Teadlased kasutavad Läänemere seirel väga erinevaid meetodeid ning igal vahendil on oma tugevused ja piirangud. Sateliitidega näeb ainult merepinda. Mõõtejaamad annavad infot vaid ühest punktist. Uurimislaevad on kallid ja nende mõõtmised toimuvad harva. Veealused liugurid ei saa aga töötada sügavamates mere osades kui umbes 30 meetrit. 

Just sel põhjusel on olnud senimaani rannikumeres ja väinades oluline vaatluslünk. Teadlased panid aga möödunud aasta jooksul proovile Prantsusmaal toodetud autonoomse roboti nimega YUCO-PHYSICO, et seda lünka täita.

Tallinna Tehnikaülikooli vanemteaduri Taavi Libliku sõnul viisid nad Matsalu lahes, Suures väinas ja Läänemere avaosas läbi 11 katsemissiooni, mis osutusid edukaks. “Seade on hästi hea manööverdusvõimega. Matsalu lahes programmeerisime ta lausa kalavõrkude vahele mõõdistust tegema,” selgitas Liblik.

Libliku sõnul on tegemist küllaltki iseseisva abilisega. “Me programmeerime teekonna ette, läheme alguspunkti ja paneme ta vette. Seejärel anname juhtpuldist stardikäsu ning ta hakkab minema. Eelmisel aastal sõitsime tema lähistel kaasas, et olla raadiosides ja jälgida, kas kõik läheb hästi. Tulevik on aga ilmselt see, et paned ta hommikul vette ning õhtul lähed ja võtad välja,” lisas ta.

Sinised jooned tähistavad Matsalu lahes ja Väinameres läbi viidud missioone 1–3 ja 5; rohelised jooned näitavad missioone 4 ja 6–10 Suures väinas ning punane joon tähistab missiooni 11 Läänemere avaosal. Kollased nooled tähised näitavad keskkonnaagentuuri ranniku ilmajaamu.

Vaid kümme kilo kaaluv ja pisut üle meetri pikkune seade suudab mõõta nii vee temperatuuri, soolsust, hapnikusisaldust, hägusust kui ka klorofülli, mis näitab planktoni sisaldust. “Praegu meil sinivetikat tuvastavat fükotsüaniini andurit ei ole, aga põhimõtteliselt peaks saama selle külge panna. Temaga on võimalik sõita näiteks veel õlilaigu sisse ja sellega koos triivida. Nii saaks infot, et kuhu õlilaik liigub. Tulevikus saab temaga ilmselt lahendada hästi paindlikke ülesandeid,” selgitas Liblik.

Üllatusi täis Läänemeri

Libliku sõnul tuli katsemissioonide käigus esile huvitavaid leide. Näiteks nägid teadlased esimest korda üksikasjalikult, kuidas Läänemere avaosast pärit vesi oli liikunud läbi Väinamere ja tungis teatud sügavuses Liivi lahte. Soome lahes Osmussaare lähistel avastasid nad aga huvitava süvaveekerke. “Süvaveekerge on see, mis teeb meil suvel rannaveed külmaks, kui kuskilt 40 meetri sügavusest vahekihist tõuseb vesi pinnale,” selgitas Liblik.

Konkreetne leid oli teadlaste jaoks huvitav oma ebatavalise struktuuri poolest. “Ranna ääres oli täiesti külm vesi, sellele järgnes mõnevõrra soojem tsoon ja siis mõne kilomeetri kaugusel oli veel teine sarnane külm tsoon. Selgus, et põhjatopograafia juhtus seal selline olema ning seade mõõdistas selle struktuuri ära, andes täiesti uue ja detailse pildi,” lisas ta.

Kuna robot suutis enda võimeid Läänemeres tõestada, on teadlastel töös juba uus projekt. Sel korral uurivad nad roboti abiga Irbe väina merekeskkonda. “Irbe väin on Liivi lahe jaoks hästi kriitiline koht. Varasemad mõõtmised süvakihtidest näitavad, et hapnikupuudus võib seal mõnel aastal kesta näiteks ainult nädala, mõnel teisel aastal aga paar kuud. Nüüd tahame roboti abiga näha, kuidas veemassid väinas liiguvad.”

Libliku hinnangul saavad tulevikus sellised seadmed lahutamatuks osaks merevaatlustest. “Võimalusi on mitmeid. Kuna tegemist on väikese seadmega, mis teeb ühepäevaseid missioone, on see väga hea aparaat reageerimaks merel toimuvatele sündmustele. Samuti on see seade sobiv arenduste monitoorimiseks, näiteks kui meile peaksid kunagi tuulepargid tulema,” selgitas ta. Liblik lisas, et väga vaikne seade sobib toimetama ka looduskaitsealadele, kuhu ei taha teadlased isegi kaatriga minna.

Käimasolevas projektis osalevad lisaks Tehnikaülikooli teadlastele ka Bulgaaria ja Türgi uurijad, kes teevad sarnaseid mõõtmisi Mustas meres ning Jaapani teadlased, kes mõõdavad robotiga Jaapani meres toimuvat.

Loe katsemissoonide kohta lähemalt teadusajakirjast Frontiers in Marine Science.