Aastakümneid on teadlasi vaevanud mõõtmisandmete ebakõla. Satelliitide ja rannikujaamadega mõõdetud tegelik meretaseme tõus ei klappinud kokku teadaolevate mõjurite, sh sulavate jäämasside ja soojuspaisumise summaga. Nüüd jõudsid uue uuringu autorid põhjuste ja tagajärje vahel aga pea täieliku tasakaaluni. Selleks analüüsisid nad uuesti ajaloolisi andmeid ja võtsid arvesse varasemaid mõõtmisvigu.

Üha kiirem tõus

Kliimasüsteemi uurides väga keeruline tasakaalustada merevee taseme nn eelarvet. Varem on isegi mõne millimeetri suurused lahknevused andnud alust kahelda kliimamudelite täpsuses – see tegi senised tulevikuprognoosid ebakindlaks.

Ilma täpsete prognoosideta on rannikualade elanikel ja riikidel raske planeerida tormide eest kaitset või kohaneda muutuva rannajoonega. Soovides kitsaskohta ületada, koondasid uue uuringu autorid kokku kõige uuemad satelliidiandmed ja täiustatud temperatuurimõõtmised.

Nende tulemused kinnitavad, et maailmamere veetase tõuseb üha kiiremini. Kui aastatel 1960–2023 kerkis ookeanipind keskmiselt 2,06 millimeetrit aastas, siis ajavahemikus 1993–2023 ulatus see näitaja juba 3,41 millimeetrini.

Alates 2005. aastast on tempo veelgi kasvanud, küündides nüüdseks 3,94 millimeetrini aastas. Töörühma juhi ja Hiina Teaduste akadeemia ülikooli teadlase Huayi Zhengi sõnul peegeldab selline kiirenemine, et inimtegevusest tingitud kliimamuutus süveneb.

Soe vesi võtab rohkem ruumi

Oma uuringus võttis töörühm arvesse mitut varasemate instrumentide mõõtmisviga, mis avastati alles hiljuti. Näiteks parandasid uurijad ära ajalooliste ookeanitemperatuuri andurite, sh vanade mehaaniliste sügavusmõõtjate ja uute Argo poide süstemaatilised nihked. Nende sõnul aitas varem lahknevad arvud kokku viia varasemast parem kvaliteedikontroll. Samuti arvestati seekord ookeanipõhja vajumisega.

Kogu vaadeldud perioodi vältel oli meretaseme tõusu peamine põhjus ookeanivee soojuspaisumine. Uurijate andmetel võib tervelt 43 protsenti pikaajalisest tõusust ja 41 protsenti tõusu kiirenemisest panna just paisumise arvele.

Ookeanid neelavad ligi 90 protsenti Maa kliimasüsteemi kuhjunud liigsest soojusest. Seetõttu võtab vesi soojenedes füüsikaseaduste järgi üha rohkem ruumi. Viimaste kümnendite veelgi kiirema soojenemise põhjusena näevad teadlased muuhulgas kasvanud kasvuhoonegaaside heidet. Teisalt on leiu taga õhusaaste piiramisest tingitud atmosfääri aerosoolide vähenev hulk.

Soojuspaisumise kõrval mõjutab meretaset planeedi jäämasside sulamine. Kõige enam panustasid pikaajalisse veetaseme tõusu mägiliustikud: nendest sulanud vesi tingis 27 protsenti kogu juurdekasvust. Samal ajal põhjustasid Gröönimaa ja Antarktika jääkilbid vastavalt 15 ja 12 protsenti tõusust. Huayi Zhengi sõnul muutus just Gröönimaa jääkilbi sulamine viimastel aastakümnetel suurimaks kiirenemise taganttõukajaks.

Kõige vähem mõjutas üleilmset pilti maismaa veevarude, peamiselt põhjavee muutus. Töörühma sõnul annab maismaavesi kogutõusust vaid kolm protsenti – see on seotud nii looduslike hüdroloogiliste tsüklite kui ka inimkonna veetarbimisega.

Aga iga meri eraldi?

Uurijate hinnangul valmistas maismaavee andmestik neile varem suurimat peavalu, sest satelliitidega hakati veevarusid seirama alles 2002. aastal. Varasemad arvutused toetusid peamiselt mudelitele, mis ei suutnud inimtegevuse mõju täpselt hinnata.

Kõige keerulisem oli töörühmal uurida perioodi alates 2005. aastast. Toona said kättesaadavaks said täpsed Argo poide ja GRACE-satelliitide mõõtmised. Alates 2015. aastast hakkasid andmed aga uuesti kergelt lahknema: see viitab, et satelliitide mikrolaine-radiomeetrites on tekkinud uued mõõteriistanihked.

Töörühma sõnul kõrvaldasid nad täiendavate kliimaandmete abil ka need vead. Nii õnnestus neil vähendada kuupõhise eelarve erinevus vaid viie millimeetrini. Uurijate kinnitusel tõestab see, et hoolika andmetöötlusega saab tänapäevaste seadmete abil jälgida planeedi muutusi väga täpselt.

Hoolimata edusammudest jääb teadustöösse mõningaid lünki. Uurimisrühma sõnul saavutasid nad eelarve tasakaalu esialgu vaid üleilmse keskmisena. Praegu pole veel selge, kas ja kuidas õnnestub samasugust täpsust saavutada eraldi iga üksiku maailmamere, näiteks Põhja-Atlandi või India ookeani kohta. Autorite hinnangul esineb neis piirkondades siiani suuri andmete lahknevusi, mis vajavad edasist uurimist.

Tulevikku vaadates on teadlaste sõnul väga oluline kestlik seiresüsteem. Huayi Zhengi ja kolleegide hinnangul aitab üleilmseid ebakõlasid edaspidi vältida satelliidimissioonide ning ookeanipoide võrgustike järjepidev arendustöö. Ainult pidevad ja kvaliteetsed vaatlusandmed võimaldavad nende sõnul mõista meretaseme kiirenemise tegelikke tagamaid. Uurijad lisavad, et täpsed mõõtmised on ainus viis eesseisvateks kliimamuutusteks valmistuda.

Uuring avaldati ajakirjas Science Advances.