Seitse mõtet vestlusest:
- Oligarhid ei pea inimeste hääli tingimata raha eest ostma. Piisab ajupesust, sest jõukas ühiskond saab endale lubada halbu otsuseid, ilma et neile järgneks kohe karistus.
- Rahvusriik pole ajaloo lõpp-punkt. Tulevik näib kuuluvat uus-feodalismile: üleilmsetele võrgustikele, mille üle puudub kontroll isegi suurriikidel.
- Tehisaru pole iseenesest halb, kuid see tuleb liiga kiiresti ja liiga kaugelt. Kümnendiga toimunud muutused oleksid pidanud jagunema saja aasta peale.
- Maailma peamine usk on tarbimisreligioon: inimestele surutakse peale vajadust üha rohkem osta, reisida ja toimivaid asju uuemate vastu vahetada. See põrkub omakorda üleilmse toorainenappusega.
- Eesti elu mõte on jätkata meie kergelt absurdset eksperimenti: näidata, kuidas miljon inimest suudavad ülal pidada oma keelt, riiki ja kultuuri ning lüüa mitmes valdkonnas tublisti üle oma kaaluklassi.
- Inimkond peaks harjuma mõttega, et iga järgmine põlvkond ei pruugi elada eelmisest paremini. Pidev edenemine pole inimõigus ning ootus, et kõik läheb aina paremaks, teeb meid tegelikult õnnetumaks.
- Kvantitatiivsel politoloogial on mõtet ainult siis, kui arvutusi saadab sisuline mõtlemine. Kui uurija ei mõista, mida mudelisse sisse panna ja kuidas tulemusi tõlgendada, võib ka oivalisest andmestikust saada rämps.
Te põgenesite 11-aastaselt sõja jalust Eestist, kasvasite üles Marokos, tegite hiilgava teaduskarjääri Kanadas ja Ameerika Ühendriikides ning jõudsite lõpuks tagasi Tartusse. Teie teekond hõlmab geograafiliselt ja poliitiliselt päris suurt osa lähiajaloo geograafilisest ja poliitilisest spektrist. Samas elame me endiselt ajal, mil ränne, eksiilikogemus ja rahvuslik ilmajäetus pole kuhugi kadunud. Mida tähendab teie jaoks mõiste kodu?
Rein Taagepera: Minu kodulinn on Tartu. Kui võtta koduks see koht, kuhu on kõige rohkem trääni kogunenud, siis on kodu Irvine’i linn Californias. Nii et kodulinn on ühel pool lompi ja kodu teisel pool. Olen nüüd juba 30 aastat elanud Tartus Riiamäel, aga seal on kraami vähem. Sünnikodu on Karlovas Sõbra tänaval ja muidugi sündisin Toomemäel kliinikus, tänases Skytte instituudis.
Juba mitukümmend aastat tagasi kirjutasite, et Eesti 1939. aasta hääletu alistumise psühholoogiline juur peitus toonaste Eesti juhtide alateadlikus talupoeglikus kuulekuses. Eesti taasiseseisvumisest on möödas rohkem kui 35 aastat. Mil määral näete seda orjamentaliteeti tänapäeva Eesti poliitikute seas ning millistes olukordades see kõige rohkem välja lööb?
Rein Taagepera: See on 30 aasta jooksul kõvasti muutunud. Muidugi toimus küpsemine edasi juba Nõukogude ajal. See polnud ainult paigalseismine ja koogutamine, vaid Eesti kultuuri sügavus pikenes määratult. Nii et praegu on hoopis teistsugune olukord kui siis, kui juhid tulid sõna otseses mõttes talutarest. Seda, et nad käitusid nii, nagu nad käitusid, ei saa neile ette heita, sest sellise taustaga oli see peaaegu et vältimatu.
Praeguseks on lävimine rahvuste vahesid tasandanud. Ma näen, kui palju on Eestis näiteks segaabielusid välismaalastega üle terve maailma. Seega loob kokkupuude mõnikord sõprusi ja teinekord hõõrumisi. Inimesi on aga maailma nii palju juurde tulnud, et jalge all jääb maapinda väheks. See, kui teine inimene liiga ligidal seisab, vihastab.
Kunagi kirjutasin ka liiklushuligaanidest kui orjamentaliteedi kandjatest. Kui vaba inimese vabadus moodustub eneseuhkusest ning soovist olla ühiskonna tootlik ja hooliv liige, siis orjale on loomulik ühiskonnale vastandumine. Temast ei olene midagi ja ühiskond ei paku talle midagi, nii et orjamentaliteet väljendub mitmesuguses enesehävituslikus käitumises.
Olete hoiatanud, et noored demokraatiad komistavad sageli lühiajalisest poliitilisest omakasust sündinud üledisainitud valimisreeglite otsa, ning soovitanud lähtuda põhiseaduslikust lihtsusest. Kui vaatate Eesti praegust valimissüsteemi ja näiteks selle keerukaid kompensatsioonimandaadi skeeme, kuidas hindate selle arusaadavust ja mõju valijate usaldusele?
Rein Taagepera: Üks kõige keerulisemaid valimissüsteeme, mida tean, on Šveitsis. Kui ma selle endale selgeks teeks, kulub mul selle toimimise kirjeldamisele umbes tund aega. Kui paluksite mul homme oma juttu korrata, oleks mul asjad juba segi läinud. Ometi see toimib!
Üks asi on see, kas rahvas saab valimissüsteemist aru, ja teine see, kas ta usaldab valimissüsteemi. Autot ostes me üldiselt ei muretse, kas saame mootori toimimisest tegelikult aru. Peaasi, et meil on kogemus, kuidas see toimib.
Iga uut valimissüsteemi – isegi parimaid – ebausaldatakse, kuna need on uued. Pärast harjutakse ära, isegi kui süsteem on paljuski narr. Nii et kui praegu oleks soov valimissüsteemi lihtsustada, siis pole mul selle vastu midagi. Samas pole seda, mis toimib, vaja tingimata parandada.
Kas 35 aastat on Eesti mõistes olnud piisavalt pikk aeg•
•
More, et kitsaskohad ilmsiks tuleks? Ja kui neid leidub, siis milliseid muudatusi oleks teie hinnangul vaja?
Rein Taagepera: Üldiselt võib öelda, et mida keerulisem on valimissüsteem, seda rohkem võib tulla ootamatusi. Mina eelistaksin kas üht ülemaalist valimisringkonda koos mõningate piirangutega, nagu viie protsendi künnis, või siis viiemandaadilisi ringkondi. See annaks kenasti ruumi kahele-kolmele erakonnale ehk kahandaks parteide arvu võrreldes praegusega, mis kipub olema ülearu kõrge.
Vahepeal tundus, et asi tasandub nelja parlamendierakonna juures, aga me näeme üle maailma, et sama süsteemiga riikides ei kao erakonnad kuhugi. Uut erakonda on lihtsam luua, kui vana kinni panna. Minu endisel õpilasel Allan Sikul, kes õpetab Londonis politoloogiat, ilmus paari aasta eest raamat, mis käsitleb just seda erakondade vohamist.
Rääkides erakondade vohamisest, majoritaarsete valimissüsteemide puhul on tavaliselt eeldatud, et esile kerkib kaks domineerivat parteid, mis omavahel võistlevad. Samas näeme näiteks Ühendkuningriigis, kus kaks erakonda on pikalt poliitikat kujundanud, viimastel aastatel üha killustunumat pilti. Kuidas te seda muutust selgitate?
Rein Taagepera: See on tõesti politoloogide tavatarkuse vastu! Nii kaua, kui kahe erakonna süsteem kestis, oli väga hea seletus, et kolmandal erakonnal on raske tõusta, kui ta pole just piirkondlik erakond. Mõlemad suured erakonnad võistlevad siis keskmise valija pärast.
Samas avastati USA-s juba ligi 50 aasta eest, et keskmine valija on väga passiivne valija. Kas ta üldse läheb valima, kui ta niikuinii kõhkleb kahe vahel? Kuna mitmel pool ollakse mures, et paljud inimesed ei tule valima, siis on tõhusam erutada ja ärritada äärmuslikke toetajaid. Nõnda tulevad valima need, kes muidu ainult kõrtsis valitsust kiruvad. Erakonnad saavad paraku omalt poolt valimisosalust väga vähe tõsta, katsudes veenda keskmist valijat, et nemad on tsipa paremad kui teine.
Üle maailma on vaeste ja rikaste huvide vastuolu see, mis seletab niinimetatud parem- ja vasakpoolsust. Sellel oli tõsi taga, kui vaesed olid näljasurma äärel ja selle järgi jaguneti poliitiliselt. Nüüd on aga näljasurm arenenud maades haruldane ja majanduslikud huvid teisejärgulised. Pigem jagunetakse ideede alusel.
Kui mõtled lihtsalt majanduslikult, pead arvestama, et kui hääletad väikese kandepinnaga erakonna poolt, läheb su hääl raisku, ja majanduslikult on see raiskamine. Kui oled aga ideoloogiliselt ajendatud valija, siis hääletad oma südametunnistuse järgi ka siis, kui see erakond kogu aeg•
•
More peksa saab. Seda juhtus Euroopas ja Jaapanis näiteks kommunistlike parteidega aastakümnete kaupa – nende toetajad ei loobunud väikeste erakondade poolt hääletamast.
Nii et majanduslik ja elukondlik heaolu paneb inimesi paraku ajama vähem praktilist ning mõnes mõttes tigedamat poliitikat. See võib majandust natukene kahjustada, kuid kui ujud rikkuses, pole sellest justkui lugu.
Lähekski selle ebavõrdsuse teemaga edasi. Näeme üle maailma ja ka siin Ida-Euroopas, kuidas suur majanduslik ebavõrdsus ja kapitali koondumine võivad hakata poliitikat oligarhiliseks muutma. Kes kontrollib meediat või suuremat parteid, sellel on ka võim. Kuivõrd suudavad vaba konkurents ja esindusdemokraatlikud institutsioonid selles maailmas veel ühiskondi tegelikult kujundada?
Rein Taagepera: Oleme uue olukorra ees. Ropult rikkaid inimesi on alati olnud ja samal ajal ka õudselt vaeseid. Nüüd on olukord selline, et ropult rikkaid on endiselt, aga kuna varandust saab koguda üle maailma, siis võib seda koguneda rohkem kui omal ajal Rooma riigis. Teisalt on tavalised inimesed, kes elavad täitsa ilusti.
Ainult et oligarhid võivad nende hääled ära osta – peamiselt ajupesu, mitte rahaga. Mõnikord öeldaksegi ju, et asi peab minema väga viletsaks, enne kui mõistus persest pähe tuleb. See on võõras maailm, mida pole kunagi varem olnud. Praegu saame endale lubada luksust, et mõistus liigub jälle peast kuhugi mujale, ilma et sellele järgneks otsest karistust.
Ma ei tea, kas see on selle muutusega seotud, aga olen viimasel ajal rohkem tegelenud maailma ajaloo süstemaatikaga 5000 aasta lõikes ja uurinud, milliseid õppetunde sellest leida võib. Praegu on meil liiga palju inimesi ning inimese kohta liiga vähe maad, õhku ja vett. See muudab meid vist psühholoogiliselt tigedamaks.
Samas on meil jõukus, millega me ei oska midagi peale hakata. Tänapäeval on vaja toota selleks, et inimestel oleks tööd ja tegevust, ning samal ajal on vaja, et toodangut tarbitaks. Ükskõik, milline on ametlik religioon või ideoloogia, üle maailma kuni Indiani välja on peamine usk ikkagi tarbimisreligioon. Reklaami ja teiste inimeste kaudu surutakse peale, et tarbida tuleb võimalikult palju, reisida sinna-tänna, osta seda ja teist, soetada kõige uuemat ning visata ära vana, kuigi see veel toimib.
Tarbimisusk põrkub maailmaga, kus toorainete saadavus kahaneb kärmelt, eriti seetõttu, et inimeste arv kasvab endiselt meeletult. Kontrast seisneb selles, et ühelt poolt kasvab inimkond küll kiiresti, kuid kasvutempo kahaneb. See tähendab näiteks, et eakaid on liiga palju ja tööealisi nendega võrreldes liiga vähe. Tööealiste koormus ei luba neil rohkem lapsi saada, mis omakorda kindlustab, et sündimus langeb veelgi. See on üleminekuaeg, mil vanureid on erakordselt palju ja kõik need probleemid kuhjuvad. Mõningal määral oli selline olukord ka 2000 aasta eest, aga palju väiksemas ulatuses.
Tuleme varsti selle ajaloo juurde tagasi. Räägime enne aga teie lähenemisest politoloogiale – loogilisest mudeldamisest. Kriitikud heidavad kvantitatiivsele politoloogiale sageli ette, et see on tegelikult lihtsalt füüsikakadedus. Väidetakse, et inimesed pole aatomid ja Newtoni seaduste otsimine ühiskonnast on naiivne. Teie olete füüsikuharidusega ja risti vastupidisel seisukohal: sotsiaalteadlased lihtsalt ei oska füüsika mudeleid ja meetodeid õigesti kasutada. Millises seisus on poliitikateadus teie hinnangul praegu? Kas oleme jõudnud kirjeldamisest ja nähtuste seletamisest ennustamiseni?
Rein Taagepera: Ma ei tea, kuhu jõuaks praegune füüsik, aga füüsikakadedusest rääkides – vaatame, kuidas füüsikuid õpetatakse. Neilt nõutakse armutult matemaatika valdamist. Olen naljatamisi välja pakkunud, sest ma ei usu, et see kunagi teostuks, aga tegelikult mõtlen seda tõsiselt, et enne kui inimene lubatakse politoloogiat õppima, peaks ta tegema bakalaureusetöö mõnes loodusteaduses. Nii nagu Ameerikas õpitakse arstiteadust alles doktoritasandil: enne pead tegema bakalaureusekraadi ükskõik milles muus.
Kuna politoloogid ei osanud aga arvutada, leidsid nad arvutite tulekuga pääsetee. Tekkis mõte, et arvutamist polegi vaja ära õppida, saab lihtsalt arvutil klõpsutada ja see teeb töö ise ära. Üks asi on arvutada, teine asi on aga arvutusi mõtestada ehk teada, mida arvutusse sisse panna ja mida tulemustest pärast välja lugeda.
Seejärel avastasid politoloogid lineaarregressiooni. Esitan tavaliselt õpilastele selle kohta ühe näite. Mida on vajalik elus püsimiseks? Toitu on vaja, hea küll, kirjutame T. Õhku on vaja, kirjutame Õ. Vett on ka vaja, kirjutame V. Siis kirjutame ette E ja ma ütlen, et elu ehk E võrdub toit pluss vesi pluss õhk. Kas klapib?
Ei klapi.
Rein Taagepera: No vot, osadel õpilastel on ikka ka tunne, et ei klapi, aga miks ei klapi? Mida peaks seal muutma? Siis tõuseb mõne aja pärast üks käsi, et peaks liitmise asemel korrutama… ja seda pole politoloogid veel avastanud. Nemad liidavad ja lahutavad, aga ei korruta ega astenda. Nähtavasti on see keskkoolimatemaatika neile liiga raske.
Mulle on öeldud, et ära tarvita matemaatikat, millest politoloogid aru ei saa. Minu vastus on inglise keeles, et ärge nimetage seda sel juhul political science-iks – poliitikateaduseks.
Muidugi on olemas väga lihtne viis, kuidas lineaarregressiooni rakendada. Füüsikavalemites on korrutused enamasti selsamal põhjusel: õhk ja vesi ei liitu, vaid korrutuvad. Keskkoolimatemaatika ütleb, et kui tegurid korrutuvad, siis nende logaritmid liituvad.
Kui nüüd midagi soovitada politoloogile, kes ei taha matemaatikat otsast peale õppida ja mõista, võta vähemalt oma sisendid ja ära liida neid, vaid korruta. Ja alles seejärel kasuta nende logaritmide lineaarregressiooni, mis sulle nii armas on.
Kui arvutid tulid, ütlesid nende loojad ja füüsikud: “Rämps sisse, rämps välja.”. Mina täiendaksin seda: olen näinud väga palju juhtumeid, kus sisse läheb oivaline andmestik ja välja tuleb ikka rämps.
Olen kogu elu katsunud politoloogiat suunata mõtleva kvantitatiivsuse poole. Mõtleval kvalitatiivsel politoloogial on mõtet ning ilma selleta pole kvantitatiivsust isegi millelegi rajada. Mõttelage kvantitatiivsus ajab mind aga oksele.
Läheme sellest johtuvalt edasi. Teie eksperiment gravitatsiooniseaduse andmetega näitas, et ilma loogilise hüpoteesita ei suuda sotsiaalteadlaste mudelid tuvastada isegi fundamentaalseid loodusseadusi. 2026. aastal analüüsivad tehisintellekti mudelid andmeid sekunditega, otsides suurtest andmemassidest korrelatsioone. Kuidas mõjutab see teaduslikku mõtlemist?
Rein Taagepera: Kogu meie mõtlemise mõte oli algselt energiat kokku hoida. Masin tegi näiteks kaevamistöö ära väiksema inimpingutusega. Kui arvutid tulid, tundus alguses, et paberimajandus kahaneb. Tegelikult läks vastupidi ning paberi tootmine ja tarbimine kasvasid.
Praegu on ehmatav, kui energiakulukas see tehisaru on. Selle asemel, et meie energiatarbimist kahandada, suurendab see seda märkimisväärselt. Nii kiireneb ülemaailmne inimkonna kinnijooksmine, mida süvendavad praegu koos paljud tegurid. Tehisarul pole iseenesest midagi viga, aga see tuleb liiga kaugelt ja liiga kiiresti. See, mis on juhtunud kümne aasta jooksul, oleks pidanud toimuma saja aasta vältel. Nii jäänuks inimesel aega seda seedida ja kahjulikke tagajärgi vältida.
Mis puutub teadusesse, siis madalad viljad nopib tehisaru kohe ära. Minu kvantitatiivse politoloogia kursusel saaks tehisaru hindeks A+, sest tal pole meeletõrkeid, mis tekivad inimesel. Samas on tehisaru tagasivaatav ehk ta kordab süstemaatiliselt seda, mis on juba paika pandud.
Ta suudab lahendada küll üle inimvõimete käivaid matemaatilisi probleeme, kuid tal puudub tulevikuvaade. Ma ei tea, kas seda saab sisse ehitada. Elu sai juba kolme miljardi aasta eest sellise nipiga hakkama, et leiutas kahesoolise paljunemise. See tõi kaasa võistluse, mis annab sihi, mis on omakorda kõige inimliku taga peidus. Võib-olla peaks tehisaru loovaks muutumiseks ehitama ta kahesooliseks.
Kas olete ise proovinud kasutada mõnda generatiivset mudelit?
Rein Taagepera: Ei, kuna asjad muutuvad liiga kiiresti, olen viimased 30 aastat pühendanud selle totra liikumise aeglustamisele.
Räägime nüüd demograafiast. Aastakümned tagasi šokeerisite Eesti avalikkust demograafilise vetsupoti kujundiga. Hoiatasite, et 1990. aastate sündimusauk toob 2020. aastate keskpaigas matemaatilise paratamatusena kaasa uue vabalanguse. Nüüd, 2026. aastal, olemegi jõudnud selle augu põhja. Kuidas peaks riik reageerima millelegi, mis näib olevat vääramatu seadus?
Rein Taagepera: Abikaasa Mare ohkas, kui ta seda väljendit kuulis, aga möönis, et see on tabav. Riik ei saa teha midagi peale toolide ümberpaigutamise. Kõik, mida inimene saab enda ja ühiskonna hüveks teha, on hakata kahtlema oma väärtustes ja sihtides.
Samal ajal ei tähenda ülerahvastumine seda, et me ei peaks mõistlikul määral lapsi saama. See on bioloogiliselt meisse sisse ehitatud ja annab meile kompassi. Kirjutasin seitsme aasta eest raamatu “Võimestuskasvatus: kuidas lastest rõõmu tunda?”, eristades seda keelukasvatusest, mida nägin Eestis 30 aasta eest väga palju: “Ära tee, ära tee, kukud veel ja saad haiget.”
Teisest küljest on groteskne vabakasvatus, kus laps teeb, mida tahab, ja mis levib Eestis praegu vastukaaluks 1990. aastatele. Võimestuskasvatus on ka laiem kui vastutuskasvatus. Vaba inimene tunneb rõõmu oma võimetest ja rahuldust oma võimest vastutada. Tarbimisusk, mis seda kõike raamib, pakub pealtnäha rahuldust, aga see on nagu viin: üheks õhtuks annab hea nirvaana-tunde, kuid pikemas perspektiivis ei lahenda midagi.
Kas neil, kes arvavad, et laste saamiseks pole vajalikku majanduslikku kindlust, on õigus? Tagasi vaadates olime meie Marega nagu linnukesed oksal. Kui esimene laps sündis, ei teadnud me isegi, kuidas last haiglast välja osta. Ameerikas ei antud imikut enne välja, kui sünnituskulud olid makstud. Meie rõõmustasime aga laste üle. Kindlasti arvavad mõned, et see aeg•
•
More on möödas ja olukord uus. Ent see, mida peetakse praegu lapse saamise juures vajalikuks, oli meile 60–70 aasta eest mõeldamatu.
Mida saaksid riik ja ühiskond laiemalt teha? Ärge tehke lastevanemate elu ühiskondliku survega nii raskeks. Praegu on asi justkui nii, et kui oled lapse saamiseks piisavalt loll, siis mõistad ennast mitte just vangi, aga vanglasse vangivalvuriks ehk sul tekib kohustus vedada last sinna ja tänna trenni, sest kõik ju teevad seda. USA-s on juhtumeid, kus poe ukse ette jäetud imikuvankrit nähakse hooletusena ja lapsevanemad pannakse vangi, mis sest, et nii jäävad teised lapsed vanemliku hooleta. Me teeme vanemate elu liiga raskeks.
Üldiselt lagunevad riigid ja tsivilisatsioonid seetõttu, et hästi mõeldud regulatsioone tuleb aina juurde – nii laste kasvatamisel kui ka vannitoa remondil. Asjade jaoks, milleks 30 aasta eest luba vaja ei olnud, on nüüd seda vaja.
Läheks selle teemaga korraks ka üleilmsele tasandile. Teie globaalsed mudelid lähtuvad sellest, et tehnoloogia on suutnud planeedi kandevõimet pidevalt ja järjekindlalt suurendada. Nüüd on lõpuks hakatud taipama, et meil on kliimakriis ja keskkonnakatastroof ning nende mõjul võib senine trend pöörduda. Mida näitavad teie mudelid olukorra kohta, kus planeedi kandevõime hakkab vähenema?
Rein Taagepera: Kui ma leidsin 15 aasta eest rahvaarvu ja tehnoloogia vastasmõju mudeli, tundsin kergendust, kuna kahtlane rahvaarvu plahvatus näis viivat ilusa tasandumiseni umbes 10–11 miljardi inimese juures. Mudelis oli aga üks ebakõla: 2000 aasta eest maailma rahvaarv langes. Katsusin sellest aastaid mööda vaadata, sest see rikkus mu kaunid matemaatilised mudelid ära, kuid lõpuks ei saanud ma seda enam eirata.
Aastatuhandeid tagasi, kui leiutati esimesed kivist tööriistad, arenes tehnoloogia vähehaaval ja aitas rahvaarvul kasvada. See areng oli väga aeglane, kuid kogus aja jooksul hoogu: tehnoloogia ja rahvaarv hakkasid teineteist võimendama. Umbes 500. aastal eKr jõudis kasv haripunkti, mil maailma rahvaarv 330 aastaga kahekordistus, ja siis seisma jäi.
Kõik see toimus neljas kultuuripiirkonnas: Vahemere maades, Mesopotaamias, Indias ja Hiinas. Igas piirkonnas langes rahvaarv paari sajandi jooksul umbes 33–35 protsenti, kogu maailmas kokku 10 protsenti. Midagi jäi kinni: tehnoloogia arenes küll edasi, kuid ei kandnud enam vilja viisil, mis oleks võimaldanud rohkematel inimestel ellu jääda. Näiteks oli Kreekas 2500 aasta eest rohkem inimesi kui aastal 1800. Antiik-Kreeka õitseng pani neile ligi 2000-aastase põntsu.
Praegu on meil üks ülemaailmne tsivilisatsioon. Kui eelnev muster kordub, tuleb saja aasta pärast kõva langus. Ajalugu ei kordu aga kunagi, mistõttu jääb õhku küsimus, kas seekordne langus tuleb mahedam või veelgi rängem kui 2000 aasta eest. Sellele ma vastust ei tea.
Kas inimkond saab sellega kuidagi kohaneda ja ennast ette valmistada?
Rein Taagepera: Valmistuda saab ootusi kahandades. Oleme harjunud mõttega, et iga sugupõlv elab paremini kui eelmine, justkui oleks see inimõigus. See pole inimõigus. Loodus on selline, et elu läheb kord paremaks ja kord halvemaks ehk see võngub. Ootus, et kõik peab pidevalt paranema, teeb meid kõiki tegelikult õnnetumaks.
Minu õnnetunne ei olene mitte sellest, kui palju mul on varandust või inimsuhteid, vaid sellest, kuhu sean oma normi. Olen optimistlik pessimist ehk sean ootused nii madalale, et tunnen rõõmu juba sellest, kui järgmine aasta pole praegusest palju halvem. Mõned usundid rõhutavadki rahulolu hoiakut. Võib-olla pole juhus, et need tekkisid ajal, mil rahvaarv viimati kiiresti kasvas ja seejärel varises.
Räägime natuke impeeriumidest. Ühes oma impeeriumide ajalugu käsitlevas tekstis toote välja, et eelmisel korral, kui rahvastikukasv pikemaks ajaks seisma jäi, varisesid maailma suuremad impeeriumid suhteliselt samaaegselt kokku. Tõite hetk tagasi välja, et läheneme uuele platoole. Milliseid järeldusi võiksime ajaloolise tsüklilisuse põhjal teha tänase maailma impeeriumide ja nende tuleviku kohta?
Rein Taagepera: Tsüklilisuse osas olen ma väga skeptiline, sest enamasti on sellised teooriad rajatud heal juhul pooleteisele tsüklile. Minu andmestik viitab sellele, et rahvastikukasv on nüüdseks läbi teinud ühe ja kolmveerand tsüklit. Seega süvavooluga võrreldes on 100 aastat vaid kübe, umbes nagu klimatoloog katsuks homset ilma ennustada.
Möödunud ja üle-eelmisel sajandil kasvasid suurriigid erakordselt suureks, kuid hakkasid seejärel lagunema. Esimene tõsine märk oli Jaapani võit Tsaari-Venemaa üle. Kui vaadata seda arengut 5000 aasta pikkuses ajaloolises perspektiivis, tekib küsimus, kas praegune võnge on jõudnud piisavalt madalale, et võiks alata uus konsolideerumine.
Mul oli väga raske möönda, et mitmed 5000 aastat kehtinud suundumused lakkasid 1850. aasta paiku paika pidamast. Näiteks ei kehti enam seos suurriikide rahvaarvu ja pindala vahel. Selle järgi peaks India olema Venemaast kaks korda suurem.
Vastumeelselt pidin raamatu lõpus nentima, et kuigi oleme leidnud aastatuhandeid kehtinud korrapärasusi, siis just sel hetkel, kui saaksime neid ennustuste tegemiseks nautida, saame teada, et need enam ei kehti.
Samas olete välja pakkunud maailmariigi idee, seniste trendide jätkudes võiks inimkond aastaks 4000 konsolideeruda ühtseks globaalseks maailmariigiks. Kuidas see teile praegu tundub?
Rein Taagepera: Üks riik saavutaks hegemoonilise positsiooni, isegi kui see suund jätkuks – milles ma pole sugugi kindel – palju varem. Samas oleks rumal katsuda kogu maailma enda alla haarata. Ilmselt jääks hõlmamata madalama tootlikkusega alad. Milleks võtta enda kanda maailma vaestemaja, kui saad seda hoida turvalises kauguses ja anda humanitaarabi?
Mõnes mõttes on ülemaailmsus juba tekkinud. ÜRO on võrreldes saja aasta taguse Rahvasteliiduga ikka määratu edusamm. Sellel on võime maailma konflikte mahendada, pakkudes foorumit, kus saab rääkida. Esimese maailmasõja ajal polnud see füüsiliselt võimalik. Lisaks on meil rahvusvahelised lennundus- ja laevandusorganisatsioonid. Need on justkui mittepoliitilised, aga neist on väga raske kõrvale astuda.
Võib-olla ootab tulevikus aga ees selline uus-feodaalsus? Feodaalaeg oli mulle peaaegu terve elu vastumeelne. Keskaja kirju mitmekesisus, kus riik kattus riigiga ning kuningas võis olla oma vasalli vasalli vasall, tekitas aga võrgustiku, mis on küll paljuski erinev, aga mõnes mõttes sarnaneb tänapäeva maailmaga. Tekkinud on ülemaailmne võrgustik, mille vastu on võimetud isegi suurriigid.
Teatavasti on rahvusriik maailma ajaloos hiljutine looming ning on võimalik, et nende aeg•
•
More hakkabki ümber saama. See mõte, et ühel valitsusel on teatavas piirkonnas ainuvõim, kehtis juba hõimuajastul ehk enne riike. Ainus periood, mis seda rikkus, oli feodaalajastu, kui võimu piirkondade pindalad omavahel kattusid, ning see võib olla uus tulevik.
Näitasite koos Oliver Nahkuriga matemaatiliselt, et vägivald väheneb maailmas eksponentsiaalselt, kuid eri riigid elavad justkui täiesti erinevates ajastutes: teie mudeli järgi on Venemaa lääneriikidest sadu aastaid maas. Kuidas vaatate sellele igikestva vägivalla kahanemise mudelile tagasi Euroopas möllava sõja valguses?
Rein Taagepera: Seda on raske arvudesse panna. Minu oletus on, et kui saime kütiajastul tänu kivitööriistadele lihasööjateks, võis see meid teha teistest inimahvidest metsikumaks. Põllundus seevastu mahendas meid.
Näiteks on olemas Lääne-Euroopa mõrvade andmestik keskajast tänapäevani. See näitab põrutavalt kiireid muutusi. Inglismaal oli keskajal aastas umbes 25 mõrva 100 000 inimese kohta, 1700. aastal ainult viis ja 20. sajandi alguseks 1,5 tapmist. Üldine käitumine on muutunud mahedamaks. Bioloogilist arenguaega arvestades on see 1000 aastaga toimunud muutus hämmastavalt kiire.
Mis puutub naabrisse, siis nemad on maailmast ajas taga, samal ajal kui maailm üldiselt praegu uuesti tigestub. Võtame Butša juhtumi Ukrainas. Kui oleksime tuhande aasta eest rääkinud eurooplasele, mis seal juhtus, oleks ta haigutanud ja öelnud, et sõjaolukorras on ju iseenesest mõistetav, et kui sõjavägi vallutab linna, käib sellega kaasas rüüstamine, vägistamine ja tapmine.
Eestist rääkides olete rõhutanud kõige väiksem olemise tähtsust. Oleme näide sellest, kuidas väike keeleruum suudab säilitada toimiva riigi ja kultuuri. Milline võiks olla sellise riigi missioon 2026. aastal ja mida saab Eesti oma väikeriikliku kogemusega laiemale maailmale pakkuda?
Rein Taagepera: Kuulutada üle maailma, et oleme omamoodi naljanumber: miljoni inimesega riigis on meil asjad, mida justkui ei peaks olema, alates entsüklopeediatest kuni tippmuusikuteni. Oleme maailmale huvitavad oma kerge absurdsusega. Me võiks lisaks olla huvitavad iseendale. Kui me oleme nõnda ainulaadsesse rolli juhtunud, siis miks mitte seda jätkata.
Niipea, kui inimesel on kõht täis ja katus pea kohal, hakkab ta ju mõtlema, mis on elu mõte. Tihti ta ei leia seda ja valib lihtsalt ületarbimise. Meile rahvana on see mõte aga kandikul kätte toodud. Meie elu mõte on seda huvitavat eksperimenti jätkata.
Eemalt vaadatuna oleks täiesti loomulik arvata, et seda, mis me oleme saavutanud, pole võimalik saavutada – toota oma kultuuri, tõlkida maailmakirjandust, lüüa maailma tippteaduses sada korda üle oma kaaluklassi jne. Võtame näiteks suvaliselt miljon hiinlast või hindut kuskil külas – mida on neil ette näidata? See eksperiment ongi meil küllalt huvitav, et säilitada seda oma elu mõttena.
Ja lõpetuseks, kui saja aasta pärast hakatakse kirjutama uut poliitikateaduste õpikut, mitmendalt leheküljelt me Taagepera nime leiame ja millisest teie mudelist sealt lugeda võime?
Rein Taagepera: Ma ei tea, sest minu parlamendi suuruse mudel – kuupjuur elanikkonnast – eeldab, et alles on parlamentaarne süsteem. Kas selles feodaaliseeruvas maailmas nii on, ma ei tea. Samuti pole ma kindel, et alles on erakondadepõhised valimised. Täpselt sama küsimus kehtib teabe kohta – kas see on salvestatud raamatute või millegi muu kujul?
Kui aga saja aasta pärast mäletatakse veel viit praegu elavat või hiljuti surnud politoloogi, olen mina üks neist.