Hiina on oma taristut ja majandust laiemalt viimastel aastatel hoogsalt elektrifitseerinud. Muu hulgas kiirendas sealne valitsus uute tehnoloogiate skaleerimist sadade miljardite eurodeni ulatuvate toetustega, ehitades sel viisil üles maailma suurima uute elekrisõidukite turu. Investeeringute ühe põhjendusena tõi riik välja vajaduse parandada suurlinnade õhukvaliteeti, vahendab NatureNews.

Kui maailmas tervikuna sureb saastunud välisõhu mõjul üle nelja miljoni inimese, saab umbes iga neljanda sellest tingitud enneaegse surma kirjutada Hiina arvele. Kopse ja seeläbi ka ülejäänud keha koormavad nii lämmastikoksiidid, vingugaas kui ka peenosakesed. Samas puudus teadlastel ja poliitikakujundajatel hea ülevaade, kas või kui palju elektriautodest tegelikult kasu on.

Qiangqiang Yuan võttis kolleegidega appi kõrget eraldusvõimet pakkuvad satelliidiandmed ja analüüsis õhu saasteainete sisalduse muutust 150 Hiina linnas aastatel 2013–2023. Võrdluseks lõid teadlased hüpoteetilise stsenaariumi, kus elektri- ja teisi alternatiivkütuseid kasutavate sõidukite asemel oleks masinapark täienenud ainult traditsiooniliste sisepõlemismootoritega masinatega.

Analüüsi põhjal oleks olnud sellisel juhul vingugaasi tase kolmandiku ja peenosakeste hulk ligi neljandiku võrra kõrgem. Teisisõnu muutus linnade õhk ülemineku arvelt otseselt puhtamaks ja tervislikumaks. Uuringu autorid hindavad, et madalam peenosakeste tase hoidis ära umbes 262 000 enneaegset surma. Väiksem vingugaasi hulk päästis veel ligi 75 000 inimest. Kõige rohkem võitsid nendest muutustest vanemaealised, peamiselt üle 80-aastased.

Üks uuritud saasteainetest valmistas aga teadlastele pettumuse: lämmastikdioksiidi tase langes uuringuperioodil vaid kaheksa protsenti. Yuani sõnul on sellised kahetised tulemused küll julgustavad, kuid toovad nad samas kahe jalaga maa peale tagasi.

Hiina rohepööre mõjutab eeskätt väikesi erasõidukeid, mis reostavad õhku eeskätt vingugaasiga. Raskeveokid paiskavad seevastu linnaõhku kordades rohkem lämmastikoksiide. Seetõttu polegi mõtet analüüsi autorite põhjal lämmastikdioksiidi kadumist oodata, isegi kui kohalikud oma sõiduauto elektrilise masina vastu vahetavad.

Lisaks kergitavad lämmastikdioksiidi taset keerukad fotokeemilised reaktsioonid. Suur osa kahjulikust lämmastikdioksiidist tekib siis, kui heitgaasid ja osoon omavahel kokku puutuvad. Kuna osoonireostus on Hiinas viimasel ajal kasvanud, nullib see osaliselt ülejäänud heitmete vähendamisel saavutatud edu.

Mõnes piirkonnas varjutas tormiline majanduskasv tehnoloogia eelised täielikult. Näiteks võis märgata maailma suurimate sadamatega Zhejiangi provintsis hoopis lämmastikdioksiidi taseme tõusu.

Teadlased on märganud sarnaseid suundumusi mujalgi. Näiteks uurisid Lõuna-California Ülikooli teadlased aastatel 2019–2023, kuidas mõjutavad nullheitega sõidukid lämmastikuühendite taset California elamurajoonides. Pilt sarnanes Hiinaga: iga 200 uue elektriauto lisandumine kahandas piirkonna saastet keskmiselt vaid veidi üle ühe protsendi.

Lisaks tuletasid nad meelde, et rasked sõidukid saastavad keskkonda ka ilma summutita. Sõites ja pidurdades kulutavad need nii teekatet kui ka omaenda rehve, mille peenosakesed seejärel õhku paiskuvad. Seetõttu peaksid teadlased ja ametnikud valvsad olema – kõiki elektriautosid ei maksa ühte patta panna.

Uurijad soovitavad suhtuda kriitiliselt ka riiklikesse elektriautode ostutoetustesse, mis kipuvad soosima jõukamaid. Hiina uuring näitas, et vaesemates ja kehvema laadimistaristuga linnades vähenes õhusaaste palju vähem. Kõik ei saa endale uut masinat lihtsalt lubada. Lõpetuseks annavad teadlased poliitikakujundajatele selge suunise: pelga sõiduautode toetamise asemel tuleks jõuliselt elektrifitseerida ka raskeveokeid.

Samas nentisid Hiina teadlased, et nende tööl on ka mõned kitsaskohad. Andmete nappuse tõttu ei arvestanud töörühm masinapargi moodustavate autode vanuse ja tegelikult läbitud kilomeetrite arvuga. Täiustada tuleb ka tehnikat. Ehkki masinõppe kasutamine pinnakontsentratsioonide määramisel oli uuenduslik, oleks vaja algoritmi edaspidi sööta täpsemaid kohalikke ilmaandmeid.

Uuring ilmus ajakirjas Nature Health.