Maaelu Teadmuskeskuse teadur Triin Saue uuris, kuidas on kevade saabumine Eestis ajas muutunud. Teadur võttis analüüsi aluseks 21 Eesti ilmajaama päevased õhutemperatuuri andmed aastatest 1965–2020. Kevade alguseks luges ta kuupäeva, mil ööpäeva keskmine õhutemperatuur tõusis püsivalt üle viie kraadi. “Kui vaadata kogu uuringus kasutatud perioodi, siis enamikus vaatlusjaamades on kevade algus varasemaks nihkunud umbes ühe kuni kolme nädala võrra,” ütles Saue.

Uuring kinnitas, et kevad saabub varem üle Eesti, kuid muutuste ulatus erineb piirkonniti märkimisväärselt. Üldiselt algab kevad Eestis varem lõunapoolsetes piirkondades ning hiljem rannikul ja saartel. 

Kõige suuremalt ilmnesid muutused peamiselt Lõuna- ja Kesk-Eesti sisemaa jaamades. “Mitmes Lõuna- ja Kesk-Eesti sisemaa jaamas, näiteks Tartu-Tõraveres, Võrus, Valgas ja Viljandis, ulatus kevade alguse varasemaks nihkumine kogu vaatlusperioodi jooksul enam kui kahe nädalani. Samas esines suuri muutusi ka mõnes rannikujaamas,” rääkis Saue.

Kuigi sisemaa jaamades olid muutused keskmiselt tugevamad kui rannikul, ei selgitanud erinevusi üksnes kaugus merest. Teadlase sõnul kujundavad kevade kulgu korraga mitmed tegurid, sealhulgas mere mõju, kohalikud olud ja atmosfääriprotsessid. Seetõttu ei leidnud uuring lihtsat geograafilist mustrit, mille järgi oleks võimalik nihet kevade alguses kogu Eestis kirjeldada.

Üks ja sama andmestik, eri tulemused

Uuringu keskmes ei olnud siiski ainult küsimus, kas kevad saabub varem, vaid lisaks see, kuidas sellist muutust üldse mõõta. Kliimauuringutes kasutatakse sageli niinimetatud kliimanorme ehk võrdlusperioode, mille suhtes muutusi hinnatakse. Tavaliselt kasutatakse selleks 30-aastast ajavahemikku. Saue võrdles nelja osaliselt kattuvat kliimanormi perioodi: 1965–1990, 1971–2000, 1981–2010 ja 1991–2020. Selgus, et kevade nii-öelda keskmine algusaeg sõltub märkimisväärselt sellest, milline võrdlusperiood valida.

“Sama andmestiku puhul võib kogu perioodi 1965–2020 analüüs näidata väga tugevat kevade varasemaks nihkumist, samas kui viimase kliimanormi ehk 1991–2020 aastate põhjal võivad muutused olla palju nõrgemad või mõnes jaamas peaaegu olematud,” selgitas Triin Saue.

Mõnes vaatlusjaamas erines eri võrdlusperioodide põhjal hinnatud kevade varasemaks nihkumise ulatus enam kui kümne päeva võrra. See tähendab, et sama andmestik võib sõltuvalt metoodikast anda erineva pildi sellest, kui kiiresti kliima muutub. Põhjus peitub selles, et kliima ei muutu ajas ühtlase kiirusega. Uuring näitas, et kõige tugevamalt nihkus kevad varasemaks paljudes Eesti jaamades perioodil 1971–2000. Hilisematel kümnenditel muutus trend mitmel pool märksa tagasihoidlikumaks. “Kui võrdlusperiood langeb kokku kiire muutuse etapiga, saadakse tugevam trend. Kui see langeb perioodi, mil muutused on aeglasemad või muutlikumad, saadakse nõrgem trend,” ütles Saue.

Võrdlus kahe viimase kliimanormi ehk aastate 1971–2000 ja 1991–2020 vahel näitas, et paljudes Eesti piirkondades on kevade varasemaks nihkumine viimastel aastakümnetel aeglustunud. Mõnes ilmajaamas olid muutused väga väikesed või puudusid sootuks. Samas ei tähenda see, et kliimamuutused oleksid peatunud. Pigem viitab see sellele, et muutused ei kulge kõikjal ega kogu aeg•
•
More sama kiirusega.

Ühtlasi leidis teadur, et muutused kevade algusajas pole Eestis ei ajaliselt ega ruumiliselt ühtlased. Mõnes jaamas järgnes 20. sajandi lõpu kiirele muutusele hilisem aeglustumine. Teistes piirkondades jätkus tugev muutus ka viimastel kümnenditel või olid tulemused heitlikumad.

Selget üle-eestilist seaduspära ei ilmnenud. Seetõttu ei saa kevade muutumist kirjeldada ühe lihtsa lineaarse trendiga. “See näitab, et üksainus trend ei pruugi kogu lugu edasi anda ning kliimamuutuste mõju hindamisel on oluline vaadata tulemusi mitme võrdlusperioodi lõikes,” märkis Saue.

Kliimamuutuse peegel

Kevade saabumise aeg•
•
More kuulub fenoloogiliste näitajate hulka ehk kirjeldab seda, kuidas kliimatingimused mõjutavad looduse aastaringset arengut. Saue rõhutas, et kevade algus ei asenda õhutemperatuuri mõõtmisi ega ole neist tingimata usaldusväärsem näitaja. Küll aga annab see teistsugust teavet.

“Temperatuur näitab otseselt kliima muutumist, kevade algus aga seda, kuidas need muutused avalduvad aastaaegade kulgemises ja looduse toimimises. Seetõttu on need pigem teineteist täiendavad näitajad, mitte konkurendid,” selgitas ta.

Just seetõttu peavad teadlased kevade algust üheks tundlikumaks kliimamuutuse indikaatoriks. See aitab mõista, kuidas temperatuuri muutused jõuavad looduskeskkonda ning mõjutavad taimede, loomade ja kogu ökosüsteemi aastaringi.

Uuringu peamine sõnum ei puuduta ainult kevade saabumist, vaid laiemalt kliimamuutuste uurimist. Autori hinnangul tuleks fenoloogilistes ja kliimamuutusi käsitlevates uuringutes alati täpselt välja tuua, millist kliimanormi kasutatakse. Võimaluse korral tuleks tulemusi võrrelda mitme võrdlusperioodi alusel.

Nii muutuksid kliimamuutuste hinnangud läbipaistvamaks ning erinevate uuringute tulemusi oleks lihtsam omavahel võrrelda. “Trendi tõlgendamisel on oluline teada, millise ajaperioodi põhjal see on arvutatud. Seetõttu ei tasu vaadata ainult lõppnumbrit, vaid ka seda, kuidas selleni jõuti,” ütles Triin Saue.