Logi sisse
Ajalugu, Täna ajaloos

TÄNA AJALOOS, 11. juuni ⟩ Hävitati Trooja linn

RSS
Nüüdisinimese ja neandertallase kolju võrdlus
Homo neanderthalensis (Charles R. Knight, 1920)

Neandertallane ehk neandertali inimene (Homo neanderthalensis) on inimese liik, kes elas Euroopas ning Aasia lääne- ja keskosas umbes 400 000–40 000 aastat tagasi. Neandertallased olid nüüdisinimese (Homo sapiens) lähimad väljasurnud sugulased. Fossiilide ja geneetiliste andmete põhjal kujunesid neandertallaste ja nüüdisinimeste evolutsiooniliinid välja ühisest eellasest tõenäoliselt umbes 700 000–300 000 aastat tagasi.

Neandertallane kujunes Euroopas paralleelselt Aafrikas arenenud Homo sapiens '​iga inimese perekonna ühise eellase baasil. Selleks peetakse enamasti heidelbergi inimest (Homo heidelbergensis). Euroopa populatsioonist arenes neandertallane, Aafrika populatsioonist (mõnikord nimetatud Homo rhodesiensis '​eks) Homo sapiens. Heidelbergi inimene omakorda põlvnes tõenäoliselt Homo erectus '​e Aafrika vormist. 2026. aastal Marokost leitud umbes 773 000 aasta vanused fossiilid (Grotte à Hominidés, Casablanca) on seni parim fossiilne kandidaat nüüdisinimese, neandertallase ja denissovlase ühiseks eellaspopulatsiooniks.[1] Neandertallaste varajaste vormide hulka kuuluvad muu hulgas umbes 430 000 aasta vanused Sima de los Huesose leiud Hispaanias.[2][3]

Neandertallased elasid peamiselt Euroopas ning Lääne- ja Kesk-Aasias. Neandertallased asustasid teatud perioodidel suuri alasid Lõuna-, Kesk- ja Ida-Euroopas. Ilmselt viimase jääaja jooksul laiendasid neandertallased oma algselt üksnes Euroopas paiknenud asuala Lääne-Aasiasse (Türgi, Levant, Põhja-Iraak), Kesk-Aasiasse (Usbekistan, Tadžikistan) ja isegi Altai piirkonda.[4]

Nende leviala kattus teatud ajavahemikel nüüdisinimese levialaga ja need kaks inimrühma puutusid kokku ja ristusid. Neandertallase genoomi DNA järjendamine on andnud tõendeid neandertallaste ja nüüdisinimese vahel toimunud geenivoolu kohta. Tänapäeva väljaspool Aafrikat elavate inimeste genoomis leidub üldjuhul umbes 1–2% neandertallastelt päritud geneetilist materjali, kusjuures Ida-Aasia päritolu populatsioonidel on see osakaal mõnevõrra suurem kui Euroopa päritolu populatsioonidel. Geneetiliste andmete põhjal oli peamine ristumisperiood umbes 50 000 aasta tagasi ja kestis ligikaudu 7000 aastat.[5]

Neandertallased olid keskmiselt nüüdisinimestest lühemad ja jässakama kehaehitusega. Isaste keskmine pikkus oli umbes 164 cm ja emastel umbes 155 cm. Neil olid suhteliselt lühikesed jäsemed ja jässakas kere, mis aitasid kehasoojust külmas kliimas säilitada. Koljut iseloomustasid suur ja etteulatuv näo keskosa, tugevad kulmukaared, madal ja tahapoole kalduv laup ning suur nina. Ajumaht oli vähemalt sama suur kui nüüdisinimesel ja sageli suurem.[6]

Neandertallased valmistasid ja kasutasid mitmesuguseid kivist tööriistu, oskasid kasutada tuld, elasid varjatud elupaikades ning valmistasid rõivaid ja kandsid neid. Nad küttisid suuri loomi, kuid sõid ka taimetoitu. Neandertallased valmistasid ka puidust tööriistu ning toitusid sõltuvalt keskkonnatingimustest osaliselt jahisaagist ja osaliselt taimedest.[7]

Neandertallaste kõnevõime kohta ei ole võimalik otseseid tõendeid saada. Nende anatoomia, arheoloogilised leiud ja geneetilised andmed viitavad sellele, et neil võis olla mingi keelevõime. Ei ole võimalik kindlaks teha, missugune oli nende sõnavara ja grammatika.[8]

Neandertallaste käitumises on täheldatud võimaliku sümbolilise tähendusega nähtusi. Mitmest leiukohast on leitud tõendeid surnute tahtliku matmise kohta ja mõningaid selliseid matuseid on tõlgendatud keeruliste sümbolilise käitumise osana. Samuti on leitud värvainete, kaunistuste ja muude võimaliku sümbolilise tähendusega esemete kasutamise jälgi. Arheoloogilised leiud näitavad, et nad kasutasid mõnikord värvaineid ja valmistasid või kasutasid ehteid ning muid võimaliku sümbolilise tähendusega esemeid. Nende leidude tõlgendamisel tuleb eristada arheoloogiliselt tõendatavat käitumist oletustest neandertallaste usundiliste ja maagiliste kujutluste kohta.[9]

Eemi jäävaheajast (umbes 130 000 aasta eest) pärinevaid neandertallaste leide nimetatakse nende sageli tugevalt väljendunud anatoomiliste tunnuste tõttu klassikalisteks neandertallasteks.[10] Vähemalt üksikute juhtude põhjal, kus neandertallased matsid oma surnuid nii Euroopas kui ka Lääne-Aasias või asetasid surnuid koobastesse, on neandertallane koos nüüdisinimesega fossiilide põhjal kõige paremini tuntud hominiiniliik.

On esitatud mitmesuguseid teooriaid selle kohta, miks neandertallased umbes 40 000 aasta eest välja surid.

Nimetus

Kaudne nimeandja Joachim Neander (1650–1680)

Neandertallane on nimetuse saanud Neandertali järgi. See on Düsseli jõe orulõik Erkrathi ja Mettmanni linna vahel. Sealt, tänapäeva Nordrhein-Westfaleni liidumaa alalt, leiti 1856. aastal neandertallase osaline skelett, mis sai hiljem nimeks Neandertal 1. Teaduslik nimetus Homo neanderthalensis tuleneb ladina keele sõnast hŏmō [ˈhɔmoː] 'inimene', mis on perekonnanimi; liigiepiteet neanderthalensis viitab leiukohale. Homo neanderthalensis tähendab seega 'Neandertali inimene'. Kaudselt on neandertallane seega oma nimetuse saanud Joachim Neanderilt, kelle järgi Neandertal nimetati. Liigi Homo neanderthalensis holotüüp on leid Neandertal 1.

Fossiili ja seega lõpuks ka taksoni nimetuse Homo neanderthalensis andis 1864. aastal Inglise päritolu Iiri geoloog William King, kes töötas Iirimaal Galways Queen's College'is.[11] Juba 1863. aastal oli King Briti Teaduse Edendamise Ühingu (British Association for the Advancement of Science) geoloogiasektsioonis peetud ettekandes käsitlenud kolju kuju ja selle erinevusi tänapäevase inimese koljust kasutanud nimetust "Homo Neanderthalensis King"'.[12][13] Saksa keeleruumis jäi kuni Rudolf Virchow' surmani 1902. aastal valitsevaks tema 1872. aasta väärtõlgendus. Virchow, tollal Saksamaa tähtsaim patoloog, pidas leidu tänapäevase inimese haiguslikult deformeerunud koljuks ja lükkas arusaama "ürginimesest" tagasi.[14]

Erinevad kirjapildid ("neanderthalensis" th-ga, Neandertaler ainult t-ga) tulenevad sellest, et 19. sajandi keskel kirjutati „Neanderthal" veel th-ga ning see kirjaviis võeti tollal üle epiteeti neanderthalensis. rahvusvaheliste zooloogianomenklatuuri reeglite kohaselt kehtivaks tunnistatud liiginimesid hiljem enam ei muudeta. 1901. aasta õigekirjakonverents sätestas seevastu kõigi saksakeelsete riikide ühise tulevase saksa õigekirja jaoks, et omasõnades tuleb seni tavaks olnud h pärast t-d põhimõtteliselt ära jätta (Tal 'org' senise kirjakuju Thal asemel, Tür 'uks' senise kirjakuju Thür asemel, Teil 'osa' senise kirjakuju Theil asemel). Sellepärast hakati senise kirjakuju Neanderthaler asemel kasutama kuju Neandertaler.

Osalt Briti paleoantropoloogi Bernard G. Campbelli 1973. aastal avaldatud ettepanekust lähtudes[15] ei käsitatud neandertallast kuni 1990ndateni mitte eraldi liigina, vaid Homo sapiens '​i alamliiginaina ja teda nimetati sellepärast Homo sapiens neanderthalensis '​eks; anatoomiliselt tänapäevast inimest nimetati Homo sapiens sapiens '​iks. Selline nimetamisviis eeldas aga, et bioloogianomenklatuuri reeglite kohaselt tuleks nende viimast ühist eellast nimetada (arhailiseks) Homo sapiens '​iks; praeguse valdava arusaama kohaselt peetakse neandertallase ja tänapäeva inimese vahetuks ühiseks eellaseks aga liiki Homo heidelbergensis, kes omakorda põlvnes Homo erectus '​e Aafrika vormist. Peale selle tooksid nomenklatuuri reeglid kaasa selle, et (nagu soovitas Günter Bräuer) muu hulgas Homo heidelbergensis '​eks liigitatud fossiilid (tõendid Homo erectus '​e ja neandertallase vahelise evolutsioonilise vahelüli (mosaiikvormi) kohta) tuleks samuti ümber nimetada Homo sapiens '​iks.[16] Sellepärast peetakse neandertallase käsitamist Homo sapiens '​i alamliigina praegu aegunuks; paleoantropoloogide seas on "üha enam levinud arusaam, et neandertallased on morfoloogiliselt eristatavad", mistõttu on teaduskirjanduses kinnistunud nimetused Homo sapiens ja Homo neanderthalensis.[17]

Leiud

Neandertali muuseumis (Neanderthal Museum, Nordrhein-Westphalen): nukk kujutab tänapäevases riietuses neandertallast. Tema taga olev kaart näitab oletatavat piirkonda, kus neandertallased elasid (rohelisega)

Tänapäeva teaduskirjanduses eeldatakse valdavalt, et Euroopa asustasid ammu enne Homo sapiens '​i sisserännet Aafrika Homo erectus '​e järeltulijad: "Varajase inimese Homo erectus '​e Euroopa variandist, keda nimetatakse Homo heidelbergensis '​eks, kujunesid neandertallased."[18]

Vanimad tõendid Homo erectus '​e esinemise kohta väljaspool Aafrikat on Dmanisi hominiinifossiilid Gruusias, mis on ligikaudu 1,85 miljoni aasta vanused. Seni vanimad kindlalt dateeritud tõendid hominiinide kohalolu kohta Euroopas pärinevad Korolevo leiukohast Ukrainas; sealsete kivist tööriistade vanus on 1,42 miljonit aastat.[19] Sima del Elefante leiukohast Hispaanias pärinevad hominiinifossiilid on umbes 1,4–1,1 miljoni aasta vanused ning 2025. aastal kirjeldatud fossiil ATE7-1 (hüüdnimega "Pink") on määratud Homo aff. erectus '​eks.[20] Lähedasest Gran Dolina leiukohast on leitud arvukalt umbes 900 000 aasta vanuseid luid, mille Hispaania leidjad määratlesid liigina Homo antecessor ja neandertallaste tõenäoliste otseste eellastena. Teised teadlased tõlgendavad neid fossiile tõendina Hispaania varajase asustamise kohta Homo erectus '​e populatsiooni poolt, mis hiljem seal välja suri.[21]

2006. aastal oli Euroopast teada kokku 400 neandertallase fossiilleidu.[22] Siiski on leide,[23] mille dateering on hiljem osutunud ebaõigeks. Näiteks 1997. aastal Rheinland-Pfalzi liidumaa-arheoloogi Axel von Bergi poolt Wannenköpfe karjäärist Ochtendungi lähedal leitud ja pikka aega neandertallase koljuosana eksponeeritud fragment osutus 2024. aastal radiosüsinikumeetodil tehtud dateeringu põhjal hoopis varakeskaegseks (7.–8. sajand pKr) leiuks — umbes 170 000 aastat "noorem", kui algul väideti. 2025.–2026. aastal kinnitas Max Plancki Evolutsioonilise Antropoloogia Instituudi tehtud DNA-analüüs lõplikult, et tegu on Homo sapiens '​i, mitte neandertallase jäänustega.[24][25] Leid on osa laiemast juhtumist, kus von Bergi poolt aastatel 1997–2024 uuritud leiukohtade juures avastati dateerimis- ja dokumenteerimisrikkumisi.

Neandertal

 Pikemalt artiklis Neandertal 1
Neandertal 1 külgvaates; ees on 2000. aastal leitud oimuluu ja sarnaluu osa

1856. aasta augusti keskel avastasid itaallastest karjääritöölised Neandertali ühest piirkonnast, mis peagi lubjakivi kaevandamise käigus hävis, mõned luukillud. Esialgu visati need hooletult aheraine hulka, kuid need äratasid karjääriomanike Wilhelm Beckershoffi ja Friedrich Wilhelm Pieperi tähelepanu. Nad lasksid välja võtta 16 suuremat luutükki ja andsid need uurimiseks Johann Carl Fuhlrottile. Ajakirjanduses ilmunud teadete tõttu uuris luid ka Bonni anatoom Hermann Schaaffhausen, kes jõudis samale järeldusele nagu varem Fuhlrott: tegu on tänapäevase inimese eelajaloolise vormiga. Fuhlrott ja Schaaffhausen esitlesid leidu 1857. aasta juunis Reinimaade ja Westfalenii looduslooühing (Naturhistorischer Verein der Rheinlande und Westfalens) üldkoosolekul. Erialaringkonnad nende tõlgendusega siiski ei nõustunud. See leid, mis sai nimeks Neandertal 1, on liigi Homo neanderthalensis holotüüp.

Algse leiukoha juures aastatel 1997 ja 2000 tehtud korduskaevamistel avastati veel 60 luukildu ja hammast, mida sai seostada fossiiliga Neandertal 1 ja veel kahe neandertallasega.[26][27]

Leiukoha lähedal asuvas Neandertali muuseumis (Neanderthal Museum) antakse ülevaade anatoomiliselt tänapäevase inimese arenguloost ja tema sugulusest neandertallasega.

Võimalik meresõit (Vahemere idaosas)

Neandertallaste varajase meresõidu kohta on leitud tõendeid Vahemere maade idaosas, kus neandertallased ja nende eellased (Homo heidelbergensis) olid elanud umbes 300 000 aastat. Neile iseloomulikke Moustier' kultuuri kivist tööriistu ei ole aga leitud mitte ainult Kreeka mandriosast, vaid vähemalt 110 000 aasta vanusena ka Kreeka saartelt Lefkáda saarelt, Kefaloniá saarelt ja Zákynthose saar.[28] Erinevalt Lefkádast, mis oli jääaegadel kuni 120 m võrra madalama merepinna juures Kreeka mandriosa poolsaar, moodustasid Kefaloniá ja Zákynthos koos Ithakaga neil perioodidel ühe suure saare. Seda ümbritses vähemalt 180 m sügavune vesi ning tõenäoliselt pääses sinna ainult veesõidukitega; kaugus mandrist oli tollal Lefkáda poolsaare lõunatipuni umbes 5–7,5 km.[29]

Juba aastatel 2008 ja 2009 leidsid Providence Collegei teadlased Thomas Strasseri juhtimisel Kreetalt Megalopótamose kuristikust Préveli palmirannast kõrgemalt 130 000 aasta vanuseid kivist tööriistu; ka need tööriistad pärinevad ajastust, mil Homo sapiens Euroopas veel ei elanud.[30][31][32] Kreeta on olnud täielikult veega ümbritsetud umbes 5,3 miljonit aastat,[33] lähim maismaa asus ka jääaegadel umbes 40 kilomeetri kaugusel.[34] Strasser ei seosta Kreeta leide siiski neandertallasega, vaid heidelbergi inimese või Homo erectus '​ega.

Avastamislugu

Neandertallaste jäänuseid leiti esmakordselt Belgias Engises 1829. aastal ja Gibraltaril 1848. aastal, kuid neid ei tõlgendatud õigesti. Esimene neandertallase fossiil, mida hakati käsitlema erilise varajase inimvormi jäänusena, leiti Saksamaal Düsseli jõe orus Neandertalis 1856. aastal. Leid pärines Feldhoferi koopast.[35]

1856. aasta leid äratas teadlaste tähelepanu oma ebatavalise kolju ja luustiku tõttu. 1864. aastal andis Briti geoloog William King neandertallastele teadusliku liiginime Homo neanderthalensis. See oli esimene fossiilse inimrühma teaduslikult kirjeldatud liik.[36]

Pärast Neandertali leiu uurimist tunti ära, et ka varem Engisest ja Gibraltarilt leitud jäänused kuuluvad neandertallastele. Gibraltarilt leitud Gibraltar 1 on esimene täiskasvanud neandertallase kolju, mis leiti.[37]

Vaata ka

Viited

  1. ↑ Jean-Jacques Hublin, David Lefèvre, Serena Perini, Giovanni Muttoni, Matthew M. Skinner, Shara E. Bailey, Sarah Freidline, Philipp Gunz, Mathieu Rué, Mohssine El Graoui, Denis Geraads, Camille Daujeard, Thomas W. Davies, Kornelius Kupczik, Mykolas D. Imbrasas, Alejandra Ortiz, Christophe Falguères, Qingfeng Shao, Jean-Jacques Bahain, Alain Queffelec, Asier Gómez-Olivencia, Stefano Benazzi, Adeline Le Cabec, Rita Sorrentino, Inga Bergmann, Fatima-Zohra Sbihi-Alaoui, Rosalia Gallotti, Jean-Paul Raynal, Abderrahim Mohib. Early hominins from Morocco basal to the Homo sapiens lineage] – Nature, 2026, kd 649, lk 902–908. Täistekst.
  2. ↑ Homo neanderthalensis, Smithsonian Institution Human Origins Program.
  3. ↑ DNA and the first Neanderthals, Smithsonian Institution Human Origins Program.
  4. ↑ Jordi Serangeli, Michael Bolus. Out of Europe – The dispersal of a successful European hominin form. – Quartär, 2008 ,kd 55, lk 83–98.
  5. ↑ A new timeline for Neanderthal interbreeding with modern humans, Berkeley News 2024.
  6. ↑ Homo neanderthalensis, Smithsonian Institution Human Origins Program.
  7. ↑ Homo neanderthalensis, Smithsonian Institution Human Origins Program.
  8. ↑ Sverker Johansson. Language Abilities in Neanderthals. – Annual Review of Linguistics, 2015, kd 1, lk 311-332.
  9. ↑ William Rendu, Cédric Beauval, Isabelle Crevecoeur, Priscilla Bayle, Antoine Balzeau, Thierry Bismuth, Laurence Bourguignon, Géraldine Delfour, Jean-Philippe Faivre, François Lacrampe-Cuyaubère, Carlotta Tavormina, Dominique Todisco, Alain Turq, Bruno Maureille. Evidence supporting an intentional Neandertal burial at La Chapelle-aux-Saints. – Proceedings of the National Academy of Sciences, 2013, 111 (1): 81–86. Täistekst.
  10. ↑ Bernard Wood (toim). Wiley-Blackwell Encyclopedia of Human Evolution, 2 kd, Wiley-Blackwell: Chichester jt 2011, ISBN 978-1-4051-5510-6, lk 331.
  11. ↑ William King. 'The reputed fossil man of the Neanderthal. – Quarterly Journal of Science, 1864, kd 1, lk 88–97. Täistekst..
  12. ↑ William King. On the Neanderthal Skull, or Reasons for believing it to belong to the Clydian Period and to a species different from that represented by Man. – British Association for the Advancement of Science, Notices and Abstracts for 1863, Part II, London 1864, lk 81–83. Täistekst.
  13. ↑ William King. The Neanderthal Skull. – The Anthropological Review, 1863, kd 1, nr 3, lk 393–394. Täistekst.
  14. ↑ Der Irrtum des Rudolf Virchow. Vor 150 Jahren wurde der Neandertaler entdeckt, monumente-online.de, Saksa Muinsuskaitse Sihtasutuse (Deutsche Stiftung Denkmalschutz) ajakiri, november 2006.
  15. ↑ Bernard G. Campbell. A new taxonomy of fossil man. – Yearbook of Physical Anthropology, 1973, kd 17, lk 194–201.
  16. ↑ Günter Bräuer. Origin of Modern Human. – Winfried Henke, Ian Tattersall (toim). Handbook of Paleoanthropology, kd 3, Springer-Verlag: Berlin / Heidelberg / New York 2007, ISBN 978-3-540-32474-4, lk 1772.
  17. ↑ Homo neanderthalensis King, 1864. – Bernard Wood (toim). Wiley-Blackwell Encyclopedia of Human Evolution, 2 kd, Wiley-Blackwell, Chichester jt 2011, ISBN 978-1-4051-5510-6, lk 329.
  18. ↑ Friedemann Schrenk, Stephanie Müller. Die Neandertaler, Beck: München 2005, ISBN 3-406-50873-1, lk 43.
  19. ↑ Roman Garba jt. East-to-west human dispersal into Europe 1.4 million years ago. – Nature, 2024, kd 627, lk 805–810.
  20. ↑ Rosa Huguet jt. The earliest human face of Western Europe. – Nature, 2025, kd 640.
  21. ↑ Katerina Harvati. Neanderthals. – Evolution: Education and Outreach, kd 3, nr 3, lk 368,.
  22. ↑ Süddeutsche Zeitung, nr 154, 7. juuli 2006, lk 16.
  23. ↑ Axel von Berg. Die Schädelkalotte eines Neandertalers aus dem Wannenvulkan bei Ochtendung, Kreis Mayen-Koblenz. – Berichte zur Archäologie an Mittelrhein und Mosel, kd 5, 1997, lk 11–22. Stefan Flohr, Reiner Protsch von Zieten, Axel von Berg. Morphological analysis of the neanderthal calotte from Ochtendung, Germany. – Human Evolution, 2004, kd 19, nr 1, lk 1–18. Axel von Berg, Silvana Condemi, Manfred Frechen. Die Schädelkalotte des Neanderthalers von Ochtendung/Osteifel - Archäologie, Paläoanthropologie und Geologie. – E&G – Quaternary Science Journal, 2000, nr 1.
  24. ↑ Fälschungen in der Landesarchäologie: Weder Neandertaler in Ochtendung noch Römerschlacht in Riol, Mainz&, mainzund.de, detsember 2024.
  25. ↑ DNA-Analyse entlarvt archäologische Fälschung, Brennessel Magazin.brennessel.com, 26.2.2026.
  26. ↑ Ralf W. Schmitz jt. The Neandertal type site revisited: Interdisciplinary investigations of skeletal remains from the Neander Valley, Germany. – PNAS, 2002, kd 99, nr 20, lk 13342–13347.
  27. ↑ Michael Schmauder, Ralf W. Schmitz. Der Neandertaler und weitere eiszeitliche Funde im Rheinischen LandesMuseum Bonn. – Heinz Günter Horn (toim). Neandertaler + Co., von Zabern: Mainz 2006, ISBN 3-8053-3603-9, lk 252–253.
  28. ↑ George Ferentinos jt. Early seafaring activity in the southern Ionian Islands, Mediterranean Sea. – Journal of Archaeological Science, 2012, kd 39, nr 7, lk 2167–2176.
  29. ↑ George Ferentinos jt. Early seafaring activity in the southern Ionian Islands, Mediterranean Sea. – Journal of Archaeological Science, 2012, kd 39, nr 7, lk 2167–2176.
  30. ↑ Thomas F. Strasser jt. Stone Age Seafaring in the Mediterranean: Evidence for Lower Paleolithic and Mesolithic Inhabitation of Crete from the Plakias Region. – Hesperia, kd 79, nt 2, 2010, lk 145–190.
  31. ↑ [https://www.spiegel.de/wissenschaft/mensch/kreta-archaeologen-entdecken-aelteste-spuren-der-seefahrt-a-737575.html Archäologen entdecken älteste Spuren der Seefahrt ], spiegel.de, 3.1.2011.
  32. ↑ Plakias Survey Finds Mesolithic and Palaeolithic Artifacts on Crete, The American School of Classical Studies at Athens, ascsa.edu.gr, 26.1.2010.
  33. ↑ [https://www.welt.de/wissenschaft/article5478911/Geologie-Riesige-Flut-liess-heutiges-Mittelmeer-entstehen.html Riesige Flut ließ heutiges Mittelmeer entstehen ], welt.de, 9.12.2009.
  34. ↑ Michael Marshall. Neanderthals were ancient mariners. – New Scientist, 3.3.2012, lk 10.
  35. ↑ Homo neanderthalensis, Smithsonian Institution Human Origins Program.
  36. ↑ Who were the Neanderthals?, Natural History Museum.
  37. ↑ First adult Neanderthal skull, Natural History Museum.

Välislingid

allikas: https://et.wikipedia.org/wiki/Neandertallane

Related Posts

TÄNA AJALOOS,16. august ⟩ Asutati Interrinne

TÄNA AJALOOS,16. august ⟩ Asutati Interrinne

august 16, 2026
TÄNA AJALOOS,15. august ⟩ Kadrioru staadionil püstitati maailmarekord

TÄNA AJALOOS,15. august ⟩ Kadrioru staadionil püstitati maailmarekord

august 15, 2026

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Copyleft All Rights Reserved 2026 Theme: intimate by Template Sell.