Kallid erakonnakaaslased!
Meil seisab ees töine aasta. Mõne kuu pärast on presidendivalimised ja üheksa kuu pärast toimuvad riigikogu valimised. Täna valitud erakonna juhtorganid peavad kandma vastutust kampaania tulemusliku korraldamise eest ja viima ellu siin paika pandud plaanid. Aga me teame, et me saame edu saavutada ainult juhul, kui töösse lülitub kogu meie erakonna aktiiv. Meie tugevus ja eelis Eesti poliitilisel maastikul on lisaks selgele maailmavaatele ja otsekohesele retoorikale kogu riiki kattev ühtlane ja hästi toimiv erakonna struktuur. Kohalike valimiste kampaanias suutsime välja panna 1220 kandidaati, lisaks oli abiks väljas veel kümneid aktiviste. See aitas meid pea kõikidesse volikogudesse kohalikes omavalitsustes ning viis meid võimuliitudesse kolmandikus neist. See aitab meid presidendivalimistel valijameeste kogu moodustamisel. Ja see aitab meil läbi viia kogu riiki kattev kampaania riigikogu valimistel.
Poliitikas on motivatsioon tähtis. Mis paneb inimesi vabatahtlikult, oma pere, vaba aja ja mugavuse arvelt lööma kaasa kampaanias? Mis paneb inimesi kulutama oma raha, istuma koosolekutel, ohverdama oma nädalavahetusi, saama liberaalide ilkumise osaliseks? Kõik ei saa saada presidendiks. Kõik ei saa saada riigikogu liikmeks. Tahan üle rääkida selle, mis meid inspireerima ja motiveerima peab. Sest meil peab olema õige mõtteviis. Meil peab olema õige hoiak. Siis tuleb ka õige tulemus.
Meie inspiratsioon – nii tavaliikmetele kui neile, kes on valitud ametites volikogudes, riigikogus, varsti ka võibolla Kadriorus – on armastus Eesti vastu. Armastus oma rahva vastu. Armastus ja austus. Laulusalm küsib küll retooriliselt, et mis värvi on armastus, aga tegelikult on armastusel väga lihtne definitsioon: see on see, kui sulle on keegi või miski tähtsam, kui sa ise. Kui sa hoolid kellestki või millestki rohkem, kui oma mugavusest või oma tahtmisest. Armastus on see, kui sa tunned, et sa oled osa millestki suuremast, kui ainult sina ise. Kus mina asemel on meie. Ja sa oled nõus allutama oma ego millelegi suuremale. See ongi armastus ja meid kõiki inspireerib poliitikas kodumaa-armastus. Armastus Eesti riigi ja rahva vastu! Armastus muudab sind paremaks inimeseks ja innustab sind tegema isetuid tegusid. Ja küllap te kõik teate omast käest, kui hea tunne on endal sellest, kui oled teinud isetu heateo. See inspireeribki meid! Nii et vastuseks laulusalmi küsimusele: armastus on tumesinist värvi!
Mis meie motivatsioon on? Mitte hea töökoht avalikus sektoris! Mitte edevus olla kuulus! Mitte võimalus positsiooni kasutades kellelegi ära teha või omadele võõrast raha jagada. See on kartellierakondade viis motiveerida oma inimesi. Meie motivatsioon on parem Eesti! Paremini valitsetud riik. Õiglasem riik. Jõukam riik. Turvalisem riik. Vaimselt tervem riik. Eesti keelne ja meelne riik. Kõik, kes kampaaniatelgi all külmetamas käivad või sõgedalt liberaalilt sõimata saavad ei saa saada töökohta, kõik nad aga saavad saada parema riigi! Parema kodukandi! Parema tuleviku!
Head sõbrad
Mul pole õnnestunud Eestis ringi liikudes kohata ainsatki inimest, kes arvaks, et tänase valitsuse all on nad võitjad. Mitte keegi ei näe, kus on see nende võit! Faktiline tõsiasi on see, et me oleme viimased viis aastat elanud süvenevalt halvasti valitsetud riigis, kus objektiivselt mõõtes, kõik on läinud halvemaks. Reformierakond, kes on aastakümneid võimul olnud ja kelle enesemüüdi aluseks on veendumus, et nad saavad valitsemisega hästi hakkama on ise selle müüdi pilbasteks purustanud. Nad ei saa mitte millegagi hakkama. Eesti 0,02 pikast plaanist ei hakka parem rääkimagi. Kogu Eesti õnneks saavad nende plaanid märtsis 2027 otsa, aga kahju, mis nad on suutnud teha ja veel allesjäänud kuude jooksul suudavad juurde teha, on üüratu. Ning ärme unusta! Suur osa sellest kahjust on tehtud koos inimkonna vaenlaseks olevate sotsidega!
Tõepoolest, see, millise hävitustöö jätab endast maha e-valimiste pettusega võimule tõstetud Eesti kõigi aegade kõige vasakpoolsem ja liberaalsem valitsus on mõõtmatu. Sellest mülkast välja saamine nõuab väga tõsist üldrahvalikku pingutust ning kannatlikkust. Vajab ka ausat rääkimist poliitikute poolt, mitte läbinähtavalt valelike lubadustega üksteise üle trumpamist ja probleemide üle võõpamist valimiskampaanias.
Kui me soovime, et Eesti kestaks eestlaste rahvusriigina ja kestaks demokraatliku riigikorra alusel, siis on meil vältimatult tarvis kahte asja: esiteks, ausaid poliitikuid. Teiseks, täiskasvanuliku mentaliteediga valijaid. Kui poliitikud jätkavad valetamist ja varastamist, nagu nad siiani täiesti rutiinselt ja karistamatult teinud on, siis on riigi lagunemine paratamatu. Sest siis lööb rahvas lõplikult käega. Hääletab jalgadega. See, mida meil nimetatakse vahel ühiskondlikuks lõheks või usalduskriisiks on jõudnud murdepunkti. Kui rahvas, kes on nime poolest kõrgema võimu kandja, tunneb, et võim on tegelikult võõrvõim, teenib Brüsselit või sündikaati või Epsteini võrgustikku või tont teab mida; kui rahvas näeb, et valimiste tulemusi tühistatakse kaporatuuri võimupöördega; kui ta näeb, et petitsioonid, meeleavaldused, protestid ei muuda midagi; kui ta näeb, et valimistel teiste või uute parteide toetamine ei muuda vähimalgi määral poliitika kurssi – siis lööb rahvas käega. Ja siis ongi demokraatia surnud.
Eesti rahvas ei hakka tegema barrikaadidel revolutsiooni. See pole meie stiil. Eesti rahvas loobub. Loobub lapsi saamast. Loobub ettevõtlusega tegelemisest. Loobub riigikaitse toetamisest. Loobub tööl panustamisest. Loobub korralik olemisest. Me näeme seda juba ju juhtumas. Ja sealt edasi tuleb entroopia – kõige lagunemine ja soikumine isevooluteed minnes. Või nagu füüsika definitsioon ütleb: toimub energia hajumine ja võimetus teha kasulikku tööd. Kui me kiiresti ja otsustavalt kurssi ei muuda, ootab meid Eestis revolutsiooni asemel ees rahvusliku energia entroopia.
Selle pärast ongi vaja, et lisaks ausatele poliitikutele oleks meil ka täiskasvanuna käituvad valijad. Meie erakonnana ja poliitikutena toome poliitikasse tagasi aususe. Me räägime nii, nagu asjad on, mitte ei aja mingid AI-mula. Räägime nii, et inimesed sellest aru saavad. Ütleme välja ka ebamugavaid tõdesid. Aga valijal on ka vastutus. Tegelikult, valijal, kui ta ikka tahab olla kõrgeima võimu kandja ongi kogu vastutus. Vastutus mitte anda oma häält parteidele, kes neile valetanud on. Vastutus mitte toetada poliitikuid, kes nende elu halvemaks teinud on. Vastutus mitte lasta endaga manipuleerida emotsioone kütvate loosungitega. Vastutus teha ära kodutöö ja teha endale selgeks, mida üks või teine poliitiline jõud teha plaanib aga mis kõige tähtsam: millised poliitilised jõud on oma lubadusi pidanud, millised mitte. Ehk teisisõnu, valija ei pea mitte ootama, millal tulevad õiged inimesed tegema õiget asja, valija peab looma tingimused, kus valedel inimestel ei jää muud üle, kui teha õiget asja. Valijal on vastutus käituda täiskasvanulikult, mitte nagu laps, kes karjub: ma tahan seda saada ja kui ei saa, siis ma ei mängi. Mitte nagu emotsionaalne teismeline, kes paugutab uksi kuna tuju on paha või viskab oma mobiili vastu seina puruks, et oma vanemaid karistada. Valija ei saa endale lubada luksust näha maailma nagu punaülikooli teise kursuse tudeng, kes hindab oma lõputus tarkuses maailma selle järgi, nagu see tema meelest peaks olema, mitte ei hinda oma valikuid ja tegevusi selle järgi, nagu maailm ta ees tegelikult on. Siin muide tulebki sisse kõige arusaadavam veelahe konservatiivide ja liberaalide vahel. Meie vaatame maailma ja näeme teda sellisena nagu ta on – kõigi puuduste ja ebatäiustega – ja ikkagi tunneme elust rõõmu. Vaatame ja otsustame, et raskused, mis meie teele on ette sattunud on lahendamiseks, et tulevik oleks ilusam ja parem. Liberaal vaatab maailma ja teab, milline see peaks olema tema arvates – ning on vihane ja vihkav, kuna ta teps mitte pole selline. Ning asub kõiki, kes temaga koos ei teeskle selle unistuse reaalsust, ründama. See on üks õnnetu, rahulolematu, ennastkahjustav ja kõigi ajudele käiv masendav seltskond, kellelt tuleb ära võtta nii võim kui raha kui platvorm oma lõputut rahulolematust levitada. Sest, nagu öeldud, nad on võimul olnud kaua ja nad on teinud mõõtmatut kahju meie riigile ja rahvale.
Meil palju võimalusi järele pole jäänud, et kurssi muuta. Ja meil palju neid inimesi ka pole, kes tahaks, suudaks ja oskaks kursi muutust läbi viia. Ütleme otse: pea kõik need inimesed ongi täna siin. Ongi koondunud EKRE-sse.
Milline on siis see maailm, see Eesti, mis meie silme ees avaneb enne järgmisi valimisi?
See on Eesti, mis vaevleb eksistentsiaalses kriisis, sest lapsi ei sünni piisavalt. See on Eesti, kus valitsus on teadlikult ja tahtlikult majanduse kummuli keeranud, sest nende meelest ei olnud majandus selline, nagu ta olema peaks ehk piisavalt roheline. Tulemuseks on Euroopa kõige sügavam, kõige pikem ja kõige laiapõhjalisem majanduslangus, mille tulemuseks omakorda on Eesti kõigi aegade sügavaim eelarvekriis. Riik – liberaalide juhtimisel – tegi meid kõiki vaeseks, sest meie rikkus ei sobinud nende unistatud maailmaga. Ja sellega koos tegi riigi enda vaeseks.
Meie ees on Eesti, mis ägab kõigi aegade kõige sügavamas immigratsioonikriisis. Viimase viie aasta jooksul on Eestisse saabunud võõraid rohkem ja kiiremini kui kunagi varem meie ajaloos. Jah, isegi Karl Vaino ajal, isegi Stalini ajal, isegi venestaja-tsaar Aleksander kolmanda ajal ei saabunud Eestisse nii lühikese aja jooksul nii palju muulasi, kui Kaja Kallase ja Kristen Michali ajal. Me oleme kaotamas oma kodumaad võõrastele. Me oleme kaotamas oma peremehe staatust siin riigis.
Meie silme ees avaneb ka Eesti, kus riigivõim suhtub kodanikesse üha vaenulikumalt ja kahtlustavamalt ning peab vajalikuks, lausa üllaks, kui ta meid kõiki lakkamatult jälitab, jälgib ja kahtlustab. End liberaalideks nimetavad totalitaarse riigikorra ehitajad on jalge alla trampinud meie põhiseaduse ja seal tagatud vabadused. Reformierakond, sotsid ja Eesti 0,02 nõuavad innukalt tsensuuri kehtestamist, pidades viha või vaenukõneks kõike kriitikat, mida tehakse nende läbikukkunud valitsemise ja väärastunud ideede vastu. Muide, väike nipp, kuidas ära tunda totalitaarse ühiskonnakorra pooldajat. Need on inimesed, kelle arvates kriitika nende vastu ongi vihakõne ja tuleb ära keelata. Sest see kriitika ei lase neil maailma näha nii, nagu nad tahaks, vaid sunnib neid otsa vaatama maailmale sellisena, nagu ta on.
Need ongi meie ees seisvad neli kõige suuremat probleemi: kokku kukkunud sündivus, põhja aetud majandus, plahvatuslik immigratsioon ja vaba ühiskonna kadumine. Kindlasti on igaüks võimeline siia nimekirja lisama veel teemasid, aga mulle tundub, et nad mahuvad antud kategooriate alla ära. Sest kas pole näiteks e-valimiste probleem otseselt seotud vaba ühiskonna kadumisega. Võltsitud valimiste tagajärjeks ongi ju anastatud võim ja rahvavaenuliku valitsuse instinktiivne kruvide kinni keeramise poliitika. Või kas pole mitte kontrolli alt väljunud julgeolekuasutused ja politiseeritud õiguskaitseorganid samamoodi vaba ühiskonna surmavaenlased?
Head parteikaaslased
Valimisi võidetakse ja kaotatakse eelkõige selle põhjal, milline poliitiline platvorm suudab kõige paremini kõnetada laiu masse ehk peenemalt öeldes, millised sõnumid resoneeruvad. Parteid omakorda näevad suurt vaeva, et tõstatada ühiskonnas endale soodne teemade nimekiri, millele siis lahendusi pakkuda. Seda nimetatakse narratiivi loomiseks. Noh, näiteks sotsid loovad narratiivi, et ühiskonna kõige põletavam probleem on homodele eriõiguste andmine ja astuvad siis lavale suure südamega tolerastidena, kes tagakiusatute ja kannatajate eest ennastsalgavalt võitlevad. Tegelikult küll lõhuvad nad sellega ühiskonna alusmüüriks olevat traditsioonilist perekonda ning edendavad moraalitut, isekat ja tervist kahjustavat elustiili, mille kandvaks jõuks on vimm ja viha nö ühiskonna vaikiva enamuse ehk normaalsete inimeste vastu, aga narratiivi edukas kehtestamine võimaldab neil täiesti olematust probleemist teha ühiskondliku debati keskne teema ja selle najal hääli võtta. Ilma, et peaks inimeste päris muredele üldse lahendusi pakkuma. Samamoodi, Reformierakond, kes töötas aastakümneid selle nimel, et lammutada ja õõnestada Eesti riigikaitset, vahetas üleöö värvi ja punub nüüd usinasti lugulaulu, nagu nad oleks kõige tublim ja usaldusväärsem erakond riigikaitses. Mis sest, et Jürgen Ligi saatis laiali sõjaväeluure. Mis sest, et nad üritasid ajateenistust valimistest valimistesse kaotada. Mis sest, et nad keeldusid isegi Ukraina sõja alguses veel toetamast lisavõimekuste loomist Eesti riigikaitses. Meie teadsime kohe ja nüüd teab juba ka 90 protsenti valijatest ehk see osa rahvast, kes Reformi ei toeta, et nende ootamatult avastatud entusiasm riigikaitse vallas oli võlts ja küüniline võte eelmiste valimiste eel ära hirmutatud rahvalt hääli välja manipuleerida. Teame, et riigikaitse kulutuste plahvatuslik kasv ei ole mõeldud mitte Eesti turvalisuse tugevdamiseks vaid kaitseväest ja kaitseministeeriumist kaitsetööstuse riiulifirmadesse massiliselt üle jooksnud kapireformikate taskute täitmiseks meie kõigi rahaga. Hiigelrahaga, muide.
Mis on meie lugu valimistel? Mis on EKRE narratiiv? Ikka seesama, millega ma alustasin. Armastus Eesti vastu. Ja sellest välja voolav soov asju paremaks teha. Meie narratiiv on usk tulevikku ja valmidus selle tuleviku nimel pingutada.
Me teame, mida on teha vaja. Meil on lahendused olemas. Me oleme neid välja pakkunud enam kui kümme aastat. Vahepeal mõne aasta jooksul saanud ka näidata, et kui valitsusse saame, siis hakkame ka oma lubadusi ellu viima.
Mida on vaja teha sündivuse tõstmiseks üle taastetaseme? Kõike! Kõike on vaja teha. Vaja on taastada suurpere toetused, mille sotsid, refid ja E0,02 ära võtsid. Vaja on hoida kodulähedasi maakoole ja lasteaedu. Vaja on toetada laste huviharidust. Vaja on noortele peredele luua võimalus saada soodsalt oma kodu, kus saaks kasvatada oma lapsi. Vaja on kaotada ära automaks, mis lööb kõige valusamalt lastega peresid. Vaja on kõike seda ja veel palju muud ja meie kavatseme seda teha, maksku, mis maksab!
Me toetame lastega peresid vähem kui poolega sellest, mida me kulutame riigikaitsele. Riigikaitse kulud on meil 5,4 protsenti SKP-st ehk 2,6 miljardit, kogu lastele minev raha – nii peretoetused, emapalk, ravikindlustus kui elatisabi on 900 miljonit. Me maksame emapalka väiksemas summas, kui on kogu kultuuriministeeriumi eelarve, väiksemas summas kui kulutame igal aastal Rail Balticule. Miks? Kes meie kultuuri edasi kannab, kui eestlasi ei sünni? Kes seda riiki kaitsma hakkab, kui lapsi ei sünni? Keda üldse kaitsma hakatakse, siia tulnud immigrante või? Kes selle rahvusvahelise kiirrongiga Häädemeestele sõitma hakkab, kui lapsi pole? Kes seda rongi üldse juhib, AI või? Kes meile pensioneid maksab? Mitte miski ei oma mõtet, kui me sündivust kasvule ei saa. Ja kõige aluseks on veel üks suur vajadus: vajadus kujundada hoiakuid, muuta meie väärtusruumi. Muuta Eesti kõige lapsesõbralikumaks, peresõbralikumaks, elujaatavamaks ühiskonnaks terves maailmas. Seda on vaja ja selle pärast me juurimegi välja LGBTQ tegevuskava ja asendame ta paljulapseliste perede riigiks saamise tegevuskavaga.
Meil on vaja majandus kasvama saada. See ei ole keeruline! Me teame, mida teha tuleb. Elekter tuleb saada uuesti odavaks. Kõige odavamaks Euroopas! Selleks tuleb loobuda deliirsest rohepöörde ja nullheitme fantaasiast ja põletada põlevkivi nii kaua kui vaja, nii palju kui vaja, ilma, et selle pealt CO2 trahvi makstaks. Selleks tuleb päevapealt lõpetada otsesed ja peidetud subsiidiumid juhuelektrile ehk päikese ja tuuleenergia projektidele. Selleks tuleb vähendada elektri enda aktsiisi ja võrgutasusid. Loomulikult tuleb lõpetada ära röövellik ja spekulatiivne nn elektribörs.
Lisaks elektrile tuleb odavaks teha ka kütus. Tuletan jätkuvalt meelde. Kui EKRE oli valitsuses ja langetas – nii nagu me valimistel lubasime – makse, oli diisli hind 99 senti liitrilt. Oli elektri hind 3 senti kilovatilt. Ja kütusemüüjad olid kasumis nagu ka Eesti Energia.
Odav energia on majanduskasvu alus ja keegi peale EKRE ei soovi seda läbi suruda. Teine majanduskasvu nurgakivi on madalad maksud. Aktsiisid tuleb alla tuua. Käibemaks tuleb alla tuua. Maamaks tuleb alla tuua. Automaks tuleb ära kaotada. Tulumaks tuleb teha astmeliseks nii, et iga kodus kasvava lapse pealt saavad mõlemad vanemad 5 protsendi võrra madalama maksu. Absoluutne enamus eesti peredest saab sel moel tulumaksu langetuse. Ärme unusta, et iga euro, mille riik jätab inimeste ja ettevõtete käest kokku korjamata, ongi raha, mille võrra inimesed on jõukamad.
Ma tean küll, mida ütlevad nüüd need, kes tulid peale mind riigi rahandust korda tegema. Eelarvegeeniused reformierakonnast, Mart „Automaks“ Võrklaev, Anneli „Eelarvepoliitika on vastutustundlik“ Akkermann, Jürgen „Sööge konserve ja pesemata kartuleid“ Ligi. Makse ei tohi, ei saa langetada, sest muidu tekib defitsiit ja Brüssel ei luba. Aga defitsiit just nende ajal tekkiski ja võlg käriseb järjest suuremaks just nende juhtimisel. Viimase viie aasta jooksul on Eesti riigivõlg kahekordistunud. Ja eelarve kordategijate enda prognoos on, et järgmise nelja aasta jooksul kahekordistub veelgi. See ei ole abstraktne teema. Kui mina olin kuus aastat tagasi rahandusminister, maksime me võla teenindamise pealt eelarves 20 miljonit eurot aastas. Praegu maksame 350 miljonit aastas. Seda on sama palju, kui emapalgale aastas kulub. Nelja aasta pärast on intressimaksed juba 700 miljonit aastas. Me oleme eelarve kordategijate juhtimisel ja majanduse kasvule aitajate vedamisel riigina pankroti kursil.
Kuidas siis saab rääkida maksutulude vähendamisest samas ise ausust nõudes? Väga lihtsalt: meie riigil ei ole tuluprobleemi. Meil on kuluprobleem. Sajad miljonid ja miljardid väljaminekuid, mida valimistel pole kunagi lubatud, mida rahvas pole kunagi tahtnud ja mis ei aita ei inimesi, majandust ega riiki. Liberaalide, eelarve kordategijate juhtimisel on eelarve kulupool viie aastaga kasvanud 11 miljardilt tänase ligi 20 miljardini. Sisuliselt on kulud kahekordistunud. Selleks, et ametnikud ja poliitikud saaks pööraselt raha kulutada tuleb loomulikult rahvalt raha ära korjata ehk kõiki makse tõsta. Aga meie erakond ei soov teiste raha pööraselt kulutada, vaid soovib, et kõigil kodanikel oleks tänasega võrreldes palju rohkem raha käes. Kulutamist peab vähendama riik, mitte kodanik! Me lõpetame pikema jututa ära miljardeid musta auku loopiva eelarve kulud. Rail Baltic – läinud! Tuulikute ja päikesemeeste subsideerimine – läinud! HomoMTÜ-de toetamine – läinud! Lõputu raha loopimine Ukraina musta korruptsiooniauku – läinud! Riigikaitsetööstuse nime all sadade miljonite korruptiivne kantimine – läinud! Kliimaministeerium – läinud! Riigiasutuste suvepeod – läinud!
Ma ütlen teile: me suudame kärpida mitte miljoneid, mitte kümneid või sadu miljoneid, me suudame kärpida miljardeid! Ja kui seda oleme teinud, saab alandada kõiki makse, saab majanduse kasvama ja saab noori peresid toetada ja pensione tõsta. Ja kõik need, kes ütlevad, et pole võimalik, lihtsalt ei taha, sest nemad on sellel poolel võrrandist, kelle suunas raha praegu voolab, mitte rahva poolel, kellelt raha ära võetakse. Meie oleme rahva poolel ja teeme selle asja korda!
Ühe asja teeme veel korda. Me asume päriselt vähendama bürokraatiat. Nii, nagu Javier Milei Argentiinas teeb. Nii, nagu Donalt Trump Ameerikas teeb. Mitte ainult ei kaota ära ministeeriumeid – meil ei ole vaja kliimaministeeriumi! – mitte ainult ei koonda ametnikke, vähendame neid töid ja ülesandeid, mis ametnikel on. Ülesandeid, mille tõttu ettevõtted peavad täitma arutuid aruandeid ja mille kontrollimiseks meil on tööl majade kaupa inimesi. Kaotad ära ülesande, kaob ka ära vajadus pidada ametnikku. Ühtlasi aitab see lahendada meid kummitavat kvalifitseeritud tööjõu probleemi, sest ametnikud on meil kõrgelt haritud ja koolitatud. Ma olen kindel, et nad leiavad kiiresti tasuva töö erasektoris, mis januneb meil kõrgelt kvalifitseeritud tööjõu järgi sedavõrd, et otsib inimesi lausa Kasahstanist või Afganistanist.
Head erakonnakaaslased!
Alustasin jutuga sellest, kuidas me saavutame edu juhul, kui kogu meie toetajaskond panustab ja kaasa lööb. Selleks avaneb võimalus juba kohe lähikuudel. Meie erakond on ainus, mis on üles seadnud presidendi kandidaadi. Oleme ainus tõsiseltvõetav partei Eestis, kes varakult esitas oma kandidaadi, et teised erakonnad ja avalikkus saaks hinnata tema sobivust. Paradoksaalsel kombel on see osutumas raskemaks, kui arvata võis, sest võrdlusmomenti konkurentidega polegi. Meil on ametisolev president, kes pole siiani suutnud ära otsustada, kas ta tahab uuesti kandideerida või mitte ja … ongi kõik. No muidugi, meedia spekuleerib kümnete nimedega, aga see pole tõsiseltvõetav. Nii nagu pole tõsiseltvõetavad need välja pakutud nimed presidendi materjalina. Meil õhatakse unistavalt, et tahaks presidenti, kellel on välispoliitiline kompetents. Hkhkm, Mart Helme More on siin! Meil räägitakse, et oleks vaja inimest, kellel on sisepoliitiline kogemus. Halloo, vaadake siia, Mart Helme More! Meil nõutakse, et kandidaat peaks olema hea suhtleja ja intellektuaalselt võimekas. Te mõtlete ülikoolides rahvusvaheliste suhete lektorina töötamist või raamatute kirjutamist? Või äkki luulekogude ja laulusõnade kirjutamist? Või ehk peast sütitavate kõnede pidamise võimet? On veel peale Mart Helme More selliseid silmapiiril? Vaja olevat kedagi, kellel on autoriteeti ja elukogemust – dingdingdign – Mart Helme More. Põhiseaduse kaitsja – Mart Helme More! Näidake mulle teist sama laia haardega, mitmekülgse kogemusega, võimekat, autoriteetsed inimest, eks siis hakkame võrdlema, kes paremini Kadriorgu sobib. Praegu näitan ma teile kõigile esitatud nõudmistele ja tahtmistele kuhjaga vastavat kandidaati, kellel konkurenti ei ole – Mart Helmet.
Me oleme alati seisnud presidendi otsevalimiste eest ja tahame seda seisukohta nüüd, valimiste eel uuesti debati keskmesse tuua. Siin avanebki erakonna toetajatel ja aktivistidel võimalus oma panus anda. Kavatseme suve jooksul koguda toetusallkirju presidendikandidaat Mart Helmele, et näidata: tegu pole lihtsalt parteipoliitilise kokkuleppe kandidaadiga. Tegu on kandidaadiga, kelle taga on tuhanded kodanikud oma toetusallkirjaga. Kavatseme jaanipäeva järel käivitada üle-Eestilise petitsioonikampaania Mart Helme More kandidatuuri toetamiseks. Kutsun üles kõiki inimesi liituma selle petitsiooniga. Ja kutsun üles meie erakonna liikmeid aktiivselt panustama väliürituste korraldamisel, et aidata allkirju koguda. Me tahame igas omavalitsuses oma kampaaniaga kohal olla. Need allkirjad on argument ka valimiskogus! Sest lisaks kõigile kvaliteediomadustele saame siis öelda konkurentidele: tehke järgi või makske kinni. Häältega!
Kallid erakonnakaaslased
Me oleme see partei Eestis, kes usub Eestisse. Usub, et hoolimata liberaalide poolt tekitatud lagast, suudame me oma saatuse uuele, paremale kursile panna. Usume, et Eesti parimad päevad on veel ees, mitte selja taga. Me pakume lootust. Mitte lihtsalt õõnest miraaži, vaid plaani, kuidas see teoks teha. Tulge meiega kõik, kes ei lepi allakäigu, kahanemise, lõputu vaesuse ja ebaõiglusega. Siis jõuame kiiremini sihile.
Eesti eest!
Martin Helme
More, EKRE esimees
