Eestis on viimasel ajal suurenenud karudega seotud arutelu ning on kõlanud erinevad väited, nagu “metsas on ruumi vähe” ja “Eestis on karusid liiga palju”. Kas on aga tegelikult teada, kui palju karusid meie metsadesse mahub ja palju nad üldse ruumi vajavad?
Pruunkaru täidab looduses mitmeid olulisi funktsioone, mistõttu on ta ökosüsteemide
toimimise seisukohalt oluline liik. Omnivoori ehk kõigesööjana osaleb pruunkaru nii seemnete levitamises kui ka sõraliste arvukuse reguleerimises, mõjutades kaudselt nii taimkatet kui ka teiste kiskjate tegevust ja omavahelisi suhteid.
Karu toitub tihtilugu sellest, mida parasjagu olemas on ehk sööb erinevail toiduahela astmeil olevaid liike, tasakaalustades ökosüsteemi. Lisaks on karu raipesööja ehk looduse sanitar, aidates kiirendada orgaanilise aine lagunemist ning soodustades aineringet.
Tänapäeval asustab pruunkaru vaid osa oma kunagisest Euroopa levilast ning on koondunud peamiselt võimalikult vähese inimtegevusega aladele. Euroopa Liidu territooriumil loetakse karude arvuks umbes 20 500 isendit.
Pruunkaru ruumikasutust on Euroopas uuritud juba 1980. aastatest ning seetõttu on teada, et karu kodupiirkonna suurus võib sõltuvalt soost ja piirkonnast varieeruda väga palju: Alpides on karu kodupiirkonna suuruseks olnud 57–74 ruutkilomeetrit, aga Serbias lausa üle 4000 ruutkilomeetri.
Karu ruumikasutus on suuresti seotud tema elupaigakasutusega. Kui erineval ajal ja erinevate eesmärkidega kasutatavad alad asuvad üksteisest eemal, on karu ruumikasutus suurem. Kui karu elupaik on aga kõrge kvaliteediga ja rahuldab karu ökoloogilisi vajadusi, püsib karu väiksel alal. Niisiis viitab karu ruumikasutus elupaiga kvaliteedile ning ruumikasutust üksikasjalikult uurides saame teada, milline on karu elupaigaeelistus ja -vajadus uurimisalal.
Hiljuti ilmunud ulatuslikus töös vaatlesid autorid karu elupaigasobivust alal, mis hõlmas kogu Euroopat ning Venemaad selle keskosani. Nad leidsid, et karu elupaigasobivuse määravad kolm olulist tegurit: põllumajandusmaa väike osakaal, madala intensiivsusega inimtegevus ja metsade lähedus.
Vaadeldud suurest maa-alast oli karude asustatud või neile potentsiaalselt sobiv 37 protsenti. Karu asustab vaid väikse osa talle potentsiaalselt sobivast elupaigast: see viitab, et elupaikade kasutust piiravad tegurid ei ole ilmselt üksnes ökoloogilised.
Karu väldib inimest
Inimese mõju karudele kinnitab ka pikaajaline uuring aastatest 1992–2015. Selle järgi
mõjutavad Euroopa suurkiskjate esinemistõenäosust eelkõige inimasustuse ja maastiku muutused. Lihtsalt öeldes: karu ei taha olla seal, kus on kõrge inimasustus. Veelgi enam, suurkiskjate, sealhulgas karu, kooseksisteerimist inimestega ei piira Euroopa maastikel mitte neile sobivate elupaikade puudus, vaid hoopiski muud tegurid, nagu inimeste soodne suhtumine neisse ja poliitiline tahe nendega koos elada.
Samuti on karu, nagu ka paljude teiste liikide ööpäevane aktiivsus mõjutatud inimtegevusest. Põhja-Ameerikas on näidatud, et inimese läheduses on karude suremus kõrge, kuid karud saavad seda riski vähendada, olles veelgi enam öise eluviisiga. Eriti suur on noorte karude suremusrisk kõrge inimtegevusega piirkondades, kuni nad õpivad inimesega kohanema. Vanemaks saades karud pigem väldivad ööpäevas aega, mil inimesed on kõige aktiivsemad.
Skandinaavias, kus karu on uluk, on näidatud, et jahihooaja alguses muutub karude eluviis veelgi öisemaks. Teisalt muudavad karud oma toitumisstrateegiat, et vältida nende jaoks kõrgema riskiga piirkondi. See on ilmselt tingitud õppimisest, mitte niivõrd julgemate karude äraküttimisest.
Karude ruumikasutus varieerub küll suuresti, kuid seda kujundavad lisaks inimtegevusele taimestiku kasv ja hiljutised metsahäiringud. Karud kasutavad väiksemaid elupaiku ja liiguvad vähem seal, kus inimtegevuse mõju on suur või ressursid on kergesti kättesaadavad. Nende liikumisulatust vähendavad ka metsakahjustused, nagu lageraied.
Kuigi karu jaoks on metsastatud alad elupaigana väga olulised, ei taga metsade olemasolu karule automaatselt soodsat elupaika. Võib juhtuda, et aladel, kus inimtegevuse surve on tugev, kuid toitu on samas rohkesti, satuvad karud hoopis kõrgendatud suremusriski ehk ökoloogilisse lõksu. Sellised alad on näiteks teede ja raudteede läheduses.
Eesti kohta on vaja täpsemaid andmeid
Euroopas on karu ruumikasutust uuritud juba üsna pikalt ja põhjalikult. Eestis on seevastu tehtud karu ruumikasutusest vaid üks uuring. Selles kandis 2005. augustist 2006. aasta talveni raadiosaatjaga kaelust Väike-Maarja aladel emane karu nimega Masha. Tema kodupiirkonna suurus oli 61,8 ruutkilomeetrit ja läheduses paiknevast suurest ühtlasest metsamassiivist hoolimata elas ta pigem killustunud põllumajandusmaastikul.
Tartu Ülikooli terioloogia õppetoolis valmib aga karude toitumisuuring. Seal ilmnes, et kaugel inimasutusest, karude tuumikalal Virumaal, tarbivad karud inimtekkelist toitu pea samapalju, kui põllumajandusmaastikus.
Lisaks tuleb arvestada asjaoluga, et kuigi karude ruumikasutust on mujal maailmas omajagu uuritud, siis sageli on tegemist väikese arvukusega populatsioonidega: sealne maastik ja toiduobjektide valik erinevad Eestist oluliselt. Nii juhtub ikka ja jälle, et Eestis leiab karu kohtadest, mis mujal tehtud uuringute põhjal ei tohiks karule sobilikud olla.
Palju on räägitud ka sellest, et karude arvukus on Eestis väga suur. Karu ei ole territoriaalne liik ning enamasti erinevate isendite kodupiirkonnad kattuvad. Näiteks asuvad paljud noored karud elama osaliselt oma ema kodupiirkonda. Seega ei pruugi karude arv olla lineaarses seoses nende n-ö mahtuvusega Eesti maastikele, vaid on palju keerulisemalt seotud inimtegevuse, populatsioonitiheduse ja toiduressurssidega.
Kiskjate elupaigasobivuse uuringud ei näita seost ka kaitsealade olemasolu ja elupaikade sobivuse vahel. Seda tõenäoliselt seetõttu, et kaitsealad on enamasti väiksemad kui ühe suure kiskja tavapärane liikumisruum. Võib ka olla, et kaitsealad paiknevad väheviljakatel aladel, nagu sood, rabad või mäestikud, mida inimene on küll vähe mõjutanud, ent mis pole ka karule samal põhjusel sobivad.
Sama kehtib Eestis: siinsed kaitsealad on väikesed ja ei paku piisavalt talvituskohti või
aastaringset toitu. Lisaks on väikeste kaitsealade puudus, et kaitsealadele ei mahu karusid piisavalt selleks, et karude asurkond Eestis oleks elujõuline. Seetõttu peavad karud elama ja liikuma ka väljaspool kaitsealasid.
Kuigi karu on inimpelglik, viivad tema toitumis- ja elupaigavajadused ta aeg-ajalt siiski
inimese lähedusse – see pole kindlasti ka talle endale meeldiv. Suurem asula kui tiheda
inimasustusega piirkond ei ole karule loomulik keskkond. Samas, talu juurde sattumine on Eesti mosaiikmaastikus siiski normaalne.
Karu sattumist inimeste ja asulate lähedusse seletatakse tihti sellega, et nad harjuvad inimestega või õpivad inimesi seostama kergesti kättesaadava kvaliteetse toiduga. See aga kehtib vaid juhul, kui karul on olnud varasem kokkupuude inimeste või inimtekkelise toiduga.
Peamine põhjus, miks eriti noorloomad ja poegadega emasloomad asulate lähedusse satuvad, peitub pruunkaru liigisisestes suhetes. Tugevamad ja suuremad isased hõivavad parimad elupaigad, surudes nõrgemad isendid kehvema kvaliteediga aladele. Taolised alad piirnevad aga sageli inimasustusega, mistõttu toob ellujäämisstrateegia nooremad karud ja poegadega emakarud inimasulatele lähemale, et vältida liigikaaslaste rünnakuid. Kui aga suur üksik isane asula lähedal hulgub, viitab see pigem toidupuudusele ta elupaigas. Seetõttu on väga oluline mõista, millised mehhanismid karude liikumist määravad.
Ühises ruumis tekivad probleemid, mis on küll sageli kergesti ennetatavad: näiteks elektritaradega mesilate ümber. Siiski on paljudel juhtudel hästi toimivate lahendusteni jõudmiseks vaja põhjalikumat kohalikku andmestikku karu ruumikasutusest. Nii oleks näiteks võimalik jõuda konkreetsete soovitusteni karudega kokkupuutumise vältimiseks: nt kui kaugele metsast peaks paigutama silopalle või kuhu oleks mõistlik rajada matkarada.
Karu ruumikasutuse uuringu andmete põhjal saaks selgemaks ka jälgitavate karude
kodupiirkonna suurus, ööpäevane liikumisteekond ja elupaigavalik. Teisisõnu selguks palju sellist, mida Eesti karupopulatsiooni kohta praegu teada pole ja mida teadlased vaid oletavad lähiriikide asurkondade põhjal tehtud uuringute alusel.
Soovides Eesti-keskselt mõista, millist ruumi karud vajavad või miks ja millal karud satuvad inimasulate lähedusse, on vaja uurida nende liikumist ja kodupiirkonna kasutamist. Seda on võimalik teha telemeetrilise meetodi kaasabil, kus jälgitakse karude liikumisi neile pandud GPS-kaelustega. Soovides sellist uuringut läbi viia, koguvad Tartu Ülikooli teadlased Hooandjas raha, et soetada kaeluseid: nende abil saab välja selgitada, kuidas ja kus siinsed karud ringi müttavad.
