EKA esimese kursuse arhitektuuritudengite varjualuse loomise kursusel saavad noored arhitektid oma esimese kogemuse ja sissevaate ehitusse ning ehitusprotsesse hõlmavasse maailma. Eeltööna valmis sügissemestril 18 eriilmelist varjualust, mille lähteülesanne oli luua mina-pildist tulenevalt ruumikontseptsioon, mis suudaks luua linnaruumi uut ja mitmekesist keskkonda. Tartu linna elanike ja tudengite ühiselt valitud võidutööks on sel aastal Jako Julius Schmidi varjualune “Varem”.

2025. aasta sügissemestril püstitatud varjualuse ülesanne hõlmas endas seekord lisaks põneva ruumiolukorra loomisele ka aktiivset mõttetegevust materjali kättesaadavusest ja eluringist. Kui harilikult algab hoone eluring ehitamisest ning kasutamisest, lõppedes hülgamise ja lagunemisega, siis on sel ringil veel üks faas, mis võib kujuneda neist kõige pikemaks – aeg•
•
More, mil hoone eluring oleks justkui lõpule jõudnud, kuid viis uuele ringile suundumiseks on veel leidmata.

Tihti jäävad sellise saatusega hoonetest alles lagunevad varemed, mis möödujale vaid vargsi vihjata võivad kõigest sellest, mis varem oli. Kunagise ilu ja jõu alistab kõledus, mis muudab kord seal kõrgunud hoone asukoha lihtsalt ebameeldivaks paigaks. “Varem” jutustab loo hoone eluringi viimasest etapist. 

Pidevalt muutuv ühiskond eeldab ka oma keskkonna muutumist viisil, mis peegeldaks oma ajastu võimeid. Moodne arhitektuur on linnakeskkonnas võimust võtmas ja vaikselt ajahambale jalgu jäänud hooneid alistamas. Kuigi räägime üha enam kestlikkusest, käsitleme ehitatud keskkonnas vana sageli probleemina, mitte ressursina.

Üheks avalikkuses enim kõlapinda saanud näiteks võib pidada Sakala keskuse lammutamist, mis tõstatas küsimuse sellest, millal peetakse olemasolevat piisavalt väärtuslikuks, et seda säilitada. Endine kultuurikeskus lammutati eesmärgiga rajada selle asemele modernne vaba aja, äri- ja kultuurikompleks. Ka linnahalli küsimus on sisult ju pelgalt ajaloo riisumine, kuigi hoone on võrreldes Sakala lammutamisküsimuse üles kerkimisega palju kehvemas seisus.

Mure lammutustrendide kasvuga pole aga midagi uut või puhtalt Eesti-põhine. Euroopa tasandil kõige jõhkrama näite lammutustrendidest leiame Brüsselist. 2000. aastate algus, mil Brüsselist sai Euroopa administratiivne pealinn, tõi kaasa suure ehitusbuumi. Seetõttu on kasvanud ka büroopindade ja -hoonete osakaal linnas. Nüüd, mitukümmend aastat hiljem, on enamus nendest pindadest hüljatud, muutes Brüsseli keskuse sisuliselt kummituslinnaks.

Linn on oma olemuselt aga pidevalt arenev keskkond, mistõttu pole funktsioonita hoonetel võimalik kesklinnas hakkama saada. Vaikselt varemete mõõtu võtvad hooned tekitavad kõledust ning tõrjuvad möödakäijaid. Itaalia arhitektide Pier Vittorio Aureli ja Martino Tattara 2015. aasta projekt “Everyday is like sunday” üritas leida lahendust just neile tühjana seisvatele kontorihoonetele. Projekt nägi ette üheksale Brüsselis asuvale kontorihoonele ümbermõtestatuse pakkumist, et kontoriruumid saaksid pakkuda taskukohase hinnaga elu- ja tööpinda. Seega sooviti muuta Brüsseli kesklinn taas kättesaadavamaks, pikedades hoonete eluiga. Samas lükkuks sellega edasi eluringi viimane faas ning väheks lammutamisega tulenev keskkondlik jalajälg.

Jako Julius Schmidi varjualune “Varem” astub samuti võitlusesse lammutamisega, ilmestades ilu, mis võib peituda oma eluringi lõpetanud hoone varemetes. Annelinna ehitatud tehislikud varemed, mille müürid on laotud lammutusjääkidest ja müüridest läbi põimuvad puidust pingid pakuvad lahendust ehituse viimasele etapile, näidates, kuidas vanale on võimalik anda uus funktsioon. Varjualuse ilmet on kujundanud just teise ringi materjalid, mida eelistasime projekteerimisel uuele toorainele. Andes vanale materjalile uue elu ja hingamise, suunab varjualune mõtlema sellele, kuidas ümber mõtestada ajahamba vahele jäänut ja leida viise, millega saaks ühendada olemasolevat uuega. 

Materjalide kogumine toimus mitu kuud, peamiselt läbi Facebook Marketplace’i. See protsess oleks aga võinud toimuda kordades kiiremini ja kvaliteetsemalt. Tartu Ehitusmaterjalide ringkasutuspank on hea näide töötavast ja süsteemselt kontrollitud materjalipangast. Juba projekteerimisfaasis on võimalik kavandada vana hoone materjali säilitamist eesmärgiga suunata see ringlusesse ning kujundada läbimõeldud materjalide valikut ja kogust. Muutes kvaliteetsed teise ringi materjalid kättesaadavaks, oleks võimalik järk-järgult liikuda ehituskultuuri poole, milles taaskasutus on esikohal. 

Annelinna raamatukogu kõrvale kerkiv varjualune näitab eeskuju, kudas vana ümber mõtestada. Samas utsitavad varemed mõtlema laiemalt sellele, miks on harjumuspäraseks saanud ilmtingimata vana hävitada, kui olemasolev on veel kasutuskõlblik. Varjualuse planeering võimaldab kasutajal valida just enda vajadustele sobiv puhkepaik – olgu selleks siis veidi kõrgemast müürist ümbritsetud privaatsem ala või vastupidiselt täielikult avatud paik, millest avanevad Annelinnale isikupäraseks kujunenud vaated.

Ka Schmidi varjualuse kontseptsioon on loodud viisil, mis võimaldaks sel kohaneda nii, et tulevikus poleks häiritud uue konstruktsiooni moodustumine varjualuse asupaika. Seda ka juhul, kui uuele ringile läheb vaid osa ehitatud tehislikest varemetest. “Varem” võimaldab linnakeskkonna pidevat arengut ja soodustab kohalikele uue keskkonnaga ümberharjumist. Varemliku välimusega varjualune näitab avalikkusele teise ringi materjalides peituvat potentsiaali.

EKA I kursuse arhitektuuri ja linnaplaneermise tudengite varjualune “Varem”. Autor Jako Julius Schmid, projekteerisid Aabel Sonn, Alisa Titova, Andra Press, Anita Liis Otsus, Andrei Pustovalov, Artur Tani, Carolyn Jacqueline Raba, Diana Vaker, Emma Erin Meri, Jako Julius Schmid, Karmen Viilup, Karoli Maria Krause, Liis Reinvee, Mariell Õismets, Mirtel Rist, Sigrid Anton, Sonja Koidu. Kursuseprojekti juhendasid Helena Männa, Elina Liiva, Margus Tammik. Konstruktsioonidega aitas Jürgen Einpaul.