Uurijad analüüsisid King’s College Londoni ja Austraalia QIMR Berghoferi meditsiiniuuringute instituudi teadlaste eestvedamisel ligi 694 000 Euroopa päritolu inimese geneetilisi andmeid. Ajakirjas Nature Human Behaviour avaldatud artiklis tõid nad esile seni suurima hulga ärevussümptomitega seotud geneetilisi seoseid, vahendab EurekAlert.

Teadlasrühm ei vaadanud seejuures ärevust üksnes katusdiagnoosi kaudu, vaid keskendus sümptomite raskusastmele. Kui varasemates uuringutes on peamiselt võrreldud diagnoosiga ja diagnoosita inimesi, siis nüüd käsitlesid teadlased ärevust skaalana – tavapärasest stressireaktsioonist kuni argielu piirava seisundini.

Ärevus kui skaala

Hirmul ja murel on inimese elus ka loomulik roll. Need aitavad võimaliku ohu korral säilitada valvsust ja ettevaatlikkust. Ärevushäirega inimeste jaoks muutuvad need reaktsioonid aga sedavõrd tugevaks või püsivaks, et hakkavad segama igapäevast toimetulekut. Juba praegu on ärevushäired maailmas kõige enam levinud vaimse tervise häired ja nende esinemissagedus kasvab.

Värske uuringu juhtivautori, King’s College Londoni professori Thalia Eley sõnul on ärevuse päriliku tausta uurimine jäänud teiste levinud vaimse tervise häirete uurimisest maha. Kuna ärevus on laialt levinud ning sageneb eriti noorte täiskasvanute seas, on tema sõnul üha olulisem mõista selle kujunemist mõjutavaid tegureid.

Uues töös otsisid teadlased abi kogu genoomi hõlmava seoseuuringust ehk GWAS-ist. Selle käigus võrdlesid nad ligi 700 000 inimese DNA-d, et leida geneetilisi erinevusi, mis esinevad sagedamini neil, kelle ärevussümptomid on tugevamad.

39 seni teadmata piirkonda

Uuringu käigus tuvastasid nad inimgenoomis 74 piirkonda, mille geneetilised erinevused seostusid ärevussümptomite tõsidusega. Umbes pooled neist olid teada juba varasematest uuringutest, kuid 39 piirkonda jäi sõelale esmakordselt. 

Tulemused kinnitasid muu hulgas geenide PCLO ja SORCS3 rolli ärevuse kujunemisel. Mitmed tuvastatud geenid on eriti tugevalt avaldunud ajukoes ning osalevad närvirakkude omavahelises suhtluses.

Samas johtus uuringust, et geenid selgitavad ärevushäire kujunemisest vaid väikest osa. Levinud geneetilised erinevused selgitasid ligikaudu kuus protsenti sellest, miks ärevussümptomite raskusaste inimeseti erineb. Ülejäänud osa kujunemisel mängivad olulist rolli keskkond, kogemused, geenide ja keskkonna vastastikmõju ning seni tuvastamata pärilikud tegurid.

Pärilik eelsoodumus ei määra inimese saatust

Uuringu juhtivautori Megan Skeltoni sõnul ei määra geneetiline taust seega üksi, kas inimesel kujuneb ärevushäire või mitte. Suurema päriliku eelsoodumusega inimesel ei pruugi ärevust tekkida, samas kui väiksema eelsoodumusega inimesel võib see siiski avalduda.

Skeltoni sõnul viitab ärevushäirete sagenemine eelkõige keskkonnategurite mõjule, sest inimeste geneetiline taust mõne põlvkonna jooksul sedavõrd palju ei muutu. Seetõttu tuleb elanikkonna ärevustaseme vähendamiseks pöörata tähelepanu ka ühiskondlikele oludele ja teistele välistele mõjuritele. Samas võib päriliku riski parem mõistmine aidata tuvastada inimesi, kes on keskkonnamõjude suhtes tundlikumad, ning töötada välja tõhusamaid ennetus- ja ravivõtteid.

Teadlased arvutasid uuringu käigus välja ka iga inimese pärilikku eelsoodumust kirjeldavad koondhinnangud, milles võeti arvesse paljude geenivariantide mõju. Need koostati Euroopa päritolu inimeste andmete põhjal ning neid rakendati eraldi Euroopa, Aafrika ja Lõuna-Aasia päritolu inimeste valimites.

Koondhinnangud selgitasid ärevussümptomite raskusastme erinevustest 1,2–2,9 protsenti. Tulemused viitavad sellele, et eri päritolu inimeste osa ärevusega seotud geneetilisi mõjureid kattuvad. Iga rahvastikurühma eripärade mõistmiseks on siiski vaja eraldi uuringuid. Praegu pole Aafrika ega Lõuna-Aasia päritolu inimeste kohta veel piisavalt andmeid, et teha sama põhjalikke järeldusi kui tehti Euroopa päritolu inimeste puhul.

Ärevus seostub ka kehalise tervisega

Uuring tõi esile ka ärevuse seosed mitme teise terviseprobleemiga. Ärevusega olid geneetiliselt seotud muu hulgas depressioon, ärritunud soole sündroom, krooniline valu, südame isheemiatõbi, endometrioos ja migreen.

QIMR Berghoferi meditsiiniuuringute instituudi teaduri Brittany Mitchelli sõnul näitavad tulemused, kui tihedalt on vaimne ja füüsiline tervis omavahel seotud. Osa geenivariante võib suurendada nii mõne kehalise haiguse kui ka raskemate ärevussümptomite riski. Samuti võib ärevust süvendada kroonilise valu või haigusega elamine. Uuring ei võimalda siiski öelda, milline tegur on põhjus ja milline tagajärg.