Riigikogu saalis tundub liberaalide valitsusajal päris sageli, et oled sattunud absurditeatrisse. Arutelu Rootsi vangide Eestisse toomise üle oli taas üks selliseid hetki.

Kui seda eelnõud vaadata, siis tundub uskumatu, et Eesti riik on üldse jõudnud olukorda, kus sellist asja tõsiselt ja innuga menetletakse. Veel uskumatum on teadmine, et selle projekti ettevalmistamise alla on kulutatud sadu, võib-olla isegi tuhandeid ametnike töötunde. Kõige selle juures jääb vastuseta kõige lihtsam küsimus. Milleks seda tehakse?

Eestil ei ole vähimatki vajadust hakata Rootsi vanglates valitseva ruumipuuduse lahendajaks. Pole meil sada aastat neid Rootsi vange vaja. Eestis on kümneid ja kümneid palju olulisemaid probleeme, mille lahendamisega valitsus peaks tegelema. Eesti inimesed ootavad lahendusi hinnarallile, regionaalsele mahajäämusele, demograafilisele kriisile, julgeolekuküsimustele ja majanduse kiratsemisele. Selle asemel kulutatakse energiat sellele, kuidas Rootsi kurjategijatele Eestis vanglakohti pakkuda.

Kogu selle loo juures on ka väärikuse küsimus. Kas tõesti ongi Eesti uus majandusmudel hakata teiste riikide vanglaid teenindama? Kas Eesti Nokia seisneb selles, et me rendime oma vanglakohti välja riikidele, kes pole suutnud oma probleeme lahendada?

Valitsuserakonnad on püüdnud seda müüa kui head äriprojekti. Jutt käib miljonitest eurodest, mida riik väidetavalt teeniks. Kuid see meenutab vana rehepapitarkust, kus räägitakse ainult tuludest ja vaikitakse kuludest. Mitte keegi ei suuda täna ausalt hinnata kõiki kaasnevaid kulusid, riske ja ühiskondlikke mõjusid. Selge on vaid üks, need on suuremad kui ilusates esitlustes näidatud numbrid. Kui kulude osas opositsiooni veenda ei suudetud, siis hakati rääkima julgeolekust ja sellest kuidas peame Rootsit ikka abistama ja kuidas meil ei tasu oodata, et Rootsi meile appi tuleb kui me ei taha Rootsi vange vastu võtta. Primitiivne ja piinlik hirmutamine – riigikaitse osas kehtivad hoopis teised kokkulepped.

Kuid tegelik põhjus, miks see eelnõu üldse meie laual on, peitub palju sügavamal. Rootsi probleem, millest ka rootslased ise viimasel ajal vaiksel häälel räägivad, on aastakümneid kestnud läbikukkunud migratsioonipoliitika. Rootsi poliitiline eliit tegi aastakümneid tagasi valikuid, mille tagajärjeks on kõrge kuritegevus, pommiplahvatused, jõuguvägivald.

Aastakümneid räägiti inimestele, et massiimmigratsioon rikastab ühiskonda, tugevdab majandust ja muudab riigid mitmekesisemaks. Kõik, kes julgesid selles kahelda, tembeldati sallimatuteks või tagurlikeks. Täna näeme aga reaalsust. Paralleelühiskonnad, kasvav kuritegevus, jõuguvägivald ja ülekoormatud vanglasüsteem ei ole paremäärmuslik propaganda, vaid faktid, mille eest ei ole võimalik enam silmi kinni pigistada ja mida me peame Eestis vältima.

Ja nüüd soovitakse, et Eesti hakkaks osalema nende tagajärgede koristamisel. Ei. Eesti ei pea hakkama tegelema teiste riikide läbikukkunud rändepoliitikate tagajärgedega. Parim mis me teha saame, oleks sõbralik keeldumine ja nõuanne saata migranditaustaga kriminaalid riigist ja Schengeni ruumist välja.

Meie ülesanne on õppida teiste vigadest, mitte neid enda territooriumile importida. Kui Rootsi on aastakümnete jooksul teinud valesid otsuseid, siis Eesti ülesanne ei ole nende otsuste arvet maksta.

Valdav enamus Eesti inimesi ei soovi välisvange Eestisse. Eesti kvoot peab olema null. Ka välisvangide puhul.

Meie valitsuse ülesanne on lahendada Eesti probleeme, mitte otsida võimalusi teiste riikide probleemide sisseostmiseks.

Siim Pohlak, EKRE

Loe allikast edasi