“Eesti majandus ei ole harjunud suhteliselt väikese, aga kauakestva majanduslanguse või nullkasvuga,” sedastab Eesti Panga ökonomist Peeter Luikmel. Alates taasiseseisvumisest kuni suure finantskriisini tähendas majanduslangus Eesti inimesele kiiret ja järsku kukkumist, millest paari aastaga üle saadi. “Välisnõudlus kadus ja taastus. Kõik toimus varasemalt nii kiiresti, et aru pidada ja süüdlasi otsida ei olnudki aega,” meenutab ökonomist.

Kui toona aitas Eestil kriise seljatada siinne odav tööjõud, on palgad nüüdseks kasvanud ja omaaegne eelis kadunud. Lisatõuget ei saa anda ka enam ligipääs Euroopa Liidu ühisturule, sest see on juba olemas. “Oleme jäänud jõukuse tasemelt pidama 70–80 protsendi kanti Euroopa keskmisest. Selles piirkonnas on näiteks Portugal püsinud aastakümneid,” kirjeldab Luikmel.

Tartus toimunud Delta majanduskonverentsil võrreldi Eesti praegust majandusolukorda vaestemajaga, kus alati tülitsetakse. Püüdes leida teed sellest rusutisest targema majanduse suunas, analüüsis Luikmel oma esinemises Eesti kadunud majanduskasvu tagamaid. Ühtlasi pakkus ta lahendusi, mida Eesti kasvava riigivõla valguses teha saaks.

Ettevõtte Chemi-Pharm asutaja Ruth Oltjer arutles aga selle üle, kes nügiks Eestit teadmusmahuka ettevõtluse suunas. “Kõik oleneb konkreetsest ametnikust: kas ta tahab oma abikäe ulatada või ei taha. Mina tahaksin, et president ja valitsus mõtleksid selle peale,” ütleb ta.

Rikaste naabrite mõju

Kuidas Eesti majandus nn vaestemajja jõudis? Peeter Luikmeli sõnul pööras majandus langusesse juba umbes viie aasta eest, misjärel on see aeglaselt, väikeste võngetega nullkasvu piiril tiksunud. Kui riik tormab rutakalt sekkuma ja võlga kasvatama, teeb see ökonomisti sõnul majanduskasvule hoopis karuteene. “See on sama olukord, kus patsient lamab maas ja keegi ei kontrolli, kas ta on elus, vaid hakatakse kohe elustama ja kulukate protseduuridega sekkuma,” piltlikustab ta.

Õli valab ökonomisti sõnul tulle asjaolu, et Eestil on Soome ja Skandinaavia näol rikkad naabrid. “Eesti sissetulekute tase ja hinnatase liikusid pikalt käsikäes,” meenutab ta. Koroonapandeemia ajaks jõudis Eesti mõlema taseme poolest 80 protsendini Euroopa Liidu keskmisest. Nüüd on majandusseisaku tõttu kogutoodang töötaja kohta peaaegu paigale jäänud, kuid hinnad kasvavad naaberriikide mõjul edasi.

Soome ja Skandinaavia hinna- ja palgatase moodustab Euroopa keskmisest ligi 125 protsenti. Luikmeli sõnul on ühtlustav mõju Eestile paratamatu. “Eestis on tööturul praktiliselt võimatu inimesi kinni hoida, kui Skandinaavias või Soomes on palgad kõrgemad. Sama kehtib paraku ka hindadega,” osutab ta. Eesti on tema sõnul pöördumatult teel naabrite kõrgema hinnataseme suunas, kuid nende jõukuse saavutamine ei tule automaatselt.

Ühe lahendusena, mis võiks Eestigi Põhjamaade tasemele viia, tuleks ökonomisti hinnangul tegeleda rohkem teadus- ja arendustegevusega. Kui Eesti kulutab sellele suure ümmardamisega umbes kaks protsenti SKP-st, siis soomlased ja rootslased üle kolme protsendi. Eestis on seejuures just ettevõtete panus innovatsiooni väike.

“Sisuliselt aitab see üks lisaprotsent meid tõenäoliselt rikkamate liigasse. Kui innovatsiooni järjekindlalt tähtsustame ja soodustame, võime sinna jõuda umbes 15–20 aastaga,” osutab Luikmel. Kui Eesti jääb innovatsioonis n-ö ühe-kahe protsendi SKP-st tasemele, liitub riik nende maadega, kus sissetulekute tase ongi aastakümneteks püsima jäänud u 80 protsendi juurde Euroopa Liidu tasemest. “Saavutame küll naabrite 125-protsndise hinnataseme, kuid jääme jõukuses 80 protsendi tasemele,” selgitab ökonomist.

Elevant ruumis on riigivõlg

Samal ajal tuleb Eesti majandusel seljatada paisuva riigivõla vari. Peeter Luikmeli sõnul kasvavad madalama võlakoormusega riigid teistest keskmiselt protsendi võrra kiiremini. Murdepunkt saabub, kui võlg kasvab umbes 30 protsendini SKP-st. 

“Eestil on siin veel eelis olemas, aga see läheb käest, kui riigivõlal lastakse kasvada. Meil on hädasti vaja suurendada kulutusi innovatsioonile nii, et riigivõlg ei kasvaks,” soovitab ökonomist. See on võimalik, kui ettevõtted näevad teadus- ja arendustegevuses võimalust tootlikkuse kasvuks. Alanud valimiste aasta soodustab ilmselt aga hoopis teistsuguseid kulutusi.

Luikmel lisab, et seniste võlakirjade intress võib kerkida mõne geopoliitilise sündmuse mõjul praegusest märksa kõrgemaks. “Eesti Pank on toonud võrdlevaid näiteid, et praegusel kursil jätkates kulub meil juba nelja-viie aasta pärast riigivõla intresside maksmiseks suurusjärgus 600 miljonit eurot,” märgib ta. See on ökonomisti sõnul summa, mis kulub praegu Eesti kolme suurema ülikooli toetamiseks. 

Kui riik võtab vahe katmiseks laenu, on tulemus lumepallina kuhjuv intress. Seni on Eesti katnud kulutusi kas eelarvedefitsiidi suurenemise või käibemaksu tõusuga. “Kui praegu tahaksime prognoositava neljaprotsendise defitsiidi viia nulli samal moel, nagu oleme seda siiani teinud, peaksime tõstma käibemaksu 24 protsendilt 34 protsendile. Seda eeldusel, et käibemaksu laekub sama hästi edasi, mis on väga naiivne lootus,” toob Luikmel äärmusliku näite.

Kuna vanad trikid ei tööta, otsiti konverentsil ka reaalsemaid rahastusallikaid. Näiteks mainis nii mõnigi esineja, et rikkaid tulebki rohkem maksustada. “Kolmandik meie riigieelarve defitsiidist on see õnnetu maksuküür, mis ära kaotati,” sedastab Luikmel. Nii olekski üks lahendus kas astmeline tulumaks, uus maksuküür või maksustada jõukaid mõnel muul moel. 

“Defitsiit on paisunud nii suureks, et üksnes kulude kokkuhoiuga seda raha kokku ei saa,” tõdeb ökonomist. Eriti kahjulik on suure riigieelarve puudujäägi tingimustes jõukamate maksukoormuse alandamine. Siis kipuvad jõukamad ootamatult laekunud raha pigem säästma, mistõttu säästud ei erguta majanduse nõudluse poolt.

Teiseks üllatas Luikmeli mõne ettevõtja suust kõlanud mõte, et aeg•
•
More on küps ettevõtte tulumaksuks. “Ettevõtetele kehtestatavat tulumaksu võiks kaaluda niisugusel kujul, et teadus- ja arendustegevusele tehtavad kulutused jääksid selle alt välja,” arutleb ta. Niisugune meede toimiks ettevõtetele müksuna, mis paneks nad innovatsiooni vastu rohkem huvi tundma. Kuigi suurt maksulaekumist sedasorti ettevõtte tulumaksust oodata poleks, saadaks see ökonomisti sõnul sõnumi, et maksusüsteem väärtustab midagi, mis on majanduskasvule kasulik.

Riigiametnik kui takistus

Ruth Oltjer pakkus oma ettekandes samuti lahendusi, kuidas muuta Eesti majandus teadusmahukamaks. Tema lähenes teemale aga pigem isiklike kogemuslugude kaudu. Oltjeri põhisõnumina ei tohiks riigiametnik innovatsioonile takistuseks: uudistootelt ei saagi eeldada kindlasse raami sobitumist. “Tegelikult on ametnike “ei” väga kerge tulema,” tõdeb ettevõtja.

Isiklikult puutus ta ametnike jäikusega kokku koroonapandeemia ajal. Vaktsiine toona veel polnud, ent koostöös Tartu Ülikooli ja ettevõttega Icosagen töötati välja ternespiimal põhinev kaitsesprei. Oltjer ei tea siiani täpselt, miks ükski amet tootele rahvusvahelist registreeringut ei andnud. “See ei sobinud mitte mingit pidi ei terviseametile, ravimiametile ega toiduametile. Seda tingimustes, kus kõik registreerimised olid tehtud väga lihtsaks, kui toode vähegi aitas koroona vastu,” meenutab ta.

Oltjer oletab ühest küljest, et ametnikud kardavad eksida. Teisest küljest ei mõista ta, miks peaks ametnik sellele vastu töötama, et mõni Eesti ettevõtte rahvusvaheliselt edukaks saab. “Ma loodan, et droonindus ei jää sama mure taha toppama. Loodetavasti suudab riik lahendused leida, et me suudaksime erasektori droonidega ikkagi turule jõuda,” sõnab ta.

Ettekandes rõhutas ta sedagi, et edu sünnib siis, kui ettevõtjad, teadlased ja riik töötavad koos. Kuigi nii head koostööd kui kaitsesprei väljatöötamise aegu pole Oltjer teadlaste ja ettevõtjate vahel näinud, lahutab kahte maailma tema hinnangul endiselt kuristik: “Ettevõtja horisont on lühike, sest klient tahab oma probleemile kiiret lahendust saada ja toote turule tuua. Teadlasel on pikk ajahorisont, sest temal on publikatsioonid, teadusuuringud ja arendustegevus.”

Kahte maailma lähendaks tema soovitusel rohkem avatud laboreid, kus ettevõtja saaks teaduslaboris ise toimetada. “Kui sa seal teadlasega külg külje kõrval töötad, saad palju rohkem aru, mida ja kuidas nad teevad,” arutleb ta. Kuna Oltjer oli Singapuri laboris ternespiima uurinud rootslastega juba laborilauda jaganud, ütles Oltjer kohe “jah”, kui professor Mart Ustav kutsus teda kaitsespreid arendama. “Miks ma julgesin seda nii kindlalt öelda? Sest ma juba teadsin, mis asi see on,” meenutab ta.

Teisalt julgustab ta ettevõtteid rohkem ise teadlaste poole pöörduma: “Uuringud kinnitavad, et sellisel juhul tuleb lõpptulemus parem.” Selleks oleks tema hinnangul tarvis sõbralikku keskkonda, kus ettevõtja ja teadlane saavad sõbruneda. Ülikooli vaatest peavad alus- ja rakendusuuringud olema tasakaalus ja Tartu Ülikoolis on Oltjeri hinnangul tasakaal olemas.

Ruth Oltjer ja Peeter Luikmel pidasid oma ettekanded 5. juunil Tartus, Delta majanduskonverentsil.

Loe allikast edasi