Neljapäev, juuni 11, 2026

RSS, Soome, Tervis, Uudised

Kas see võib olla madala sündimuse kurja juur: stressiravimid tapavad suguelu, ja seda püsivalt

Kas see võib olla madala sündimuse kurja juur: stressiravimid tapavad suguelu, ja seda püsivalt

On teada, et antidepressandid võivad mõnedel inimestel põhjustada negatiivseid seksuaalseid kõrvalmõjusid. Väljaande Helsingin Sanomat loos räägivad kolm patsienti, et nende arst ei maininud, et kõrvalmõjud võivad olla püsivad.

Noah otsis pärast lahkuminekut 2024. aastal abi keerulises elusituatsioonis. Psühhiaater rääkis talle antidepressantide võtmise ajal tavapärastest seksuaalprobleemidest, kuid mitte sellest, et sümptomid võivad pärast ravimi võtmise lõpetamist jätkuda.


Alguses tegi ravim Noah enesetunde paremaks, kuid seejärel tema seksuaalne iha hääbus, orgasmid muutusid harvemaks ja füüsilised aistingud muutusid. Isegi pärast ravimi võtmise lõpetamist pole tema seksuaalne huvi taastunud.

Johanna räägib oma esimesest antidepressandi retseptist aastast 2002.


„Sain selle südamevalu pärast,” sõnab ta.

Ta lõpetas tsitalopraami kasutamise jäädavalt 2021. aasta detsembris pärast mitut proovimist. Iga kord viisid tema katsed loobuda enesetapumõteteni, mida arstid tõlgendasid depressioonina. Alles hiljem sai Johanna aru, et tegemist oli võõrutusnähtudega.


Nüüd kirjeldab ta, et on kaotanud oma emotsioonid, seksuaalse naudingu ja funktsioneerimisvõime nii pahasti, et ta lapsed peavad teda hommikul voodist välja tõmbama. Ta kavatseb esitada kaebuse Kelale, kuna tema psühhoteraapia taotlus Kela nõudliku meditsiinilise rehabilitatsiooni jaoks lükati tagasi.

„Lisaks seksuaalsusele kaotasin ka emotsioonid ehk võime tunda rõõmu ja kiindumust samamoodi nagu varem,” räägib ta.


Helena arst ütles talle, et sertraliinist on lihtne loobuda.

„Ravimist saab paari nädalaga loobuda ja sellel ei ole mingeid kõrvalmõjusid,” ütles arst Helenale, kes kannatas noore naisena buliimia all.


Ravimi ärajätmine tõi kaasa rasked võõrutusnähud ja tal kulus üle kolme aasta, et lõpuks ravimist loobuda. Pärast seda kaotas ta enda sõnul peaaegu kogu oma seksuaalse iha ja tunded.

Noah, Johanna ja Helena ei tunne teineteist. Nende elusituatsioonid ja sümptomid on erinevad, kuid sama asi kordub nende lugudes: nad ütlevad, et vastuvõtul ei öeldud neile, et seksuaalprobleemid võivad jätkuda ka pärast antidepressandi võtmise lõpetamist.


Johanna võttis ravimit üle 20 aasta, Helena 15 aastat ja Noah ainult neli kuud.

Intervjueeritavad ei kasuta oma nimesid teema tundlikkuse tõttu. Helsingin Sanomat on näinud nende haiguslugusid, meditsiinilisi aruandeid ja muid nende sümptomitega seotud dokumente.


SSRI-de, kõige levinumate antidepressantide negatiivsed seksuaalsed kõrvalmõjud on arstide seas hästi teada. Need vähendavad teadaolevalt iha, raskendavad erutust ja orgasmi saavutamist ning muudavad umbes 30 protsendil patsientidest ravimite võtmise ajal seksuaalfunktsiooni.

Neuroteaduste ja psühhiaatria emeriitprofessor Hasse Karlsson ütleb, et kõrvalmõjud on sagedasemad kui varem arvati. Lisaks on ravimid vähem efektiivsed kui algselt arvati eesmärgil, milleks neid välja kirjutati.


Karlssoni sõnul kirjutatakse SSRI-sid välja depressiooni ja ärevuse, samuti trauma, migreeni ennetamise ja PMS-i sümptomite korral.

Ta rõhutab, et ravimid mõjutavad kogu keha, mitte ainult aju. Soolestikus on palju serotoniini retseptoreid, mis võib selgitada esialgset iiveldust ja muid seedeprobleeme.


Neuropsühholoog ja autor Jussi Valtonen tõi sel kevadel Soome meditsiiniajakirjas Lääkärilehti ilmunud arvamusloos esile püsiva seksuaalfunktsiooni häire. Tema sõnul käsitletakse seda nähtust liiga vähe seoses antidepressantide laialdase kasutamisega.

Pole teada, miks mõned inimesed kogevad raskeid võõrutusnähte ja teised mitte.

Karlssoni sõnul näivad võõrutusnähud ja ravimite algfaasi võõrutusnähud tekkivat erinevate mehhanismide kaudu, kuid nende bioloogiline taust on endiselt halvasti mõistetav. Tema sõnul võivad võõrutusnähud olla tingitud serotoniini neuronite ülestimuleerimisest, st keha reaktsioonist ravimikoguse vähendamisele.

Pikaajalist seksuaalfunktsiooni häiret, mis jätkub ka pärast ravimite võtmise lõpetamist, nimetatakse SSRI-järgseks seksuaalfunktsiooni häireks (post-ssri sexual dysfunction, PSSD). Sümptomiteks võivad olla tuimus suguelundite piirkonnas, vähenenud iha ning raskused erutuse ja orgasmi saavutamisega.


Sotsiaalmeedias on ka soomekeelseid tugigruppe, kus on sadu liikmeid. Selle loo jaoks võtsid reporteriga ühendust mitu inimest sotsiaalmeedia grupis avaldatud teadaande põhjal.

Üks neist on saanud Soome ravimikindlustusseltsi otsuse, milles sümptomeid peeti tõenäoliselt põhjustatuks venlafaksiini ja teiste SSRI-de tarvitamisest. Hüvitist ikkagi ei makstud, kuna kahju peeti seotuks meditsiiniliselt vajaliku riski võtmisega raske haiguse ravis.

Günekoloogi ja seksiterapeudi Rosemarie Iire sõnul on PSSD aladiagnoositud.

Tema sõnul on kõige olulisem vihje ajajoon: kas sümptomid algasid SSRI-de või SNRI-de võtmise ajal või vahetult pärast seda ja kas need jätkusid kuid pärast võtmise lõpetamist? SNRI-d on antidepressandid, mis suurendavad serotoniini ja noradrenaliini toimet närvirakkudes.


Iire peab eriti tüüpiliseks tundlikkuse muutust suguelundite piirkonnas, mida patsiendid kirjeldavad samamoodi nagu oleks see õlg. Tema sõnul tuleb kõigepealt välistada muud võimalikud põhjused nagu hormonaalsed häired, günekoloogilised probleemid, neuroloogilised probleemid ja muud ravimid.

Puudub kindel raviviis, kuid sümptomeid saab individuaalselt leevendada, näiteks hormoonide tasakaalu hindamise ja seksuaalteraapia, suhteteraapia, vaagnapõhjalihaste rehabilitatsiooni, elustiili muutuste ja muude ravimite abil.

Johanna ja Helena sõnul ei öelnud arst midagi seksuaalsete kõrvaltoimete ega võõrutusnähtude riski kohta. Noah seevastu ütleb, et teda teavitati ravimi võtmise ajal tavapärastest seksuaalsetest kõrvaltoimetest, kuid mitte sellest, et sümptomid võivad pärast ravi lõpetamist jätkuda.

Kõik kolm oleksid soovinud riskist eelnevalt teada.


Karlssoni sõnul tuleks patsientidele antidepressantide eelistest ja kahjudest realistlikult rääkida, kuid püsivate kahjude puhul on tal raskem piiri tõmmata.

Ravimi võtmise lõpetamise järel jätkuvate kahjude levimus on endiselt ebaselge ja tõenäoliselt väike. Sageli viidatud uuring hindab riski umbes 0,46 protsendile ehk umbes ühele 216 patsiendist.

„Neid ei tohiks alahinnata, kuid kõiki patsiente ei tohiks äärmiselt haruldaste riskide ees hirmutada,” märgib ta.

Karlssoni sõnul on antidepressandid õigustatud siis, kui funktsionaalne võimekus on langenud või sümptomid on väga rasked.


Kergemate ja mõõdukate olukordade korral tuleks tema arvates esmalt rõhutada psühhoteraapiat, muid psühhosotsiaalseid ravimeetodeid ja elustiili muutusi. Noorte puhul peaks ta suhtuma SSRI-desse ettevaatlikumalt, kuna tõendid nende efektiivsuse kohta on nõrgemad kui täiskasvanutel.

2019.aastal hakkas Euroopa Ravimiamet ehk EMA nõudma ravimifirmadelt riski mainimist oma tooteinfos. Vähemalt Cymbalta, Seprami ja Efexor Depoti tooteinfos on kirjas, et seksuaalfunktsiooni häirete sümptomid võivad püsida ka pärast ravimi võtmise lõpetamist.

Karlsson mõistab, miks seda teemat arutatakse. Kui inimene on depressiooni korral abi otsinud ja on kogenud kõrvaltoimeid, arutatakse ka neid. Tema sõnul rõhutatakse arutelu, kuna kõrvaltoimed puudutavad elukvaliteedi võtmeaspekte: meeleolu, libiidot ja seksuaalelu.

Noah ütleb, et tema PSSD on muutnud tema suhteid nii, et seksuaalne külgetõmme ja spontaanne iha teiste inimeste vastu ei teki enam nii nagu varem. See on muutnud kohtingutel käimise ja oma soovide mõistmise keeruliseks.

Helena orgasmid on nüüd väga nõrgad, aga äärmiselt valusad.

„Sellega kaasneb terav närvivalu,” kirjeldab ta.

Sama tuum kordub kõigis kolmes kogemuses: seksuaalsusest kadus mitte ainult iha, vaid midagi palju laiemat.

Johanna räägib oma emotsionaalse elu kokkuvarisemisest ja seksuaalsuse kaotusest, Helena tuimusest ja valust. Noah seevastu sellest, et ta ei tunne end enam sama inimesena, kes ta varem oli. Nad kirjeldavad sama asja erinevate sõnadega: tunnete, naudingu, iha ja identiteedi kaotus.

„Tundub nagu oleksin lobotoomia läbinud,” ütleb Johanna.

Noah saab tehniliselt ikka veel seksida, aga iha ja nauding ei tundu tema enda omadena.

„Ma ei ole iseenda päralt,” sõnab ta.

Helena saab nüüd seksida ainult üksi, spetsiaalse vibraatori abil. „Ma näen, et jään tulevikus üksi.”

Loe allikast edasi