Kõik mehed. Jah, kõik mehed.

Kõik mehed lihtsalt selle pärast, et statistika tõendab ilmekalt: vägivaldsete meeste probleem on süsteemne, valdav. Süsteemseid probleeme saab lahendada ainult neid sellistena käsitledes. Ei saa loota, et kõik üksikisikud võtavad kätte ja parandavad meelt. Tuleb keskenduda ühiskondlikele tingimustele/hoiakutele, mis on selle või teise tõve vohama pannud. Siis hakkab mõni ehk ise enda arendamisega vaeva nägema.

Ja kui me läheneme probleemile selle põhjuste poolt, vaatame suurt pilti, heidame uuesti pilgu statistikale, siis on täiesti mõistlik üldistada: kõik mehed.

Meil valitseb endiselt vägivallamentaliteet. Väga suur osa ühiskonnast – ja arvajatest ja seadustest – on vägivallatseja poolt, olgu selleks siis ülemusest või töökaaslasest ahistaja, kodune mõnitaja või (ka enamasti kodune!) vägistaja või pedofiil.

Vägivallatsejate, näiteks päris mitme olulise kultuuritegelase, kaitseks pakutud vabandused ei kannata kriitikat. Meie seadused kaitsevad vägivallatsejat. Ei usu? Lugege näiteks Tambet Laasiku artikleid. Tõstan neid esile selle pärast, et need on kirjutatud juristi pilguga ja ehk sobivad kahtlejate veenmiseks paremini kui vägivalda kogenute lood. Ja kui see nii on, siis kinnitab see omakorda ühiskonnas levinud vägivallamentaliteeti.

Sõnaga, kõik mehed.

Aga pea kogu avalik diskursus süüdistab ohvreid (see on küll pigem mõnda konservatiivsesse kanalisse, isiklikesse suhetesse, sotsiaalmeediasse ja kommentaariumitesse kolinud) ja jagab soovitusi, mida teha, kui sinuga on selline asi juhtunud. “Selline asi” on eufemism mille taga on õudus: sind vägistati või peksti su oma kodus, mis peaks olema kõige turvalisem koht üldse.

Need asjad tegelikult ei “juhtu”. Juhtumisi võib komistada. Kohvi maha ajada. Vägivallateo taga on vägivallatseja, see ei ole “traagiliste tagajärgedega sündmus”, nagu hiljuti öeldi mõrva kohta.

Olen veendunud, et esmajoones tuleb rääkida vägivallatsejatega. Pidevalt ja üha rohkem. Ma ei paku valmis lahendusi, aga toon ühe lihtsa näite. Iga seksuaalvägivalla või ka lähisuhtevägivalla teemat käsitleva artikli juures on lühike õpetus, mida teha, kui oled selle ohvriks langenud. See on vajalik ja äärmiselt teretulnud. Hädavajalik.

Aga kuidas oleks, kui lisaks nende artiklite juurde ka nõuanded vägivallatsejatele? Mh? Arutelu avamiseks söandan välja pakkuda paar soovitust puhuks kui on “juhtunud” selline asi, et oled kedagi vägistanud või seksuaalselt rünnanud või näiteks oma elukaaslase kallal vägivallatsenud:

• Anna ennast politseis üles. See ei erine tegelikult kuidagi sooülesest inimlikkusest, aga kui peaks nimetama ühe iseloomuomaduse, mis on üksiti ka “mehelik”, siis selleks on ausus, vastutuse võtmine oma tegude eest. Julgesid teha, julge ka tunnistada.
• Kui tunned mõnda ausat inimest, siis palu, et ta viibiks sinu juures ega laseks sul enne tunnistuse andmist ümber mõelda.
• Ära ilusta oma tegu. Ära aja tagasi. Ära hakka seletama, et ta oli nii- või naamoodi riides. Asi pole kunagi selles. Asi on sinus.
• Tunnista politseile, kui kasutasid uimasteid.
• Sulle võib antud hetkel tunduda, et sa ei soovi asjale ametlikku käiku anda, oled edaspidi targem, enam ei tee, kogu see jama rikuks su elu, kuid esiteks oled sina ise kellegi elu juba rikkunud ja teiseks on ülimalt reaalne see, et kui sa praegu põnnama lööd, siis homme leiad endale juba õigustusi ja unustad kogu loo, sest nii on lihtsam. Ja ülehomme kordad tegu ning kaotad tõenäoliselt lootuse inimeseks kasvada.
• Kui ennast pesed, siis kasuta seepi, mitte kõvatavate meeste ila.

Jah, tuleb mõelda ka probleemi sügavamal asuvatele juurtele. Näiteks majandussuhted ja meeste üleüldine ülemvõim pea kõigis valdkondades, aga jäägu see teiseks korraks.

Loodan oma artikliga rõhutada ennekõike paari aspekti:

• Jah, kõik mehed!
• Jah, süsteemset probleemi tuleb niisugusena käsitleda.
• Eelkõige tuleb kõneleda vägivallatsejatega. Seda ei tehta praegu üldse. Poisid ei tohi mingil juhul poisteks jääda, nad peavad saama täiskasvanuiks. Ja seda tuleb neilt selge sõnaga nõuda ja juhendada nii targasti ja palju kui võimalik. Vastutuse võtmine aitab uuesti päriselt ühiskonna liikmeks saada.