“Tänapäeva meediatekstides on hästi palju sedastusi selle kohta, mida inimene ei tohi kriisiga seoses teha. Samas, kui vaatame pärimuslikku rohujuuretasandit, on seal hästi palju rõhku agentsusel ehk sellel, mida mina saan teha ja mis sõltub minust,” ütleb Eesti Kirjandusmuuseumi vanemteadur Reet Hiiemäe. 

Näiteks koroonakriisi üks kandev sõnum oli passiivne “püsi kodus!”. Katkumuistendis aga antakse üksikasjalikud juhised, kuidas võõra inimese, kitse või linnu kujul majja astunud katkust võitu saada, kuhu põgeneda, mida ette võtta, et nii vaimses kui füüsilises mõttes ellu jääda.

Pikalt katkupärimusega tegelenud Hiiemäe märkas sarnasust pärimuse ohukäsitluse ja nüüdisaegse kriisikommunikatsiooni vahel juba 2000. aastate alguses. “Toona olid AIDS-i hirmud ja levisid jutud, et Eestis liiguvad ringi süstaldega tahtlikud nakatajad. Katkuvaimude paralleel hakkas mulle juba siis väga silma torkama,” meenutab ta.

Nüüd võeti mütoloogia ja teaduse seos luubi alla Aalto Ülikooli juhitud rahvusvahelises projektis, kus Hiiemäe ja kolleegid panustavad Eesti ainese analüüsimisega. Oma hiljutises uuringus lasid nad vabatahtlikel võrrelda mentaalse kaardistamise töötubades vanu muistendeid ja tänapäevaseid meediatekste. Nii tuli esile kahe tekstiliigi ühisosa, aga ka pärimuse õppetunnid. “Kriisipärimuse tugevus seisneb selles, et see on väga kogemuspõhine: selles kirjeldatu tuleneb inimese reaalsest ellujäämiskogemusest, kuid see on kombineeritud mütoloogilise maailmanägemusega,” osutab vanemteadur.

Inimlik sümbolmõtlemine

Eesti rahvaluulekogud on Reet Hiiemäe sõnul sedavõrd rikkalikud, et pärimust leiab pea iga elulise teema kohta. Nii on inimestel tulnud ajast aega toime tulla ka kriisidega ning kunagist toimetulekut meenutavad arhiivis muistenditekstid ja kogemuslood. Just viimastes näeb vanemteadur suurimat väärtust, sest materjal on tänapäevaste kogemustega hästi võrreldav: “Ega inimese mõtte- või reaktsiooniviis ei ole väga palju muutunud. Inimene on ikka inimene.”

Käimasolevas projektis on rõhk tervise- ja keskkonnakriisidel. Viimaste näitena leiab pärimusest tekste rändavatest järvedest. Enamasti lendavad järved ära suurest solvumisest või vihast, kuna inimesed teevad midagi rumalat. “See rumalus seisneb enamasti saastamises või ka nii-öelda moraalses saastamises, näiteks kui inimesed hakkavad omavahel liiga palju kaklema,” sedastab Hiiemäe. Näiteks lendas järv ühes loos minema, kuna vihastas pulmas karvupidi kokku läinud pulmarahva peale. Seega kujutatakse veekogusid üsna inimesesarnaselt mõtleva, tundva ja tegutsevana.

Siia kõrvale saab Hiiemäe sõnul panna tänapäeva inimeste reaktsioonid, kui mõnda veekogu ähvardab saastamine. Näiteks hakati Tartumaale tselluloositehase rajamise plaanidega seoses rääkima Emajõest kui omaette isikustatud olendist. “Näen sarnasusi mütoloogiliste muistenditega ka siin. Kui oled neid korra nägema hakanud, siis niisugune sümbolmõtlemine kõlab meie pealtnäha asises maailmas igalt poolt vastu,” arutleb vanemteadur.

Sarnast pärimusest tuttavat sümbolmõtlemist märkas ta ka pandeemiakriisidega seotud kommunikatsioonis. Uuringus tõi ta selle esile kaardilise kujutamise kaudu ehk pani tähele, milliste ruumisuhetega inimesed ohust räägivad. “Inimene kujutab ohtu ikkagi suhestatult enda lähiümbrusega ja tihti mingis kindlas suunas liikuvana,” sõnab ta.

Näiteks võib epideemia levida suvalises suunas, kuigi levik sõltub siiski mingil määral ka asustustihedusest, inimkäitumisest jms. Niisamuti võivad suvalises suunas liikuda kurjategijad. “Pärimuses on aga konkreetne punkt A, kust oht tuleb, ja see liigub punkti B. Need, kes on sellest trajektoorist väljaspool, on justkui kaitstud. Selles mõttes võib pärimus olla natuke liiga lihtsustav. Samas ka nüüdisaegsetel ametlikel ohukaartidel kohtame samalaadset lihtsustatud infoesitust,” kõrvutab Hiiemäe.

Lihtsustused ja vastandused

Pärimuse ja tänapäeva kriisitekstide võrdluses tuli selgelt esile nende erinev toon inimese juhendamisel. Pärimuses on suurem rõhk inimese võimalikel tegevusviisidel. Reet Hiiemäe hinnangul seostub selline tegutsemine rohkem igaühe isikliku vastutusega. “Kui aga kommunikatsioon seisneb põhiliselt selles, mida sa ei tohi teha, siis on sellisel miinusmärgiga tegevuse tasandil ka raske millegi eest vastutada,” arutleb ta.

Sarnasusena näeb ta mõlemas tekstiliigis kontrastset vastandamist. Pärimuses toimib see juhistena: kui sa teed nii, siis sa pääsed, ja kui sa teed naa, siis sa hukkud. Tänapäeva kriisikommunikatsiooniski toimetavad piltlikult öeldes head ja pahad, süüdlased ja kangelased. “Näiteks nähakse ohtu esmajoones konkreetsetes inimestes, kes pole end vaktsineerinud. Samas sel moel võivad jääda muud asjaolud, mille tõttu nakkus levib, piisava tähelepanuta,” osutab Hiiemäe.

Samasugused kontrastid avalduvad ohtude kaardilises kujutamises. Näiteks ilmus ka sigade Aafrika katkuga seoses meedias kriisikaarte, kus n-ö ohutsooni maakonnad olid punased ja ohutud valged. “Kujutame nüüd ette, kuidas metssead jooksevad metsas ringi. Nemad ju ei arvesta, et siin lõppes maakonna piir ja ma ei lähe siit enam edasi,” märgib vanemteadur.

Selline lihtsustav käsitlusviis tekitab inimestes võltsturvatunde, et oht on ühes kindlas piirkonnas või kindla inimese ümber, ent mujal mitte. Samas sõltub ohu tegelik olemus Hiiemäe sõnul enamasti mitmesugustest asjaoludest, mis võivad olla ajas muutuvad. 

Keeldude ja tegelikkuse käärid

Tänapäeva kriisikommunikatsiooni üks suuri eesmärke on võidelda valeinfo levikuga. Reet Hiiemäe hinnangul seda vastasseisu üksnes võitlemisega ei lahenda. “Kui inimesele on loomuomane otsida võimalust tegutseda, sest vastasel juhul tuleb hirm ja abitus, siis lihtsalt keelud pole minu meelest konstruktiivsed. Pigem peaks vaatama, mida inimene saab ja tahab teha, miks ta seda tahab ja äkki saab seda konstruktiivses suunas suunata,” soovitab ta.

Kui avalik kommunikatsioon inimeste tegeliku toimimise mustrite vastu huvi ei tunne, tekivad ideaali ja tegelikkuse vahel käärid. Sellisel juhul võibki hakata rohujuuretasand tegutsema ametlikust ohuteavitusest erineval moel. Atraktiivseks võivad muutuda vandenõu- ja imeraviteooriad ning nende vaimus käitumine.

Hiljutise näitena tulid käärid taaskord esile seoses drooniohuga inimestele saadetud sõnumitega. Esimene inimestele saadetud sõnum teavitas lihtsalt, et Eestis on oht ja käskis varjuda. Inimesed olid aga segaduses, kuhu varjuda, sest üheksanda korruse linnakorteris ja maakivikeldriga talus on võimalused selleks vägagi erinevad. 

“Siingi taandub kõik konkreetse mikrotasandi vaatele: kust tuleb oht ja kuhu ma saan minna. See on põhimõtteliselt nagu muistendi mõtlemine: et oleks selgelt öeldud, mis on täpselt inimese vastutusvõimalused ja tegevusviisid antud hetkel ja kohas,” võrdleb Hiiemäe. Hiljem ongi drooniohuteavitusi hakatud tema sõnul õnneks juba paindlikumalt kohandama.

Niisiis leiab pärimusest nii vihjeid selle kohta, mida nüüdisaegses kriisikommunikatsioonis vältida, kui ka selle kohta, mida teadlikumalt arvesse võtta. Näiteks on kindlasti asjakohane pakkuda konkreetseid koha-, kogukonna- ja indiviidipõhiseid tegutsemisjuhiseid. “Uuringu üks põhieesmärke ongi näidata, et igasugune kriisikommunikatsioon peaks suhestuma inimese pikaajaliste loomulike reaktsioonimustritega – sellega, mis tekitab temas turvatunde,” ütleb ta.

Reet Hiiemäe ja kolleegid kirjutavad oma uuringust ajakirjas Folklore.

Loe allikast edasi