Eesti poliitikas on sündinud ennekuulmatu kurioosum. Meie riiki juhib võimuliit, mille juhtpartei toetus kõigub vaid 13 protsendi piiril ning koalitsiooni kogureiting on varisenud ajaloolisesse põhja. Sellise hääbumisnumbri taustal ei saa enam rääkida rahva mandaadist. Tegemist on matemaatilise ja ideoloogilise vähemusega, kes on barrikadeerunud Stenbocki majja ja ignoreerib majanduskriisi ajal ühiskonna enamuse tahet.
Kuidas on juhtunud, et reaalsustajust isoleerunud poliitikud määravad terve ühiskonna tuleviku, samal ajal kui ülejäänud Eesti vaatab seda pealt abituse ja kasvava raevuga?
Ohvristatuse uus tase: kas Toompeal vajatakse vikerkaarelippu?
Valitsuse käitumist jälgides tekib küsimus, kas nad peavad end samasuguseks tagakiusatud vähemuseks nagu geiparaadide vikerkaarelipu lehvitajad.
Kui valitsus langetab ühiskonda laastavaid otsuseid – uued maksutõusud, peretoetuste kärped või majandust suretavad aktsiisid –, ei järgne kriitikale argumente, vaid solvunud oigamine.
Avalikkusele maalitakse pilt, kus riigi juhte justkui kiusatakse. Nad esitlevad end rünnatud märtritena, kes teevad „raskeid otsuseid“, vaadates tavalistele kodanikele ülevalt alla. Kuid siin peitubki sügav loogikaviga.
Erinevalt sotsiaalsetest vähemustest, kes võitlevad võrdsete õiguste eest, on need valitsejad ise need, kelle käes on riigivõim ja rahakotirauad. See ei ole tagakiusamine, vaid rahva hääle lämmatamine võimupositsioonilt.
Poliitpropaganda paraadil – kas teistmoodi hääli enam ei saagi?
Selle võimuliidu ja konkreetsete ideoloogiliste vähemuste ühtesulamist võis hiljuti Baltic Pride’i rongkäigul Tallinnas näha kõige läägemal kujul. Terve rida valitsuskoalitsiooni poliitikuid ei pidanud paljuks tormata sinna odavat poliitpropagandat tegema, end avalikult kaamerate ees pildistama ja vikerkaarevärvides sotsiaalmeedia sisu tootma.
Kas traditsiooniliselt valijalt, Eesti perelt või maainimeselt, ei loodetagi enam hääli saada? Kui tavalise maksumaksja mured kviitungite ja hinnatõusude pärast künnavad tühjust, siis paraadidel käiakse demonstratiivselt oma uut, häälekat ja ideoloogilist sihtrühma paitamas. Riigijuhtide osalemine sellisel üritusel ei ole pelgalt toetusavaldus, vaid teadlik propaganda, mis näitab, kelle poolel 13-protsendiline valitsus tegelikult seisab.
Vähemusvõrdsuse pea peale pööratud loogika
Me elame ajastul, kus räägitakse palju vähemusvõrdsusest ja sellest, et igaühe häält peab ühiskonnas kuulda võtma. Valitsus on selle põhimõtte aga küüniliselt pea peale pööranud. Nad nõuavad endale ja oma ideoloogiale täielikku puutumatust, justkui tagaks 13-protsendiline toetus neile erilise „vähemuse kaitse“ ülejäänud 87 protsendi eest.
Demokraatlikus riigis tähendab võrdsus seda, et igal grupil on õigus kaitsele, mitte seda, et üks pisike kildkond saab õiguse teistest üle rullida. Praegu koormatakse peresid ja ettevõtjaid otsustega, millel puudub igasugune ühiskondlik toetus. Kui valitsus keeldub dialoogist ja eelistab mängida ohvrit, on tegemist võimu kuritarvitamisega.
See seltskond pöörab Eesti elu lihtsalt tuksi, sest nad ei tunne enam kellegi ees vastutust. Nad teavad, et valijate usaldus on läinud, ning käituvad nagu sundüürnikud, kes enne korterist väljaviskamist põranda segi keeravad. Nende dogmad on reaalsest elust valgusaastate kaugusel, kuid selle eksperimendi katsejänesteks on pandud Eesti pered ja töölised.
Demokraatia põhialus on see, et kui juhtidel kaob ühiskonna usaldus, kaotab valitsus oma sisemise legitiimsuse. 13-protsendiline reiting ei ole pelgalt statistika, vaid selge poliitiline hinnang, mis näitab kuristikku võimuesindajate ja tegeliku elu vahel. Kui riiki juhtiv vähemus ei suuda ega taha enam oma rahva häält kuulda võtta, kaotab selline valitsemisvorm oma algse mõtte. Seetõttu ongi aeg
•
•
More tunnistada, et praegusel kursil jätkamine ei teeni enam Eesti riigi ega rahva huve.
Rainis Lipstok
