Kas olete kunagi sattunud kaardimoori juurde? Tema juures käimine on peen psühholoogiline mäng.
Enne kui mustlaseit teile tulevikku ennustab, esitab ta küsimusi. Te räägite talle emotsiooni pealt ära oma suurimad hirmud, salajased lootused ja mured. Kaardimoor kuulab, noogutab, paneb pusle kokku ja laotab kaardid lauale. Korraga „võlub“ ta sealt välja teie tuleviku. Te olete hämmastunud, tunnete kergendust ja maksate talle sularahas. Tegelikult maksite selle eest, mida te ise talle äsja ette rääkisite.
Vaadake nüüd korraks ringi. Täpselt samamoodi töötab meie riigimehhanism. Kaasaegne riik ei ole sageli midagi muud kui esoteeriline kaardimoor, kes on vahetanud kristallkuuli uuringufirmade statistika vastu.
Süsteem vajab teie raha ja teie kuulekust. Kuidas seda saada nii, et te vastu ei hakkaks? Teid tuleb panna uskuma, et te ise tahate seda.
Siin astuvad mängu riigi tellitud uuringufirmad – kaardimoori peamised abimehed. Selleks, et „rahva tahet“ välja võluda, ei küsita arvamust kõigilt. Ei ole vajagi. Riik suunab küsimused täpselt valitud, väikesele protsendile inimestest, kelle taust juba ette garanteerib sobiva vastuse. Kui tahetakse uut maksu, ei küsita nendelt, kelle tasku on tühi. Küsimused pakitakse ilusa, emotsionaalse paberi sisse: „Kas te toetate turvalisust?“ või „Kas te hoolite tulevikust?“. Kes saaks sellele „ei“ öelda?
Kui vastused on käes, algab maagia. Riik astub teleekraanile, lehvitab värsket statistikat ja teatab: „Vaadake, rahvas ise toetab seda reformi!“.
See on klassikaline külmlugemine masside tasandil. Meile müüakse meie endi hirme tagasi suurte ja kallite päästeplaanidena. Meilt korjatakse emotsioonid, tehakse neist riiklik statistika ja lõpuks pannakse meid selle „teenuse“ eest maksudega maksma. Kui plaan ebaõnnestub ja elu läheb halvemaks, ei võta kaardimoor kunagi vastutust. Süsteem ütleb: „Te ise ju tahtsite seda, te tegite valed valikud.“
Kõige hullem selle triki juures on konsensuse illusioon. Nähes ekraanil numbreid, mis väidavad, et „kõik teised“ on nõus, hakkab tavaline inimene endas kahtlema. Ta vaikib, sest ei taha olla see ainus loll, kes peavoolu vastu ujub.
Me ei pea maksma kinni illusioone ega laskma omaenda hirme enda vastu relvana kasutada. Järgmine kord, kui kuulete lauset „Uuringute kohaselt toetab rahvas…“, küsige endalt: kes selle uuringu tellis, kellelt küsiti ja millist emotsiooni teilt parasjagu välja meelitatakse? Ära lase endale kaarte panna.
Rainis Lipstok
