ajalookonverents: 65 aastat 14. juuni 1941 genotsiidikuriteost Eestis: 13. juuni 2006, Tallinn. Tallinn: Eesti Memento Liit, 2007.

21 – Vt nt 1941. gada 14. jūnija deportācija – noziegums pret cilvēci: starptautiskas konferences materiāli 2001. gada 12.–13. jūnijs, Rīga. Rīga: Latvijas vēstures institūta apgāds, 2002.
22 – sks Zentralstelle zur Erfassung der verschleppten und mobilisierten Esten.
23 – P. Kaasik. “Bis auf weiteres …”: 1941. aasta suvel Eesti ajakirjanduses avaldatud ametlikud teadaanded Saksa sõjaväevõimu kehtestamise kohta. – Akadeemia 2025, 1, lk 144.
24 – Nimekirjas ei kajastunud umbes 450 küüditatud juuti. Vt V. Salo. Population losses 1940–1941: citizens of Jewish nationality. Tartu: ORURK, 2002.
25 – Kuigi nimekirjast oli väidetavalt viis koopiat, pole ühtegi neist teadaolevalt tervikuna säilinud. Säilinud on aga nimekirja alusel koostatud koondtabelid (vt RA, ERA.1608.2.407, l. 46–63, Persons deported from Estonia of murdered in Estonia by the bolsheviks in 1940–1941). Säilinud on 1943. aasta jaanuaris USA More saatkonda Helsingis jõudnud 9632 isiku nimekiri. Koopiat Vello Salo täiendustega vt RA, ERA.5136.1.239. Siinses artiklis on kasutatud ZEV-i koondtabeleid, mille originaale hoitakse Toronto Ülikooli Tartu College’i arhiivis.
26 – Tänaseks on need leitavad New Yorgi Eesti Vabariigi peakonsulaadi (vt RA, ERA.1608.2, s 407–409), Eesti Rahvusfondi (vt RA, ERA.4935.1.112) dokumentatsioonis, kuid ka koopiate ja originaaldokumentidena erinevates isikufondides (vt nt RA, ERA.5022.1.16; RA, ERA.5016.1.40).
27 – Propagandast vt nt K. Nurmis. Between aspiration and adaption: German war propaganda in occupied Estonia from 1941 till 1942; K. Alenius. The reception of German war propaganda in Estonia, 1941–1944. – The Second World War and the Baltic States. Ed. J. S. Corum, O. Mertelsmann, K. Piirimäe. Frankfurt am Main: Peter Lang Edition, 2014, lk 223–248; 249–272.
28 – Eesti rahva kannatuste aasta: koguteos, I kd. Tallinn: Eesti Omavalitsus, 1943, lk 231–280.
29 – Nimetatud 50 lehekülje pikkune ülevaade jäi aastakümneteks sisukamaks ülevaateks juuniküüditamisest. Sellele tuginesid osaliselt ka pagulasautorid. Vt ka E. Uustalu. The history of Estonian people. London: Boreas, 1952; Eesti riik ja rahvas Teises maailmasõjas. 3. köide, Punane aasta: koguteos. Toim. R. Maasing jt. Stockholm: EMP, 1956; Die Deportationen im Baltikum: 25 Jahre sowjetische Verschleppungen in den baltischen Staaten. Stockholm: Estnischer Nationalfond – Informationszentrale, 1966; R. J. Misiunas, R. Taagepera. The Baltic States: years of dependence, 1940–1980. London: Hurst & Company, 1983.
30 – Vt P. Kaasik. Omakaitse aruanded ja ajalooülevaated 1941. aasta Suvesõja ajalooallikatena. – Tuna 2021, 2, lk 92–110.

31 – Eesti rahva kannatuste aasta: koguteos, I, lk 234, 235, 238, 260–263, 266, 273–274.
32 – Osa trofeedokumentidest avaldati ka ajakirjanduses (või refereeriti neid). Vt nt Kuidas ja kuhu küüditati: üksikasjalikke juhtnööre küüditamise kohta Eestist. – Postimees, 13.06.1942, lk 2. Valikuliselt refereeriti ka ülekuulamisel saadud informatsiooni, mille tõeväärtus on üsnagi küsitav. Vt nt Küüditada esmajoones elujõulisi!: K. Säre juhend tšekistidele provintsis. – Postimees, 12.06.1942, lk 4.
33 – Sama tuleb öelda Nõukogude ajal, aga ka tänapäeva Venemaal avaldatud allikmaterjali kohta. Kõige hoiatavam näide arhiiviürikute väärkasutamise kohta on kurikuulsa propagandisti Aleksandr Djukovi nime all ilmunud looming. Üks paskvilli tunnustega küüditamisteemaline üllitis, mille allikaid pole enamasti võimalik kontrollida, peeti koguni vajalikuks eesti keelde tõlkida. Vt A. Djukov. Deporteerimised Eestis: kuidas see toimus tegelikult: Nõukogude võimude repressioonidest Eestis 1940–1953. Tallinn: Tarbeinfo, 2009.
34 – Küüditatud 1941: üldnimestik Tartu Instituudi arhiivis ja arhiivraamatukogus (Torontos) ning Eesti Represseeritute Registri Büroos (Tallinnas) leiduva andmestiku põhjal seisuga 24. veebruar 1993. Koost. V. Salo. Toronto: Maarjamaa, 1993. Vello Salo kogutud materjale vt ka tema Rahvusarhiivi isikufondis: RA, ERA.5136.1, s 216, 222, 227, 240, 243, 244, 286.
35 – Küüditamine Eestist Venemaale: juuniküüditamine 1941 & küüditamised 1940–1953 = Deportation from Estonia to Russia: deportation in June 1941 & deportation in 1940–1953. Koost. L. Õispuu, toim. Ü. Ojatalu. Tallinn: ERRB, 2001.
36 – Samas, lk 17–351.
37 Eesti Mälu ja Migratsiooni Andmestu (EMMA), https://www.memoriaal.ee/baas/ (19.03.2026).
38 – S. Myllyniemi. Die baltische Krise 1938–1941. Stuttgart: Deutsche Verlags-Anstalt, 1979, lk 142–143.
39 – Küüditamise poliitilisest survevahendist ja karistusinstrumendist ning mõistest ja liikidest vt M. Saueauk. Märtsiküüditamine NSV Liidu sõjajärgsete massideporteerimiste kontekstis. – Tuna 2019, 4, lk 80–97; A. Niglas. Kuidas küüditamise sõna eesti keelde jõudis. – Tuna 2017, 1, lk 24–36. Küüditamistest NSV Liidus vt lähemalt V. Zemskov. Specposelency v SSSR, 1930–1960. Moskva: Nauka, 2005; P. Poljan. Ne po svoej vole … istorija i geografija prinuditel´nyh migracij v SSSR. Moskva: O.G.I-Memorial, 2001.
40 – B. Kornejev, O. Kopylova. Arhivy na službe totalitarnogo gosudarstva (1918 – načalo 1940-h gg.). – Otečestvennye arhivy 1992, 3, lk 13–24.

41 – Vt lähemalt A. Rahi-Tamm. Arhiivid Nõukogude repressiivaparaadi teenistuses. “Poliitvärvingute” kartoteek Eestis 1940–1956. – Eesti ajaloost Nõukogude võimu perioodil (Ajaloolise Ajakirja teemanumber 2009, 1/2), lk 123–153.
42 – Vt nt Strictly Secret Order of the People’s Commissar for the Interior of Lithuanian SSR of year 1940, Nr. 0054, Kaunas, Nov. 28th, 1940. – Communism: Its Ideology, Its History, and Its Legacy. Compl. P. Kengor et all. Washington: Victims of Communism Memorial Foundation, 2001, lk 66–68. Eesti kohta pole õnnestunud konkreetseid nõukogudevastase elemendi väljaselgitamise juhendeid leida. Küll on kasutada mõningad Leedu NSV NKVD/NKGB dokumendid. Vt RA, ERA.1608.2.407, l. 11–24.
43 – M. Maripuu, P. Kaasik. Deportations of 14 June 1941, lk 364.
44 – Määrust ennast pole uurijatel õnnestunud seni leida, seetõttu on siinkohal viidatud määruse kavandile. Ühismääruse nr 1299-526ss sisu on kokku võetud ilmselt prokuratuuri süsteemis koostatud dateerimata direktiivis ning selles loetletud väljasaatmisele kuuluvate isikute kategooriad ühtivad siseasjade ja riikliku julgeoleku komissari Lavrenti Beria More ja Vsevolod Merkulovi projektis esitatutega. Vt Direktiva o vyselenii social´no-čuždogo ѐlementa iz respublik Pribaltiki, Zapadnoj Ukrainy, Zapadnoj Belorussii i Moldavii (kratkoe soderžanie postanovlenija CK VKP/b/ i SNK SSSR ot 14 maja 1941 goda za № 1299-526сс). – Seniavaldamata dokumente, lk 11–12. Vt ka A. Niglas, M. Maripuu. “NSV Liidu valitsuse määruseid ei väljastata isegi NSV Liidu Ülemkohtule”: 1941. aasta küüditamisoperatsiooni alusakti võltsimisest Jossif Stalini aegsete repressiooniotsuste revideerimise käigus 1960. aastatel. – Juridica 2019, 1, lk 69–75.
45 – Väljasaatmine muudeti tähtajatuks 1948. aastal.
46 – Dokladnaja zapiska NKGB SSSR № 1687/М v CK VKP/b/ s kopiej proekta postanovlenija o meroprijatijah po očistke Litovskoj SSSR ot antisovetskogo, ugolovnogo i social´no-opasnogo ѐlementa, 16.05.1941. / Pridloženie: Postanovlenie CK VKP/b/ i SNK SSSR “O meroprijatijah po očistke Litovskoj, Latvijskoj i Èstonskoj SSR ot antisovetskogo, ugolovnogo i social´no-opasnogo ѐlementa”. – Organy, lk 144–146.
47 – RA, ERA.1608.2.407, l. 1–9, Instrukcija o porjadke provedenija operacii po vyseleniju antisovetskogo ѐlementa iz Litvy, Latvii i Èstonii (dat-mata, pärineb ajavahemikust 16.05–3.06.1941).
48 – M. Maripuu, P. Kaasik. Deportations of 14 June 1941, lk 364–366.
49 – Troikad moodustati 11 maakonnakeskuses ning lisaks veel Narvas.
50 – ESSR NKGB and NKVD directive No 0053/0051, 4 June 1941. – Estonia 1940–1945, lk 384–386.

51 – NSV Liidu NKGB rahvakomissari asetäitja I. Serovi instruktsioone NKGB maakonnaosakonna ülematele 4. juunist 1941 vt Sõja ja rahu vahel, lk 735.
52 – Väljavõtted Pärnumaa troika protokollitoimikust, juuni 1941. – Eesti rahva kannatuste aasta, I, lk 234, 235, 238, 260–263, 273–274.
53 – Vt O. Punga. NSVLi julgeolekuväed Eestis aastail 1940–1941. – KVÜÕA Toimetised 2008, 11, lk 179–203.
54 – RGVA.40.1.78, l. 70, Obzor služebnoj dejatel´nosti konvojnyh vojsk NKVD za II kvartal 1941 goda; RGVA.38199.1.2, l. 195p–200, 153. üksiku konvoipataljoni komandöri käskkirjad nr 211–213, 12.–15.06.1941.
55 – Eesti NSV riikliku julgeoleku rahvakomissar Boris Kumm osales EK(b) KK büroo liikmena.
56 – RA, ERAF.1.4.71, l. 117, EK(b)P KK büroo protokoll nr 11, 2.06.1941.
57 – EK(b)P KK volinike ja nende ülesannete kohta andmeid napib. Vt RA, ERAF.1.1.188, l. 17–19, EK(b)P KK voliniku Hendrik Alliku ja EK(b)P Viljandimaa komitee sekretäri Oskar Abori aruanne EK(b)P KK I sekretärile Karl Särele.
58 – Plan meroprijatij po ѐtapirovaniju, rasseleniju i trudoustrojstvu speckontingentov vysylaemyh iz Litovskoj, Latvijskoj, Èstonskoj i Moldavskoj S.S.R. – Stalinskie deportacii 1928–1953. Sost. N. Pobol´, P. Poljan. Moskva: Meždunarodnyj fond Demokratija: Materik, 2005, lk 238–240.
59 – Memorandumi plangil on riikliku julgeoleku rahvakomissari kinnituse koht trükitud, kuid ühtegi kinnitusega memorandumit pole uurimistöö käigus seni leida õnnestunud.
60 – Eelnev kokkuvõte on koostatud väljasaatmistoimikus olevate dokumentide põhjal. RA, ERAF.2-M/O, 1941. a küüditamistega seotud dokumentide kollektsioon. Dokumendinäiteid vt Küüditamine Eestist Venemaale, lk 267–285; vt ka RA, ERAF.2M/O.1.2253, l. 8, Õunapuu, Hans; RA, ERAF.2M/O.1.2128, l. 2–5, Mölder, Arnold; RA, ERAF.2M/O.1.2198, l. 12, Püss, Mart.

61 – Näib, et vahepeal oli veel plaan saata väljasaadetavad pereliikmed Krasnojarski kraisse. Vt NSV Liidu siseasjade rahvakomissari asetäitja Tšernõšov Krasnojarski krai UNKVD-le, 06.1941. – Võimatu vaikida, I, lk 781.
62 – Plan meroprijatij po ѐtapirovaniju, rasseleniju i trudoustrojstvu speckontingentov vysylaemyh iz Litovskoj, Latvijskoj, Èstonskoj i Moldavskoj S.S.R.
63 – Kirjanduses nimetatakse ka Tomski oblastit. 1941. aastal sellist administratiivüksust ei eksisteerinud, kuid 1944. aastal moodustatud Tomski oblasti territooriumile jäi tõepoolest suur(em) osa 1941. aastal Novosibirski oblastisse väljasaadetuid.
64 – Väljavõte telegrammist: Riia — sms Serovile, sms Abakumovile. 13.06.1941. – Eesti rahva kannatuste aasta, I, lk 273–274. Olemasolevate dokumentide valguses võib oletada, et otsus väljasaadetavad nimetatud oblastisse suunata tehti hiljemalt 12. juunil. Vt NSV Liidu siseasjade rahvakomissari asetäitja Tšernõšovi telegrammid Kasahhi NSV NKVD-le, Krasnojarski ja Altai krai ning Novosibirski, Omski ja Kirovi oblasti UNKVD-le. – Võimatu vaikida, I, lk 782.
65 – 1941. aasta lõpus ilmusid laagritesse erikomisjonid, mis hakkasid uurima meeste väidetavaid süüasju. Vt A. Rahi-Tamm, O. Mertelsmann. Gebrandmarkt für immer und ewig, lk 189.
66 – Operatiivplaanis pidi olema kirjas väljasaadetava perekonna elukoht, marsruut sinna; lühiiseloomustus perekonnapea poliitilise värvingu kohta ja eeldatava aktiivsuse aste, näiteks “võib eeldada relvastatud vastupanu”, või mida silmas pidada läbiotsimisel (otsida relvi) ning lõpuks liikumismarsruut pealelaadimispunkti.
67 – RA, ERAF.2-M/O.2.23, l. 4–4p, Opis´ imušestva.
68 – Kokkuvõte on koostatud väljasaatmistoimikus olevate dokumentide põhjal, RA, ERAF.2-M/O.
69 – A. Rahi-Tamm, O. Mertelsmann. Gebrandmarkt für immer und ewig, lk 188.
70 – RA, ERAF.2-M/O.2.23, l. 1–1p, Načal´niku uezdnogo otdela NKGB … Tov. … Ot staršego operativnoj grupy … Raport.

71 – T. Hiio. Küüditamine, lk 447–448.
72 – Salastatust ei suudetud tagada ka hiljem, millele viitavad arvukad kirjad ja muud teated küüditatute kohta juba Venemaa avarustest. Osa sellest materjalist avaldati ajakirjanduses ja koguteoses “Eesti rahva kannatuste aasta”. Vt nt RA, ERA.R-1606.1, s 181–184.
73 – Vt nt RA, ERAF.2-M/O.2.22, Riikliku julgeoleku agentuurteated rahva meeleoludest Läänemaal. Meeleoludest vt ka EK(b)P maakonna- ja linnakomiteede informatsioonidest küüditamisejärgsest ajast. Osaliselt publitseerinud Erich Kaup, Peeter Väljas ja Tõnu Viilip. Vt Seniavaldamata dokumente, lk 13–47.
74 – Vt nt O. Punga. Estonia’s forest brothers in 1941: goals, capabilities and outcomes. – CTX: Combating Terrorism Exchange 2013, vol 3, № 3, lk 30–38.
75 – Operatsiooni käigust maakondades ja linnades vt ERAF.1.1.188, EK(b)P maakonna- ja linnakomiteede aruanded juuniküüditamisest, 06.1941.
76 – Eesti NSV RKN esimehe korraldus “Linna ja maakonna ja valla täitevkomiteede esimeestele väljasaadetutest maha jäänud varanduse realiseerimise korraldamise kohta”, 18.06.1941. – Küüditamine Eestist Venemaale, lk 257–258.
77 – RA, ERAF.2-M/O.2.23, l. 2–3p, küüditatava volitusleht varanduse realiseerimise kohta.
78 – Vara omastamise asju hakati uurima Saksa okupatsiooni ajal. Vt nt Viljandi ringkonnakohtus arutlusele jõudnud süüasju RA, ERA.2121.3, s 11, 24, 25, 150, 287, 554, 590, 594.
79 – Endisest Eesti Vabariigi armeest moodustati 1940. aasta augustis Punaarmee 22. (territoriaalne) laskurkorpus. 1941. aasta juuni alguses asus korpus suvelaagrites Kagu-Eestis. Vt P. Kaasik. Dispanding of the Estonian Army and military establishments. – Estonia 1940–1945, lk 143–161.
80 – A. Pajur. Sõjaväelaste represseerimine, lk 458, 459, 464–470.

81 – Tegemist oli sovetlikus sõnastuses “sotsiaalselt ohtliku elemendi väljasaatmisega sõjaseisukorra piirkonnast”. Lääne-Eesti saartel toimunud küüditamine oli üks paljudest sellistest operatsioonidest. Vormiliseks aluseks oli NSV Liidu Ülemnõukogu presiidiumi poolt 22. juunil 1941 antud sõjaseisukorra seadluse § 3, punkt “z”. Vt Ukaz Prezidiuma VS SSSR, o voennom položenii, 22.6.41, https://www.prlib.ru/item/1348698 (1.04.2026)
82 – RA, ERAF.1.1.190, l. 19–20, Dokladnaja zapiska sekretarju CK VKP(b) Ždanovu ob oborone ÈSSR i v častnosti gor. Tallina, 14.09.1941.
83 – Üks väegrupi Nord algseid sõjaplaane (Beowulf I) seda tõepoolest ka ette nägi. Vt T. Hiio. Combat in Estonia in 1941. – Estonia 1940–1945, lk 426.
84 – Eesti Mälu Instituut, Eesti Mälu ja Migratsiooni Andmestu (EMMA), https://www.memoriaal.ee/baas/
85 – Vt J. Vessik, P. Varju. Saaremaa inimkaotused esimese Nõukogude okupatsiooni tagajärjel. Tartu: ORURK, 1997.
86 – T. Hiio. Küüditamine, lk 448. Vt ka Spravka naznačenii ešelonov iz Litovskoj, Latvijskoj i Èstonskoj SSR. – Võimatu vaikida, I, lk 783.
87 – RA, ERA.1608.2.409, l. 208, Korešok dorožnoj vedomosti maloj skorosti, nr 227477, 06.1941.
88 – P. Varju. 14. juuni 1941. – Kannatuste aastad 1940–1991, II, lk 30–41.
89 – A. Rahi-Tamm, O. Mertelsmann. Gebrandmarkt für immer und ewig, lk 196.
90 – ERRB andmetel tuli aastatel 1944–1949 Eestisse tagasi 839 noort. Nendest 779, kes olid ülesleidmise ajal täisealised, viidi asumisele tagasi, osa ka arreteeriti. Vt Küüditamine Eestist Venemaale, lk 297

91 – A. Rahi-Tamm, O. Mertelsmann. Gebrandmarkt für immer und ewig, lk 196.
92 – Vt T. Tannberg. 1953. aasta amnestia: kas ainult varaste ja sulide vabastamine? – Tuna 2004, 3, lk 37–51.
93 – Vt lähemalt E. Gams. Eesti, Läti ja Leedu NSV-st väljasaadetute vabastamiskord 1945.–1989. a. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus, 2025.
94 – A. Rahi-Tamm, O. Mertelsmann. Gebrandmarkt für immer und ewig, lk 200.
95 – Vt lähemalt E. Gams. Eesti, Läti ja Leedu NSV-st väljasaadetute vabastamiskord, lk 69–75; Vt ka A. Niglas. Küüditatute vabastamine ja nende asumisele saatmise otsuste tühistamine Stalini surma järel. – Toimik “Priboi”, lk 135–171.
96 – Dokladnaja zapiska NKGB SSSR № 2288/М v CK VKP/b/, SNK SSSR i NKVD SSSR ob itogah operacii po izjatiju antisovetskogo, ugolovnogo i social´no opaskogo ѐlementa v Litve, Latvii i Èstonii, 17.6.1941. – Organy, lk 247–248.
97 – NSV Liidu NKVD GULag’i töö- ja eriasulate osakonna ülema Konradovi õiend, 28.9.1941. – Võimatu vaikida, I, lk 810.
98 – RA, ERA.R-819.1.12, L. 75, Der Komandeur der Sicherheitspolizei und der SD für den Generalbezirk Estland. Reval, den 1.7.1942. Jahresbericht Juli 1941 – 30.6.1942.
99 – Mehi 3536, naisi 3715, lapsi 2954. Vt Küüditatud 1941. Üldnimestik. Kuna ZEV kogus andmeid Saksa okupatsiooni ajal, siis jäeti sellest välja kõik juudid. Uurija Isaak Rosenberg selgitas välja 347 juuti, kes küüditati 1941. aasta juunis. Hiljem seda nimekirja täiendati ja selles on 439 nime.
100 – Mehi 3599, naisi 3674, lapsi (alla 14. eluaasta) 2884. Vt E. Laasi. Mõnede lünkade täiteks. – Sirp ja Vasar 1987, 48, lk 3–4.

101 – Küüditamine Eestist Venemaale, lk 9.
102 – Masštaby deportacii naselenija.
103 – Küüditamine Eestist Venemaale, lk 29.
104 – P. Varju. Eesti Memento Liidu tööst nimekirjade koostamisel aastail 1989–2004. – Ajalookonverents, 55.
105 – Arv on esitatud 2001. aasta mai seisuga. Segadust tekitab aga samas statistikas teinegi koguarv – 10 882 – sama aasta augusti seisuga, mis on saadud liitmistehte tulemusel: 10 025 (I etapp – juuni 1941) + 857 (II etapp – juuli 1941). Vt Küüditamine Eestist Venemaale, lk 299.
106 – Samas, lk 297.
107 – Samas, lk 318.
108 – Samas, lk 332.
109 – Samas, lk 348.
110 – Eesti kommunismiohvrid 1940–1991, https://www.memoriaal.ee/andmebaas/; vt ka Eesti Mälu ja Migratsiooni Andmestu (EMMA) https://www.memoriaal.ee/baas/ (19.03.2026).

111 – Võttes näiteks aluseks Eestis 1941. aasta suvel läbi viidud mobilisatsiooni Punaarmeesse (sh kutsealused), mis hõlmas (maakonniti küll erinevalt) aastakäike 1896–1922 ehk vanusegrupp 19–45. Vt T. Noormets. Mobilisation into the Red Army in Estonia. – Estonia 1940–1945, lk 433–444.

Loe allikast edasi