Fedor Bucholtz (29. oktoober 1872 Varssavi – 30. aprill 1924 Tartu) oli baltisaksa mükoloog ja fütopatoloog.

Fedor oli kollegiaalnõuniku, arstiteaduse doktori ja Varssavi sõjahaigla ordinaatori, Woldemar Bucholtzi († 1876) ja Hedwig Amalie poeg (sündinud Adelmann). Fedor Bucholtzi ema oli kirurgi ja ülikooli õppejõu Georg von Adelmanni (1811–1888) tütar. 1898. aastal abiellus ta Moskvast pärit Klavdija Aleksandrovna Aleksejevaga. Abielust sündisid pojad Vladimir, Aleksander, Claudius, Boriss ja Feodor Bucholtz, kes kõik sündisid enne 1906. aastat. Osa lapselaste ja lapselapselaste põlvkonnast elab tänapäeval Münchenis.^[1]

Bucholtz elas alates 1876. aastast Riias, kus ta käis eelkoolis ning õppis aastatel 1883–1891 Riia linnagümnaasiumis. Aastatel 1891–1895 õppis ta Moskva ülikoolis botaanikat füüsika ja matemaatika kateedris ning valmistus seejärel aastatel 1895–1897 professoritööks Ivan Gorožankini juhendamisel.

1896. aasta sügisest läbis ta aastase praktika Šveitsis ja Saksamaal, töötades Bernis kuulsa mükoloogi Eduard Fischeri juures ning seejärel Münchenis fütopatoloogide Robert Hartigi ja Karl von Tubeufi juures.^[2]

Kuni 1897. aastani töötas ta Moskva ülikoolis ja selle aja jooksul rajas ta Moskva kubermangu Mihhailovskojesse krahv Dmitri Nikolajevitš Šeremetevi tütre krahvinna Jekaterina Pavlovna Šeremeteva (1849–1929) loodusmuuseumi. Sealsetest seenekogudest kirjeldas ta kuus uut liiki.^[3]

Septembris 1897 sai ta Riia Polütehnilise Instituudi põllumajandusosakonnas zooloogia ja botaanika dotsendi ametikoha professori Johann Karl Woldemar von Knieriem juhendamisel. Selles ametis oli ta kuni 1903. aastani.

1900. aastal töötas ta Firenzes koos mükoloogiaprofessor Oreste Mattirologa.

Pärast magistritöö kaitsmist Moskvas 1903. aastal nimetati ta Riia Polütehnikumi adjunkt- ehk abiprofessoriks, kus ta õpetas teoreetilise botaanika ja fütopatoloogia kursusi.

1907. aastal sai temast aseprofessor ning 1912. aastal korraline botaanikaprofessor. Selles ametis töötas ta Riia Polütehnikumis kuni 1918. aastani. Aastatel 1910–1913 oli ta ka asedirektor, 1912. aastal põllumajandusosakonna dekaan ning 1917. aastal nõukogu sekretär. Doktorikraadi botaanikas omandas ta 1912. aastal Moskvas.

Vastavalt Venemaa keiser Nikolai II 3. juuli 1914. aasta määrusele, millega eraldati 7000 rubla ülikooli valduste „Peterhof“ tarbeks – sealhulgas 3000 rubla Riia Polütehnilise Instituudi põllumajandusosakonna väljaande „Teated ja tööd“ (vene keeles Известия и труды сельскохозяйственного отделения Рижского Политехнического института) kirjastamiseks –, toimetas ta seda teadusväljaannet aastatel 1915–1917.

1915. aasta sügisel evakueeriti instituut Moskvasse (Petrovsko-Razumovskojesse) ning hiljem viidi üle Ivanovo-Voznessenskisse. Seal jätkas Bucholtz oma õppejõutööd.

1918. aastal naasis F. V. Bucholtz Riiga ja 1919. aasta sügisel siirdus ta Riia instituudist Tartu Ülikooli botaanikakateedrisse. Tartus osales ta aktiivselt botaanikaaia sõjajärgses taastamises ning määrati selle direktoriks.

Aastatel 1919–1924 oli ta korraline botaanikaprofessor Tartu Ülikoolis, kus ta ühtlasi juhtis Tartu botaanikaaeda. Ta andis olulise panuse Eesti looduskaitsesse ning oli üks Vaika looduskaitseala taastajaid pärast I maailmasõda.^[4]

Lisaks õppe-, teadus- ja haldustööle ülikoolides osales F. V. Buchholtz teadusseltside tegevuses ning tegeles toimetamistööga. Arvatavasti alates 1897. aastast oli ta Riia Loodusteadlaste Seltsi liige ning 17 aasta vältel selle seltsi presiidiumi liige. Alates 1898. aastast oli ta Moskva looduseuurijate seltsi tegevliige. Tartus osales Buchholtz samuti ülikooli looduseuurijate seltsi töös ja oli selle president. Aastatel 1914–1917 oli ta väljaannete „Известия…” („Teated...“) ja „Riia Polütehnilise Instituudi põllumajandusosakonna toimetised” toimetaja ning Tartus looduseuurijate seltsi protokollide toimetaja.

Tema ametlik botaanilise autori lühend on “Bucholtz”.^[5]

Moskvas õppimise ajal tegeles Bucholtz loodusloomuuseumi korraldamisega Mihhailovskoje mõisas. Misjärel säilitas Bucholtz muuseumiga teaduslikud sidemed ja Šeremeteva (Mihhailovskoje mõisavalitsejanna) avaldas mõned oma olulisemad tööd.

Bucholtz oli oma esimese teadusjuhi – Gorozankini – morfoloogilise koolkonna järgija, kuid pärast välispraktikat Fischeri ja Mattirologa valis ta uurimisobjekti, mis erines vetikatest ja eostaimedest, millega tegelesid Gorozankini teised õpilased. Üheks tema peamiseks uurimisobjektiks said trühvlid ja teised maa-alused seened, hiljem hakkas ta uurima ka Balti riikide seenefloorat. Mõlemad teadussuunad olid tollal vähe uuritud. Bucholtzist sai üks esimesi mükoloog-floriste Venemaal. Ta sai kokku ulatusliku kogu, mis aga hävis peaaegu täielikult Riia Polütehnilise Instituudi evakueerimise ajal 1915. aastal.

1902. aastal avaldati Bucholtzi uurimuste põhjal maa-aluste seente kohta töö „Materjalid maa-aluste seente morfoloogia ja süstemaatika kohta“, mille alusel kaitses ta 24. aprillil 1903. aastal Moskva Ülikoolis oma magistritöö. Töö kinnitas Eduard Fisheri ideed maa-alustest seentest, kes pidas neid heterogeenseks rühmaks. Töö sisaldab ka kokkuvõtet kõigist selleks ajaks Venemaalt leitud maa-alustest kott- ja kandseentest ning Bucholtzi avastatud puguseene Secotium krjukowense (tänapäevane nimetus - Macowanites krjukowensis) kirjeldus.

Aastatel 1908–1909, toimetas Bucholtz E. P. Šeremetjeva väljaantud „Keskmise Venemaa seente illustreeritud määraja“, mis oli A. Engleri ja K. Prantli „Die Natürlichen Pflanzenfamilien“ seente osa tõlge ja töötlus koos Vene liikide lisandustega.

1911. aastal ilmus töö “Uusi andmeid maa-aluste seente morfoloogiast ja tsütoloogiast” [Новые данные к морфологии и цитологии подземных грибов], mille kohta kaitsti doktoriväitekiri 14. mail 1912. Käesolevas töös käsitletakse perekonda Endogone. Nende seente elutsüklit ja arengut uuriti üksikasjalikult.

Aastatel 1915–1918 andis ta koos A. S. Bondartseviga välja kvaliteetsed Vene seente eksikaadid (Fungi rossici exsiccati), mis koosnesid kahest sarjast – tavalistest ja haruldastest liikidest.

Bucholtz ei olnud fütopatoloogia spetsialist, kuid ta pööras ka sellele teadusele tähelepanu. Ta kirjutas mitmeid artikleid taimehaigustest ja asutas esimese fütopatoloogilise jaama Venemaa Baltikumis.

Bucholtzi õpilane ja kolleeg oli A. S. Bondartsev, kellest sai hiljem kandseente taksonoomia, torikseente morfoloogia ja fütopatoloogia põhispetsialist.

Bucholtz kirjutas palju ja sageli vene keeles mükoloogiast, eriti maa-aluste seente morfoloogiast, evolutsiooniloost ja süstemaatikast, käsitlusi. Allpool on vaid mõned tema saksakeelsed väljaanded:

• Uebersicht aller bis jetzt angetroffenen und beschriebenen Pilzarten des Moskauer Gouvernements, 1897: eesti keeles: "Ülevaade kõigist Moskva kubermangus seni leitud ja kirjeldatud seeneliikidest", 1897
• Hypogaeen aus Russland – Hedwigia 1901; eesti keeles: "Hüpogea Venemaalt" – Hedwigia 1901
• Zur Morphologie und Systematik der Fungi hypogaei, 1903; eesti keeles: "Maa-aluste seente morfoloogia ja süstemaatika", 1903
• Die Puccinia Arten der Ostzeeprovinzen Russlands. Vorstudie zu einer baltischen Pilzflora, 1905; eesti keeles: "Puccinia liik Venemaa Läänemere provintsides. Läänemere seentaimestiku eeluuring", 1905
• Zur Entwicklung der Choiromyces – Fruchtkörper, 1908; eesti keeles: "Choiromycese viljakehade arengust", 1908

• Материалы к флоре грибов острова Эзеля [1916]