Kasvanud rännet ei selgita pelgalt maailma rahvastiku juurdekasv. Piire ületavate inimeste osakaal maailma rahvastikust kerkis 0,2 protsendilt 0,45 protsendile. Taoline pidev tõus lükkab ümber seniste teadustööde järeldused, mis hindasid muutusi inimeste liikuvused märksa stabiilsemaks.

Thomas Gaskin ja Guy Abel toovad välja, et maailma rändepilti moonutas suuresti andmete läänekesksus. Maailma kõige tihedamad rändekoridorid jäid tihti teadlaste teravdatud tähelepanuta. Näiteks kolis mudeliu põhjal alates 2010. aastast Indiast, Pakistanist ja Bangladeshist Pärsia lahe naftariikidesse 19 miljonit inimest. Võrdlusena suundus Mehhikost Ameerika Ühendriikidesse 30 aasta jooksul kokku 13,6 miljonit inimest. Kõige massilisem ränne toimub seega väljaspool Euroopat ja Põhja-Ameerikat.

Taolised hiiglaslikud liikumised jäid varasemalt lünklike andmete varju. Demograafid kipuvad Gaskini ja Abeli selgituste järgi toetuma ÜRO ja Maailmapanga raportitele, mis käsitlevad pikemaid ajavahemikke. Need nudivad järsemad muutused paratamatult siledamaks, peites lühiajalised rändelainete mõju. Uurijate pilgu alt võivad mööda libiseda läbi nii sõjad, epideemiad kui ka lühemad kliimašokid.

Puudujäägid annavad valusalt tunda just arengumaades. Neis riikides napib piiriületuste järjepidevaks jälgimiseks ressurssi ja statistilist võimekust. Probleemi lahendamiseks kasutas teadlaspaar süvaõppemudeleid. Programm sidus lünkliku demograafilise statistika riikidevahelise kaubanduse ja konfliktide andmetega. Tulemusena valmis esimene kõiki maailma riike hõlmav aastaste sammudega rändeandmestik, mis võttis luubi alla aastad 1990–2023.

Uuest andmestikust koorub välja, et inimeste liikuvus on pidevalt kasvanud. Suundumuse pani pausile vaid kaks üleilmset kriisi. Piiriülene liikumine vähenes erandlikult 2008. aasta finantskriisi ja hiljutise koroonapandeemia ajal. Muul ajal suundusid inimesed uutesse elupaikadesse üha kiiremas tempos.

Pideva tõusutrendi kõrval hindavad teadlased mudeli puhul enim sissevaadet globaalses lõunas nähtavatesse mustritesse. Varasemalt püüdsid demograafid Aafrika massilisi rahvasterändeid tabada väga ebausaldusväärse info põhjal. Värske analüüs aitab määramatust vähendada ning saada aimu, millal ja kuhu inimesed kriisikolletest tegelikult põgenesid.

Hea näite pakub Lääne-Aafrika vägivallalainetest tingitud rännete rekonstruktsioon. Nigeerias 2009. aastal relvastatud vastuhakku alustanud rühmitus Boko Haram hoogustas oma rünnakuid viis aastat hiljem. Tolleks hetkeks oli piirkonnas vallandunud ulatuslik kriis. Senised pikaajalised raportid ei suutnud äkilist põgenemist aga adekvaatselt peegeldada.

Uuringu tulemused kinnitavad, et naaberriikidesse pages 79 000 Nigeeria elanikku. Neist suurem osa otsis aastatel 2013–2014 varjupaika Nigeris. Laiemat pilti vaadates kandis Nigeeriast lähtuv rändevool Tšaadi, Nigerisse ja Kameruni kümnendi jooksul veerand miljonit inimest, ilmestades varjatud kriiside tegelikku ulatust.

Lääne-Aafrika kõrval joonistab andmestikust üksikasjalikult välja Lõuna-Sudaani inimeste pagemine Etioopiasse alates 2013. aastast. Mudel suutis edukalt kaardistada ka viimase 30 aasta suurima üksiku rändesündmuse: 950 000 inimese põgenemise Rwandast Kongo Demokraatlikku Vabariiki pärast 1994. aasta traagilist kodusõda. Värsked hinnangud annavad sellega mineviku tragöödiatele uue mõõtme.

Ajakirjas Nature ilmunud uuringu autorid tõdevad, et vanad meetodid lõid globaalsest rändest petliku pildi. Guy Abel märkis, et ehkki üldist rändekasvu veavad eeskätt pikaajalised demograafilised ja majanduslikud nihked ning äkilised kriisid moodustavad kogupildist vaid väikese osa, tekitavad ametlikud viieaastased hetktõmmised andmetes illusiooni stabiilsusest.

Kuigi tehisaru aitas andmelüngad edukalt lappida, püsib Sahara-taguses Aafrikas statistiline määramatus endiselt kõrge. Tulevikus plaanib teadlaspaar rakendada mudelit kliimašokkide mõjude prognoosiks. Täpsem eelhoiatus annaks otsustajatele parema võimaluse eesootavateks rändelaineteks valmistuda.

Gaskin ja Abel kirjeldavad oma mudelit ajakirjas Nature.