Head erakonnakaaslased, sõbrad ja külalised!

Kui Eesti 1991. aasta augustis taasiseseisvus, oli sündimus rohkem kui kaks korda suurem kui täna ja ärkamise aastatega oli meis tekkinud tunne, et lõpuks ometi saame ise otsustada ja oma tulevikku määrata. Selle tuleviku lahutamatuks osaks oli eestlaste jaoks mitte üksnes vabadus ja materiaalne heaolu, vaid rahvusena püsima jäämine. Sest Eesti riik on see, mis nimigi ütleb: see on eestlaste jaoks loodud riik.

Täna on meil vabadused ja paljudel ka materiaalne heaolu, aga üha enam näib, et lapsed heaolu juurde ei kuulu. Oma vabadust kasutame me rahvana mitte kestmiseks, vaid vaikselt hääbumiseks.

Head sõbrad, püüdes mõista, mis toimub perekonnaga, peaksin kõnelema eraldi eesti mehest, eesti naisest ja eesti lapsest.

Mulle näib naisena, et eesti mees on teinud viimase 30 aasta jooksul läbi tohutu arengu, vähemalt võib seda öelda suure osa meeste kohta. Tegelasest, kes kodutöid ei teinud ja lapsi ei kantseldanud, on kujunenud hooliv isa, kes toimetab köögis, käib lastega loomaaias ja on oma pere igapäevaelus päriselt kohal. Mehed on vahetanud märkimisväärse osa oma varasemast vabadusest vastutuse vastu.

Samal ajal on naiste ootused nii-öelda normaalsele mehele tohutult kasvanud. Ühest küljest eeldatakse temalt ürgmehelike omaduste säilimist, teisalt aga uute rollide võtmist pereelus. Paljud on sellega ka toime tulnud, aga paljud mitte, sest latt on nende jaoks ilmselt liiga kõrgel. Sestap on meil hulk mehi, kes ei saagi võimalust peret luua ja kibestuvad. See ei ole ainult nende meeste isiklik tragöödia. See on ka ühiskonna probleem, sest kibestunud mees ei ehita kodu, ei suuda luua perekonda ega anna oma parimaid oskusi edasi järgmisele põlvele.

Edasi kõnelen ma eesti naisest.

Ka eesti naised on viimase 30 aastaga läbi teinud tohutu muutumise, võttes saabunud vabadusest parima, mis sellel anda on: eneseteostuse ja sõltumatuse meestest. Need on iseenesest suured saavutused. Aga perekond tähendab vastastikust sõltuvust. Perekond tähendab, et keegi vajab mind ja mina vajan kedagi. Just see mõte ei sobi enam osa naiste mõttemaailma.

Äsja võis lugeda ühest meediaväljaandest lugu noorest naisest, kes kuulutas uhkusega oma ilu, vabadust ja seda, et ta ei tunne praegu mingit soovi lapsi saada ega taha ohverdada oma praegust elu selle nimel, et täita mingit normi. Muidugi ei moodusta sellised naised veel enamust, ent selline hoiak on ühiskonnas nähtavam kui varem. See ütleb, et vabadus tähendab ennekõike sõltumatust, mitte vastutust. See ütleb, et perekond on piirang, mitte võimalus. See ütleb, et laps on loobumine, mitte elu jätkumine.

Selline inimene võib olla vaba, aga teda ei ole õpetatud nägema, et vabadusega käib kaasas vastutus – mitte ainult iseenda, vaid ka nende ees, kes tulevad pärast meid. Sageli ei mõelda isegi sellele, mis saab siis, kui ollakse 70- või 80-aastane, kui isiklik vabadus ei tähenda enam samu asju, mida see tähendas nooruses.

Ja nüüd räägin ka eesti lapsest.

Me kohtame tänavail ja aedades lapsi üha harvemini. Lapsed on muutumas omaette subkultuuriks, keda sõidutatakse hommikul lasteaeda või kooli, õhtul huviringidesse ja seejärel koju. Siis heal juhul õpitakse, seejärel võetakse nutiseade ja uinutakse koos sellega.

Üha suurem osa vanematest leiab, et laste kasvatamine pole mitte vanemate, vaid süsteemi mure. Sellega peaksid tegelema õpetajad, lasteaed, kool, huviringid, nõustajad ja spetsialistid. Laste jooksmist ja karjumist avalikus ruumis ei sallita. Nad justkui ei kuulukski sinna. Laps on pigem nagu ebamugav külaline, mitte selle ühiskonna tulevik. Lõppkokkuvõttes on eesti laps üha rohkem üksi, sest teisi omasuguseid on vähem, liikumisvõimalused on piiratumad ja vanematel on üha vähem aega teda päriselt mõista.

Laps ei vaja täiuslikku ühiskonda. Laps vajab täiskasvanut, kes näeb teda, kuulab teda ja ütleb talle: sa oled armastatud. Aga aina sagedamini kasvab eesti laps maailmas, kus täiskasvanutel on kiire ja ühiskond üritab lapsi pigem eest ära lükata. Normaalset suhtlust ema ja isaga asendab üha rohkem sotsiaalmeedia ja ka tehisintellekt. See ei ole lapse süü. See on meie, täiskasvanute, valikute tagajärg.

Kui ma nüüd olen kõnelenud mehest, naisest ja lapsest, siis peaks sellest kokku tulema perekond. Aga üha sagedamini nii ei juhtu.

Ma näen palju mõistmatust, enesekesksust ja armastuse puudumist, mitte perekonda. Me ei saa loota üksnes neile peredele, kus see kõik on veel olemas, sest sellest jääb meie rahvale kestmiseks väheks. Suund on paraku hoopis vastupidine.

Meist siiski endiselt üsna kaugele jääv sõda saab olla üksnes õigustus, mitte põhjus. Eesti rahvas on elanud üle vahetult kohutavaid sõdu ja ikka kestma jäänud ning taas kasvanud. Jah, me peame tegema palju rohkem, et eesti peredel oleksid kõik tingimused laste saamiseks. Aga me peame ka naiste ja eelkõige inimestena tegema palju selle nimel, et perekond üldse tekiks. Ja kui ta tekib, et selles oleks mitte üks või kaks, vaid kolm või neli last.

Eesti rahva kestmine pole ühe või kahe erakonna probleem. Sestap on aeg•
•
More leida erakondade üleseid vastuseid küsimusele, mida saame meie naiste ja poliitikutena sündimuse kasvatamiseks päriselt ära teha. Mitte ainult toetuste, seaduste ja programmidega, vaid ka oma suhtumisega lastesse, emadusse, isadusse ja perekonda.

Me ei saa sundida kedagi armastama. Me ei saa seadusega luua perekonda. Aga me saame öelda: perekond teeb õnnelikuks mitte üksnes täna, vaid alati, ka siis, kui oleme 70- või 80-aastased. Perekond pole üksnes vastutus, see teeb päriselt vabaks mitte üksnes pere enda, vaid ka meie riigi.

Tänan tähelepanu eest!

Eesti eest!

Kai Rimmel, EKRE naisühenduse esinaine

Loe allikast edasi