Laupäeval toimub Estonia kontserdisaalis Eesti Konservatiivne Rahvaerakonna kongress. Kongressil kinnitatakse presidendikandidaat, võetakse vastu poliitiline avaldus ning peetakse programmilisi ettekandeid. Samuti valitakse korraliselt erakonna esimees, erakonna juhatus ja volikogu liikmed. Sel puhul tegi rahvusringhääling pikema intervjuu erakonna esimeheks tagasi kandideeriva Martin Helmega.
Nädal enne kongressi pidid kõik enda kandidaadid üles seadma. Juhatusse on laias laastus kaks inimest kohale ja volikogusse on jälle päris suur tung, kuskil neli inimest kohale, nii et kandidaatidega on hästi.
Kui me vaatame valitsuse toetust, siis see kõigub kuskil 14–15 protsendi ümber kahe erakonna peale. Kas teie ootate, et see valitsus kestab järgmiste valimisteni tuleva aasta märtsis ära või võib seal midagi veel toimuma hakata?
Mulle tundub, et Michali positsioon on nii hõre, nii nõrk, et ta ei taha mitte ühtegi liigutust teha, et paati kõigutada. Olid spekulatsioonid, et muudetakse võib-olla mingeid ministreid või tehakse ümberkorraldusi… See annaks tõenäoliselt natukene õhku ja hapnikku juurde valitsusele, mingeid värskeid nägusid ja kõige ebapopulaarsemaid ministreid saaks võib-olla pildilt ära.
Mulle endale paistab, et kuna Michali positsioon on nii habras, siis ta ei hakka tegema ühtegi liigutust ja niimoodi ta läheb edasi kuni valimisteni. Iseküsimus on, kas see valitsus valimisteni lihtsalt vastu peab. Mulle tundub niimoodi, et valitsus kindlasti ei pea valimisteni vastu enamusvalitsusena, ehk siis ta kaotab oma parlamentaarse enamuse isegi ametlikult. Meil on ka täna ju olukordi, kus valitsuse koalitsioonihääled lihtsalt ei tule kokku mingitele eelnõudele, nad seisavad riiulil või võetakse päevakorrast maha. Aga see olukord kusagil sügisel presidendivalimiste järel muutub ilmselt ka ametlikult niisuguseks, et enam ei ole kahe koalitsioonierakonna fraktsioonid nii suured, et oleks enamus koos.
Seda tahtsingi järgmiseks küsida. Saan aru, et te peate tõenäoliseks vähemusvalitsust, aga kas te usute, et vähemusvalitsusena see liit saab seal üldse hakkama? Sellest on samamoodi kõneldud, et presidendivalimised on lähenemas ja seal suure tõenäosusega üritavad mitmed valitsusparteide liikmed endale tulevikku natukene kindlustada. Järgmistel valimistel Reformierakond ja E200, kui üldse künnis ületatakse, nii suurt mandaati ilmselt ei saa.
Riigikogus ei paista küll praegu ühestki otsast, et presidendivalimised tulemust annaksid. Siin on latt väga kõrge, 68 häält. Kõik on praegu arvestanud sellega, et väga suure tõenäosusega lähevad valimised valijameeste kogusse. Valijameeste kogus on latt palju madalam, pool koosseisust on vaja kätte saada. Iga hääle üle käib juba praegu selline kangutamine, nii riigikogu saadikute kui ka kohalikest omavalitsustest valitavate delegaatide üle.
Selle käigus on kindlasti viimane aeg
•
•
More, et need saadikud, kes tahavad endale partei vahetamisega järgmisse riigikogusse tõenäolist maandumist saada, peavad mingid kokkulepped sõlmima. Puhtalt kalender lihtsalt ei võimalda seda palju edasi lükata, sügiseks lüüakse parteides nimekirjade esiotsad ikkagi lukku. Kui sa selleks ajaks ei ole andnud panust oma tulevasele poliitilisele kärule, millega sa sõita tahad, siis sa seda kohta ei saa, millest unistad. Siis toimuvad kindlasti mingisugused liikumised. Kui suured, kui palju neid või kes need on, selle üle on palju spekulatsioone. Sellega seoses ma arvan, et tänane valitsus kaotab enamuse parlamendis.
Kas ta peab valimisteni vastu? Ei ole näha, et keegi tahaks astuda mõneks kuuks valitsusse, ilma et oleks vähimatki lootust riigikogus midagi läbi suruda. Kui me mõtleme selle peale, et tänased opositsiooniparteid – meie põhikriitika valitsuse vastu on olnud alates automaksust või mingitest muudest maksutõusudest, eelarve lõhki ajamisest või ka mingitest immigratsiooniküsimustest. Riigikogus ju ei ole hääli, et neid asju enne valimisi tagasi pöörata. Sellisel juhul puudub mõte minna valitsusvastutust võtma enne valimisi, kui sa ei saa valijatele näidata, et sinu põhilubadused on selles koosseisus teostatavad. Sa pead nende põhilubaduste teostamiseks võtma valimistel mandaadi ja siis need asjad ära tegema.
Teisisõnu, mulle tundub, et kõik on leppinud sellega, et Michal on valimisteni välja peaminister. Tundub, et ka Reformierakond ise on sellega leppinud, isegi kõik need, kes on erakonna sees tema suhtes kriitilised. Nad saavad aru, et pole kedagi, kes tahaks selleks mõneks kuuks valitsuse moodustamist enda peale võtta, sest sellega lõikab ta endal ära võimaluse pärast valimisi erakonda uuesti üles ehitama hakata. Meeskonnavahetus seisab Reformierakonnal pärast valimisi ees nagunii.
Hetkel veel ühtegi presidendikandidaati peale teie kandidaadi Mart Helme More avalikkusele esitletud pole. Reformierakond tahab kindlasti valida kas endameelset või otse erakondliku seosega kandidaati ja saada hääled kokku. Kas te näete, et niisugune manööver võiks nende toetusprotsendi natuke tõusuteele saata? Praegu nad on täiesti mudas ja lahendust ei paista.
See on tõsi. Presidendi amet on iseenesest selline amet, mis võimaldab inimesel olla populaarne. Isegi kõige ebapopulaarsemad presidendid, nagu [Toomas Hendrik] Ilves või [Kersti] Kaljulaid, olid ikkagi populaarsemad kui valitsus, parlament või üksikud parteid. See peegeldab muidugi ka presidendikandidaadiga seotud poliitilisi jõudusid ehk aitab parteisid ja kergitab nende toetust.
Kui [Arnold] Rüütel sai [aastal 2006] presidendiks, siis Rahvaliidu toetus tõusis ja oli pikalt kõrgemal, kui ta varem oli olnud. Seal on oma poliitiline loogika sees. Kindlasti ei ole liberaalne leer leppinud sellega, et nad ei saa valimistel oma kandidaati. Nad on praegu olukorras, kus ei ole leidnud sellist kandidaati, kelle peale välja minna ja nad ei ole suutnud omavahel kokku leppida. Nad on olukorras, kus valimiskogus on neil vähemus. Riigikogus on neil tõesti suur enamus, aga valimiskogus on neid juba alla poole. Liberaalsest leerist rääkides mõtlen sotse, Eesti 200 ja Reformierakonda.
See on põhjus, miks nad on presidendivalimistega väga hädas ja miks nad ei ole ühtegi tõsiseltvõetavat kandidaati välja käinud. Miks pakutakse avalikkusele kogu aeg•
•
More nimesid ja katsetatakse, kes võiks kuidagi tuld võtta või lendu minna? Aga ei ole läinud ja ei ole tuld võtnud. Mida kaugemale see protsess jõuab, seda keerulisemaks läheb seda ka juhtida.
Kui vaadata EKRE toetusprotsenti, on see viimasel ajal olnud mõneteistkümne ringis [viimase Norstati küsitluse järgi oli toetusprotsent 13,7]. Valimisteni on jäänud umbes üheksa kuud. Mis tulemust te püüdma lähete?
Ma tuletan alati inimestele meelde, et tasub vaadata ajalukku. Tasub vaadata, kus olid erakondade toetused kümme või 12 kuud enne 2023. aasta valimisi, näiteks 2022. aasta suvel, või 2018. aasta suvel näiteks. Need ei olnud samad, mis lõpuks valimistulemus oli. Meie erakonna puhul oli 2018. aastal toetus palju väiksem, kui lõpuks 2019. aasta valimistulemus oli, ja 2022. aastal oli toetus palju suurem, kui lõpuks valimistulemus oli. Viis protsenti võib toetus kõikuda täiesti rahulikult, või isegi rohkem. Viis protsenti on viis-kuus kohta riigikogus. Ma ei keskenduks tänasele numbrile, aga muidugi tuleb vaadata pikemaaegseid trende. Jah, me oleme olnud, oleneb millist küsitlust vaadata, 15 protsendist võib-olla natuke allpool.
Kui küsida, mis on meie eesmärk, siis eesmärk on alati teha parem tulemus kui eelmine kord. Suur tahtmine on aga teha parem tulemus, kui on olnud meie kõigi aegade parim tulemus. Kui saime 2019. aastal 19 kohta, siis 19 või rohkem kohta oleks suurepärane. Eelmine kord saime 17 kohta. Kui selle uuesti kätte saame, on ka väga hästi. Kaks-kolm kohta siia-sinna, elu on selline.
Meil ei ole täna ambitsiooni minna valimisi võitma ehk esikohta tooma. Kui saame teise või kolmanda koha, on meie jaoks oluline olla positsioonis, kus meil on võimalik olla valimiste järel valitsuses. Selle jaoks on vaja teatud miinimum ära võtta ja kindla suurusega fraktsioon kätte saada. Kui suur ta on või mida see kombinatsioon endast kujutab, sõltub juba kõikide teiste erakondade tulemusest.
Valimiste lähenedes on erakondadel alati aeg•
•
More mõelda ka nimekirjadele. Kui me vaatame praeguste küsitluste järgi eeldatavaid kohti, mis võivad jääda pluss-miinus 15 mandaadi juurde ja parteisisest loogikat, siis perekonnanimega Helme on juba neli inimest, kes kindlasti tahaksid riigikogusse saada. Peale praeguste riigikogu liikmete, teie enda ning Mart ja Helle-Monika Helme, ka teie abikaasa Eva Helme. Siis veel perekond Poolametsad, Arvo Aller, Siim Pohlak, Rain Epler. Kui keeruliseks võib nimekirja koostamine teile minna?
Ma arvan, et nimekirja osas, kuigi aeg-ajalt üritavad konkurendid rääkida, et meil ei ole pinki, siis kui vaatan tänast valitsust, ükskõik kas Eesti 200 või Reformierakonda, on meil ikka palju kõvem materjal, kõvemad inimesed ja palju pikem pink. Meil on riigikogu koosseisus vilunud ja kogenud inimesi, kes on mitmendat koosseisu järjest, ja ministrikogemusega inimesi on juba üksjagu.
Kõik erakonnad tegelevad juba nüüd nimekirjade kokkupanemisega. Meie erakond täpselt samamoodi. Kindlasti on erakonnasisest konkurentsi ja see konkurents on minu jaoks tervitatav. Pean oluliseks, et inimestel on ambitsiooni, tegevustahet ja võidunälga. See on nähtamatu, salajane komponent selles tainas, mida me teeme, või vorstis, mida küpsetame.
Ei ole iseenesest halb, et meil on teatav sisemine rebimine. See peab lihtsalt jääma konstruktiivseks, mitte üksteisele jala taha panemiseks. Inimesed peavad näitama, et nad ongi kõige parem variant. Meil on ka sisevalimised, mis toimuvad sügisel. Need on alati väga head selles mõttes, et meie kandidaadid peavad astuma erakonnakaaslaste ette, ennast tutvustama ja neile end maha müüma.
Kui sa juba erakonnakaaslastele ennast maha müüd, oskad ennast maha müüa ka laiemale publikule. Oleme seda mitu korda juba teinud, meil on kogemus all. Meil on erakonna sees seljataga ka õhu puhtaks löömise tüli, ehk ma arvan, et seekord on nimekirjade tegemine tükk maad lihtsam kui 2023. aastal.
Aga teie ei näe, et erakonnas võiks uuesti mingeid sisepingeid esile tõusta? Eelmiste valimiste näitel jäi Eva Helme napilt nimekirja põhjal riigikogust välja. Äkki tuleb mõni erakonnakaaslane ja ütleb nüüd: miks te oma naise minust ettepoole panete?
Eesti poliitikas on perekonnad levinud, see ei ole ainult EKRE nähtus. Keskerakonnas on meil praegu perekond Kõlvart, vanasti oli perekond Savisaar, eks ole. Oli isa Aadu Must ja tütar Kadri Simson. Meil on isa ja tütar [Siim ja Kaja] Kallas Reformierakonnas. See on tingitud mõnes mõttes Eesti väiksusest, aga ka sellest, et Eesti valija tahab tuntud nime.
Helme nimi on Eestis igal juhul tugev kaubamärk. Erakonna sees hinnatakse ikkagi ka seda, kui töökad on inimesed. Selles ei ole kellelgi mingit kahtlust, et ükskõik kas me räägime perekond Poolametsast või perekond Helmest, kõik on töökad inimesed, kes töötavad pühendunult, panustavad süstemaatiliselt ja väga isetult ehk ajavad üldist erakonna asja. Erakonnakaaslased oskavad seda hinnata.
Kas EKRE-lt võib oodata mõnda niisugust jänest kübarast ehk ootamatut kandidaati, kes võiks valimistel kandideerida?
Kõik erakonnad otsivad uut värsket verd ja uusi inimesi juurde. Valmispoliitikuid kuskil riiulis ei ole, poest ei osta ja puu otsas ei kasva. Poliitikuid tuleb poliitikasse juurde tuua. Meie jaoks on mudel eelkõige selline, et üritame inimesed tuua poliitikasse kohalike omavalitsuste kaudu. Seal on näha, kas inimestel on närvikava ja isu teha poliitikat ning oskust ja võimet poliitikategemist õppida. Kui seal näeme, et asi toimib, saab edasi liikuda riigikogu poliitika tasemele. See on läbi mitme valimistsükli kestev pikk protsess. See näitab ka seda, kas inimestel on püsivust poliitikaga tegeleda või tulevad nad õhinapõhiselt ainult üheks valimistsükliks ja siis tüdinevad ära, tahavad millegi muuga tegeleda, või pettuvad.
Sellepärast peamegi nii tähtsaks kohalikel valimistel erakonna nimekirja kaudu väljaminemist. Meil oli kohalikel valimistel 1200 pluss kandidaati ja see on meil esimene kool. Aga riigikogu valimisteks on meil mõned lihtsad printsiibid. Esimene asi on see, et riigikogu valimistel tahame, et kõik meie kandidaadid oleksid erakonna inimesed ja meil oleks kindlus, et saame nendega luurele minna. Et nad oleksid meie masinavärgiga kokku harjunud ja saaksid aru erakonna toimimise loogikast ning erakonnasisestest mehhanismidest.
Muidugi on meil ka inimesi, keda loodame täitsa värskete nimedena juurde tuua. Enne kui need asjad pole lõplikult kokku lepitud, ei ole mõtet spekulatsioonidega tegeleda. Selge on ka see, et värskeid nimesid me kuskile ringkondadesse esinumbriks ei pane. Ringkondi juhivad meil ikkagi inimesed, kes on erakonna heaks töötanud ja erakonnakaaslaste, ning loodetavasti selle kaudu ka meie tuumikvalija, usalduse juba mõne aja jooksul välja teeninud.
Märten Hallismaa, ERR
Allikas:
Related Posts
Zelenski tegi Putinile ettepaneku kohtumiseks
