Eestis on karuputke võõrliike järjepidevalt tõrjutud üle 15 aasta ning ka sel aastal on keskkonnaamet tellinud tõrjetöid enam kui 2500 hektaril. Keskkonnaameti loodushoiutööde osakonna peaspetsialisti Käthlin Rillo sõnul on olnud senine tegevus edukas. “Loodusele on tagasi võidetud üle 800 hektari. Paljudes suurtes ja algselt tihedates kolooniates tärkab praegu vaid üksikuid taimi ning näiteks Hiiumaal on levik kontrolli alla saadud,” sõnas ta.

Ka Tartu Ülikooli botaanika professori Meelis Pärteli hinnangul on jätkuvalt oluline, et karuputke tõrje oleks riiklikult koordineeritud. “Me ei oska hinnata, mis oleks juhtunud, kui me ei oleks tõrjet teinud. Võrdluseks võib tuua aja, mil sai veel üle piiri Venemaale minna, kas Pihkva või Peterburi suunas. Kus Eesti piir lõpeb, algavad peaaegu lausalised karuputkeväljad. See näitab, et karuputke ohjes hoidmine on end ära tasunud,” selgitas Pärtel.

Samas lisandub pidevalt uusi karuputke kasvukohti. Käthlin Rillo sõnul on taim jõudnud oma levikudünaamikas uude etappi. “Lisaks esialgsetele häiritud kooslustele hakkab karuputk tungima looduslikesse kooslustesse. Seega on karuputk levinud oma algsetest inimese poolt sisse viidud kasvukohtadest, põllult ja teeservadest, ka uutesse looduslikesse elupaikadesse, näiteks metsa ja rohumaale. Seal konkureerib karuputk edukalt Eesti pärismaise taimestikuga,” selgitas Rillo.

Mida teha?

Karuputkest vabanemine nõuab suurt kannatlikkust, sest taime bioloogilised omadused teevad temast väga visa vastase. Rillo sõnul sõltub ühe koloonia hävitamise aeg•
•
More selle vanusest, asukohast ja tõrje kvaliteedist. “Seemned võivad püsida mullas idanemisvõimelisena teadaolevalt üle 10 aasta. Seepärast on eriti oluline taimed õigeaegselt hävitada ning vältida taimede õitsemist ja õitsemisele järgnevat viljumist. Kuna putked paljunevad rohkete seemnetega, võtab suurema koloonia tõrje aega ning olulist taimede hulga vähenemist võib järjepideval tõrjel näha alles viie aasta pärast,” selgitas ta.

Kuigi suurte kolooniate tõrjet koordineerib ja rahastab riik, on Meelis Pärteli sõnul lisaks oluline maaomanike panus. “Iga inimene saab oma koduaias ja aia taga tõrjet ise teha, eriti kui karuputke koloonia ei ole veel suureks läinud. Tuleb end mobiliseerida, et hoida Eesti elurikkust ja inimeste tervist ohustavad võõrliigid nii hästi kontrolli all kui võimalik,” lisas ta.

Pärteli sõnul oleneb karuputke võimekus eelkõige sademetest. “Kui on rohkem sademeid, siis putk suudab kasvada suuremaks ning siis võib tema ohjamine olla keerukam,” selgitas ta. Sel põhjusel tuleks olla eriti hoolas niisketel aastatel, mil tasuks tõrjega alustada vegetatsiooniperioodi alguses, kui taimed on alles väikesed.

Käthlin Rillo sõnul on kõige kindlam kaevata välja taime peajuur, mis ulatub umbes labida sügavuseni ning jätta see kuivama. Eriti hoolikalt tuleks kaitsta enda nahka ja silmi, et need taimemahlaga kokku ei puutuks. “Seemnete või seemnealgetega õisikud tuleks põletada ning tuleb olla hoolas, et seemned ei leviks riiete ja tehnikaga edasi,” lisas Rillo. Tõrjet tuleks teha seni, kuni ühtegi taime enam ei tärka. 

Seejärel peab hoidma kasvukohal silma peal veel mitu aastat. “Oluline on tõrje järjepidevuse säilitamine, sest vastasel juhul kaotame seni tehtud töö ja jõupingutustega saavutatud tulemuse,” selgitas Rillo.

Viimaks pani Meelis Pärtel kõigile südamele, et koduaedades kasvavate võõrliikidega peaks käima ringi ettevaatlikult. Ka karuputk toodi kunagi Eestisse parimate kavatsustega, kuid söödataim pani põllult putku ning lämmatab nüüd kohalikku elurikkust. “Kindlasti ei tohiks aiajääke loodusesse viia, sest me ei pruugi teada, millisest järgmisest liigist võib saada selline pahategija,” lisas ta.

Suure karuputke koloonia leidmisel saada foto taimedest ja asukoha kirjeldus aadressile info@keskkonnaamet.ee või karuputk@keskkonnaamet.ee.