“Tahtsime tulemuste avalikustamisega oodata juuni lõpuni, kui saab tervikuna kõike selgitada, aga kuna vahepeal hakkasid uudised ilmuma, tahtsime selgitada, et ei tekiks vale muljet, nagu oleks kohe midagi juhtumas,” selgitas kliimaministeeriumi asekantsler Jaanus Uiga saates “Uudis+”.

Euroopa Liit vajab elutähtsat väetisekomponendiks olevat fosforit suures mahus ja impordib praegu enamiku toormest Marokost ja Venemaalt. Samal ajal leidub Eesti maardlates hinnanguliselt 2,9 miljardit tonni fosforiiti, millele lisandub vähem uuritud prognoosvaru. Teadlased suunasid oma fookuse esmajoones Kunda ja Rakvere vahele jäävale Aru-Lõuna piirkonnas asuvale Toolse maardlale. Juba varasemast tegutseva paekivikarjääri juures sobib avamiseks 8–8,5-ruutkilomeetrine ala.

“Virumaa kolmest fosforiidimaardlast on Toolse ja Aseri maardla Soome lahele kõige lähemal ning seal on katend kõige madalam ehk maapinnale kõige lähemal. Samas on seal ka fosforiidikiht kõige õhem ehk see on omaette kompromiss, kus kõike head ei saa,” selgitas geoloogiateenistuse vanemgeoloog Lauri Joosu Novaatorile.

Selleks, et kaevandamine end majanduslikult ära tasuks, peab maapõuest väljatoodav toorme kvaliteet olema piisavalt kõrge. “Kui võtame numbri, mis on geoloogiliselt maa sees, selgus meie parima mudeli põhjal, et sealne fosforoksiidi sisaldus 11,4 protsenti. Piltlikult öeldes kaevanduse värava kõrvale hunnikusse jõudes oleks see 9,7 protsenti,” kinnitas Joosu. Kaevamistehnika tõstab karjäärist paratamatult välja ka muud ümbritsevat kivimit.

Kuigi Eesti fosforiidile annab eelise selle geokeemiline puhtus, siis pelgalt sellest rahvusvahelisel turul läbilöömiseks ei piisa. “Madalaim maailmaturul kaubeldav toode on fosforiidikontsentraat. Piirid pole väga täpselt defineeritud, aga fosforoksiidi sisaldus võiks jääda 28–32 protsendi vahele. Peaksime meie tooret seega ligikaudu kolm korda rikastama,” nentis Joosu. Võrdlusena ei vaja Maroko maardlate fosforiit seda paiguti üldse või on vaja rikastada tooret märksa vähem.

Paralleelselt fosfori välja sõelumisega proovisid uurijad maagist kätte saada haruldasi muldmetalle, kaasates protsessi kogenud Norra ettevõtte REETec. Uurimisrühm jõudis soolhappel põhineva tehnoloogiaga üheprotsendise haruldaste muldmetallide sisaldusega oksiidini.

“Katsetasime tehnoloogiatest just selliseid, mida oleks võimalik viia suhteliselt lihtsa vaevaga tööstuslikule skaalale. Jäime ühe protsendi juures pidama – mitte et sealt poleks võimalik olla edasi minna, vaid nägime, et selle protsessi investeeringu- ja opereerimiskulud läksid nii suureks, et sealt kadus majandusloogika tagant ära,” tunnistas Joosu.

Lõpuks põrkusidki teadlaste laboritulemused karmi raamatupidamisega. Isegi kui insenerid lahendavad erinevad tehnilised takistused, nõuab töötleva tehase rajamine ja käigushoidmine ebamõistlikult suuri kulusid. “Kogu selle kombinatsioonis selgus, et selles asukohas saadud fosforiidisisaldusega maaki töödeldes numbrid lihtsalt ei jookse kokku. Fosforhappe maailmaturu hind peaks olema oluliselt suurem kui ajalooline keskmine ja suurem ka kui hiljutine hinnatipp seoses koroonalaine olukorraga,” ütles Uiga.

Majandusliku analüüsi kõrval kaardistasid geoloogid spetsiaalse mudeli abil uute kaevanduste keskkonnamõju põhjaveele. Survelises ordoviitsiumi-kambriumi veekompleksis langeks veetase tulevase karjääri piirkonnas kuni 32 meetri võrra.

Ümberkaudsetes linnades ja külades oleks mõju märksa tagasihoidlikum. “Eelkõige oleksid mõjutatud karjäärist ühe kilomeetri raadiuses asuvad kaevud. Rakvere linna näitel oleks ülemises lasnamäe-kunda veekihis alandus umbes üks meeter ja alumises ordoviitsiumi-kambriumi veekompleksis neli meetrit. Kuna kaevus on enamasti palju vett, siis inimene ei tunnetaks selle mõju üldse või tuleks lasta pumpa veidi sügavamale,” selgitas Joosu.

Pikemas plaanis valmistab ametnikele ja teadlastele peavalu tootmise käigus seegi, kuidas toime tulla suure jäätmekoguse ehk fosfokipsiga. Keegi ei saa jääke lihtsalt loodusesse jätta. “Küsimus on, mis nende jääkidega peale hakata ja kuidas neid väärindada. Ma arvan, et see on koht, kus saab veel teadus- ja arendustööd teha, et vaadata, kas leidub võimalusi kipsi või muud jääki veelgi paremini väärindada,” nentis Uiga.

Tõdemusele vaatamata peavad uuringu läbiviijad viie miljoni suurust riiklikku investeeringut vajalikuks sammuks. Aastatepikkune mõõtmine asendas varasemad ajaloolised paberid kaasaegsete ja täpsete andmetega. “Töö tõeline väärtus peitub selles, et nüüd on meil väga head katselised tulemused koos aruannetega. Meil on päris kinnitus, et suuremahuliselt on fosforiidi väärindamine võimalik mõlema [sool- ja väävelhappel põhineva] protsessiga, mida on töös kirjeldatud ning sealt edasi ka kogu majanduslik arvestus tänase seisuga,” rääkis Joosu.

Eraldatud tooraine jääb seega strateegilise varuna ohutult maa alla uusi aegu ootama. Tulevikus võivad geopoliitilised kriisid või arenevad tööstustehnoloogiad pildi taas tasuvaks muuta. “Kindlasti jätkame Eesti maapõues olevate varade ja nende kasutamise võimaluste uurimist. Milline uuring järgmisena tuleb ja millal, selleks tuleb teha ettevalmistusi ja leida rahastus,” sõnas Uiga.

Lõppenud uuringu tulemused saavad täielikult avalikuks juuni lõpus.