Kui hiidimetajate surnukehad merepõhja vajuvad, tekib sinna omapärane ja rikkaliku toidulauaga ökosüsteem. Tavaliselt avastavad uurijad selliseid kooslusi pigem madalamas vees. Äsja leitud nekropol asub aga erakordselt sügaval ja laiub merepõhjas lausa 1200 kilomeetri pikkusel alal. Uurijad peavad hiiglaslikku leiukohta isemoodi looduslikuks ajakapsliks, vahendab The Guardian.

Ookeanisüvikutes on tingimused äärmiselt karmid. Pilkane pimedus ja tohutu rõhk teevad seal ellujäämise väga keeruliseks. Samal ajal annavad need paigad teadlastele väärtuslikku aimdust looduse kohanemisvõime kohta. Uuringu kaasautori ja Pisa Ülikooli teadlase Giovanni Bianucci sõnul tõestab töö ilmekalt, et elu suudab areneda ka valguseta ja tugeva rõhu all.

Mereelustiku nekropol

Hiina, Itaalia ja Uus-Meremaa teadlased kaardistasid põhjalikult India ookeani kaguosas laiuvat Diamantina murranguala. Allveesõidukitega tehtud 32 sukeldumise käigus avastast teadlasrühm 485 vaalafossiilide leiukohta. Nende kõrval lebas merepõhjas ka viis alles lagunevat vaalakeha. Nii lähestikku leiab vaalakorjuseid ookeanis haruharva.

Kanjonisse ladestunud luustikud maalivad viimase viie miljoni aasta sündmustest ammendava pildi. Vanima leitud kolju dateerisid uurijad 5,3 miljoni aasta tagusesse aega. Järjepidevalt kuhjunud säilmed viitavad aga pikaajalisele pidevale geoloogilisele protsessile. Uuringuga mitte seotud Southamptoni Ülikooli teadlase Jon Copley sõnul meenutab uurimisala nekropoli, kus ainuüksi ühel ruutkilomeetril lebab ligi 800 luustikku.

Surnud hiidimetajate kuhjuvad jäänused tõmbavad ligi paljusid liike. Merebioloogid loendasid luude ümber meduuse, koorikloomi, molluskeid, luusööjaid usse ja madutähti. Kohati elas ühel ruutmeetril koguni 2840 isendit. Giovanni Bianucci sõnul peidavad sealsed äärmuslikud tingimused endas endiselt hulganisti teadusele tundmatuid liike ja uusi ökosüsteeme.

Lõviosa Diamantina murrangualalt avastatud luustikest moodustavad nokisvaalalised. Uurijad tuvastasid säilmete seast nii väljasurnud liigi Pterocetus benguelae kui ka senitundmatu Pterocetus diamantinae luustikke. Süvamereliste kiskjate kõrvalt leidsid teadlased lisaks ühe viiemeetrise antarktika kääbusvaala skeleti. Copley sõnul on eri vaalaliikide koosesinemine ühes kohas mõistatuslik.

Erineva toitumisviisiga mereimetajad toimetavad nimelt tavaliselt täiesti eri sügavustel. Kääbusvaalad otsivad toitu pigem ookeani ülemistes kihtides. Nokisvaalad jahivad seevastu saaki pimedas meresügavuses. Uurijate oletusel jääb murranguala tõenäoliselt pinnavees ujuvate vaalade pika rändetee alla. Kalmaare jahtivad nokisvaalad satuvad surmavasse ookeaniprakku aga oma jahiretkedel.

Ookeanisügavused on saaki jälitavatele kiskjatele füüsiliselt ohtlikud. Diamantina murranguala tohtu sügavus paneb proovile mereimetajate kehalise vastupidavuse. Copley sõnul sureb palju loomi just seetõttu, et nad sukelduvad sügavamale, kui nende keha bioloogia võimaldaks. 

Madalamas vees hakkab ookeanipõhja vajunud elusaine enamasti kiiresti lagunema. Äsja avastatud leiukohas tagavad muistsete kivististe pikaajalise säilimise aga kaks asjaolu. Esiteks kaitseb nokisvaalade koljusid väga tugev ja tihe luukude. Isaste nokisvaalade koonuluudesse talletub elu jooksul nimelt suures koguses raskeid mineraale. Tihke luu peab lagunemisprotsessidele ookeanipõhjas edukalt vastu.

Ühtlasi katab merevesi luud seest ja väljast paksu raudmangaanoksiidide kihiga. Nii moodustub kõva mineraalne koorik, mis kaitseb luid tõhusalt keemilise lahustumise eest. Mitmesuguste geoloogiliste tingimuste kokkulangemisel muutuvad koljud n-ö merepõhja monumentideks.

Eepilise filmisarja avastseen

Uue uuringuga mitte seotud geoloogid ja merebioloogid võrdlevad seda varasemate suurte teaduslike läbimurretega. Eelmise sajandi olulisemate leidudena avastati ookeanist näiteks muistne liik latimeeria ja esimesed hüdrotermaalsed allikad. Mõlemad avastused muutsid inimkonna arusaama ookeani pimedas sügavuses peituvast elust. Uus vaalasurnuaed pakub looduse mõistmiseks sama kaalukat materjali.

Uuritud süvik paljastas küll rikkaliku ökosüsteemi, kuid ligipääsmatu asukoha tõttu on raske piirkonda laiemalt kaardistada. Jon Copley sõnul seab tehnoloogia uute leiukohtade avastamisele ette omad piirid. Näiteks ei saa surnud vaalade kukkumisjälgi tänapäevase kaugseirega merepinnalt tuvastada. Merepõhja skannimiseks peavad ekspeditsioonid viima allveesõidukid piltlikult öeldes otse sündmuskohale.

Sellest hoolimata innustab hiiglaslik vaalade nekropol uurijaid korraldama murrangualale uusi missioone. Calverti meremuuseumi teadlase Stephen J. Godfrey sõnul meenutab värske avastusretk eepilise filmisarja põnevat avastseeni. Teadlase hinnangul ootab merebiolooge süvikus veel palju avastamata saladusi. Süvamere täpsem kaardistamine pakub ookeaniuurijatele tööd veel aastakümneteks.

Teadustöö avaldati ajakirjas Nature.