Nädal otsa andsid meediajuhid ja -tundjad turmtuld kriisiolukorra ja riigikaitse seaduse eelnõu pihta. Seadusega antakse valitsusele ja selle allasutustele võim piirata informatsiooni vaba levikut nii sisuliselt kui ka tehniliselt, kui riigis on maksma pandud erakorraline või sõjaseisukord.
Mahukas seadus piirab kodanike põhiseaduslikke õigusi ja vabadusi mitme kandi pealt, kuid teabe levitamine ja sõnavabaduse piiramine on jäänud eelnõu menetlejatel juhtumisi või asjatundmise puudumise tõttu mõttega kaalumata. Või siis pahatahtlikult ja salakavalalt, kui arvestada, et meedia esindusorganisatsioonidega ei pidanud riigikogu riigikaitsekomisjoni kindralid vajalikuks oma plaane arutada.
Protest jäi hiljaks, sest nagu parlamendis teatakse, “ega riigikogu ju eelnõu kolmandal lugemisel enam midagi muuta ei saa”, vaid toodab kõnepuldist sooja õhku ning hääletab rangelt parteidistsipliini järgi.
Teisipäeval saigi eelnõust seadus ja nüüd jääb presidendi otsustada, kas sõjaoht on nii lähedal, et kaua tehtud seaduse peab viivitamatult jõustama. Või siis ei ole ning saab seaduse välja kuulutamata jätta, et kriisiolukorras infolevile kitsenduste seadmine riigikogus eraldi ja uuesti läbi arutataks.
Ükski eelnõu autor ega riigikogu liige ei ole ju siiani suutnud selgitada, kuidas nende kujutluste järgi hakkaks päriselus toimima seaduses ette nähtud Schrödingeri tsensuur, mida viivad läbi reakoosseisu ametnikud, aga mille olemasolu või puudumine selgub alles pärast erakorralise seisukorra või sõja lõppu, kui must kast avatakse.
Seaduseelnõu koostajad olid probleemist ilmselt teadlikud, kui kirjutasid eelnõu seletuskirja sisemiselt vastuolulise lause, et “meediateenuste piiramisel ei saa kõrvale kalduda PSi §-s 45 sätestatud nõudest, et Eestis ei ole tsensuur lubatud”. Ja neid ei häirinud üldse, et kõik infoühiskonna ja meediateenuseid ning ajakirjanduse väljaandmist piiravad paragrahvid on selged kõrvalekalded tsensuurikeelust.
Ports irooniat on selles, et sõjaseisukorra ajal teabelevi piiravad seadused on olnud jõus kaua, kuid ei ole ajakirjanduse toimimist seganud ega sõnavabaduse patrioote erutanud. Seda hõõrus riigikaitsekomisjon oma vastuskirjas meedialiidu pöördumisele ka muretsejatele nina alla. Kõik jäävat endistviisi ja karta pole midagi.
Tõepoolest, sõjaseisukord oli praegustest turvalisematel vabadusaastatel nii väikese tõenäosusega realiseeruv sündmus, et kuskil toimetustes ei fantaseeritud teemal, et aga mis siis, kui…
Pikk sõda Ukrainas on ajakirjanike olukorrateadlikkust kõvasti muutnud, on käidud rindereportaaže tegemas, nähtud ja kogetud palju enamat ja karmimat kui keskmine riigikogu liige. Teatakse, kuidas ja milliste piirangutega sõja ajal toimib Ukraina ajakirjandus, samuti seda, kuidas Euroopa Liidu survel ja abil on meediavabadust ka sõjaolukorras edendatud ja seadustatud nii, et see paistab üleilmsetes edetabelites palju parem välja kui Janukovitši päevil enne sõda.
Kokkuvõttes avaldas riigikogu umbusaldust vabale ajakirjandusele kui institutsioonile. Sõnum on selge: kriisioludes olete te, ajakirjanikud, vähemasti kahtlased isikud, kui mitte riigireeturid, sest võimaluse korral hakkate te levitama teavet, millega “kaasneb oht avalikule korrale või oht riigi julgeoleku või riigi sõjalise kaitse tagamisele”.
Kuna ajakirjanikud ise oma tegude tagajärgi mõista ei suuda, peavad ohtlikku teavet hindama ja selle levikut tõkestama pädevad politsei-, julgeoleku- ja tarbijakaitseametnikud. Selleks aga, et eraldada terad sõkaldest, peab läbi töötama ka kogu ohutu teabe.
Ilmselt ei kujutata riigikogus ette, kui suur on toimetustes ööpäevas vormuva teksti kogumaht, millise tempoga uudisinfot kogutakse, töödeldakse, toimetatakse ja avaldatakse. Toimetusi on kümneid ja seal töötab sadu ajakirjanikke. Kuidas nende töö kontrollimine küll ära mehitada? Ja kes peale meediamajade oskaks tsensorid korralikult välja õpetada? Või on kogu lootus rajatud tehisaru kasutamisele, millele aga oleks sel juhul vaja sisse sööta keelatud sõnade, väljendite ja andmete täisnimekiri?
Ainuüksi Sirbis ilmuv annaks ühele järelevalvajale täiskoha koormuse ja nõuaks tsensorilt väga laialdasi teadmisi eri elualadelt. Keelu alla käiv ühiskonnaohtlik teave võib leiduda intervjuus või näiliselt süütus arvustuses või veel hullem, olla sinna jõudnud näiteks tsenseerimata teatrilavalt või kunstisaalist.
Nojah, ja siis on toimetustes veel veterane, kes Nõukogude tsensuuri omal nahal kogenud ja kel mälus igasuguseid nippe tsensorite ülekavaldamiseks, sõnumite ridade vahele peitmiseks. Kõik ikka selleks, et sõja ajal avalik kord käest ära läheks. Seega, tööohutus- ja tervisevolinikule lisaks igasse toimetusse palgaline julgeolekuvolinik juba rahu ajal!
Seadusandja sõnum, et ajakirjanike tsunft on ebausaldusväärne ja nende pahatahtlikkuse ennetamine kriisis on võimalik ainult karmide paragrahvidega, mõjub kaunis ülbena, kui pidada silmas, et suur osa ajakirjanikest on aktiivsed reservväelased (sõjaolukorras nad tõenäoliselt mobiliseeritakse), kaitseliitlased, ka rahu ajal pühendunud riigikaitsjad, kes muuseas oskavad ka saladust pidada, näiteks allikaid kaitsta.
Ajakirjandus ei lekita riigisaladusi ega ole iseseisvuse ajal riigireetmist toime pannud. Riigireetureid, kes vaenlasele saladusi jaganud, on tabatud igast jõuametkonnast, aga mitte ühestki eesti toimetusest. Mis annaks toimetustele kindluse, et kriisi ajal sinna teavet kontrollima ja tsenseerima lähetatav julgeolekuametnik hoopis ajakirjanike käes olevat tundlikku infot ei kogu ega vaenlasele lekita?
Nii et kahtlustus kahtlustuse, usaldamatus usaldamatuse vastu, nagu metsa hõikamise seaduse järgi käib. Valitsus ei usalda erakorralise seisukorra või sõja korral ajakirjandust, aga miks peaks ajakirjanikud samal ajal usaldama valitsuse tarkust ning uskuma, et see kriisireegleid ära kasutades võimu liigtarvitama ei hakka? Ei saa ju kuidagi ette näha, kes häda saabudes parajasti valitsusse kuuluvad.
Kogemus annab kahtlusele põhjendatud aluse. Piisas ju mõne aasta eest vaid pisikesest pandeemiast eriolukorra väljakuulutamiseks ning toimetustes mäletatakse hästi, kes otsustajatest suutis toona oma kasvanud võimu vastutustundlikult kasutada (vähemasti alguses) ning kellele see kohe latva lõi ja pakkus naudingut, millest enam kuidagi loobuda ei tahtnud.
Seadusesse pandud konstruktsioon on mõttetu, sest on teostamatu. Jah, infolevi saab piirata Venemaa kombel. Aga kui võtta kodanikelt internet, siis kuidas saab töötada e-riigi valitsus või kaitsevägi? Sajandi eest piisas paarist püssimehest trükikojas või postiasutuse töö peatamisest, nüüd peaks infolevi piiramiseks kogu riigi seisma panema. Ja millega täituks toimetatud infost vabaks jäänud ruum? Kas valitsus palkaks igale tänavanurgale oma kuulujutupaunikud, kes täpselt teavad, mida rahvale avaliku korra püsimise tagamiseks on vaja sosistada?
Veel üks detail, mille pihta seaduses ei saa torkamata jätta, on riigikogus teadvustamata jäänud tõsiasi, et kõige suuremad ja innukamad kallutatud teabe ning desinformatsiooni levitajad riigis on aastaid olnud erakonnad. Kuid erakondade tegevuse kallale ei pääse valitsus sõjaseisukorra ajal sugugi sama lihtsalt nagu meediale. Erakonna tegevuse peatamiseks peab valitsus taotlema loa riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumilt, seega oleks erakonnad kriisioludes justkui elutähtsamad kui meediamajad. Kui ei, siis nii koheldagu ka seaduses.
Aga kogu seda ajakirjandusega ning kaudselt ka laia auditooriumiga tülinorimist sõnavabaduse piiramise asjus ei olnud üldse vaja alustadagi, kui piiranguparagrahvid niikuinii rakendatavad ei ole. Presidendi abil oleks veel võimalik loobuda, siis ei peaks hiljem tegema lõputut tühja tööd rakendamatute rakendusaktide koostamiseks.
