Atlandi ookeani põhjaosa ja Põhja-Jäämere sügavais vetes ujub aeglaselt ringi salapäraseid suuri haikalu, atlandi polaarhaisid, kelle genoomi on teadlased nüüd põhjalikult uurinud.
Atlandi polaarhaid elavad kaua, arvatavasti kauem kui ükski teine selgroogne loom maailmas, kindlasti vähemalt 200 aastat, aga võib-olla ka üle 500 aasta.
Palju pole selle liigi kohta teada, sest ta elupaik on nii ligipääsmatu.
Shigeharu Kinoshita Jaapanist Tokyo Ülikoolist ja ta kolleegid on nüüd läbi vaadanud ligi 97 protsenti atlandi polaarhai genoomist ehk ligi kuus miljardit DNA aluspaari ja saanud muu hulgas uut aimu ta pikaealisuse geneetilise tagapõhja kohta.
Nad kirjutavad Ameerika Ühendriikide teadusakadeemia toimetistes, et tuvastasid mitu geneetilist iseärasust, mis neil kaladel nii kõrgesse ikka jõuda aitavad.
Üks tähelepanuväärsemaid eripärasid iseloomustab rakutuumas leiduvat väikest valgumolekuli, mis aitab õigesti koos hoida DNA ja valkude keerukat kompleksi kromatiini.
Teadlased väidavad, et mõned aminohapete asendused selles valgus võivad aidata hoida kromatiini stabiilsena ja vähendada vananemisega kaasnevaid kahjustusi.
Veel märkasid teadlased, et ühest rakusiseste rauavarude talletamist korraldavast geenist on atlandi polaarhail tervelt 59 eksemplari, rohkem kui teistel haidel. See geen on seotud ka rauast sõltuva programmeeritud rakusurma ehk ferroptoosiga.
Teadlased arvavad, et selle geeni nii suur arvukus võimaldab hail oma rakke paremini oksüdatiivse stressi eest kaitsta.
Ka immuunsüsteemi ja DNA kahjustuste kõrvaldamisega tegelevate geenide juures leidsid teadlased pikaealisust soodustada võivaid iseärasusi.
Teadlased loodavad, et saadud teadmised aitavad organismide vananemist ka üldisemalt paremini mõista ja võivad kunagi pärast edasisi uuringuid hakata kasu tooma ka inimeste tervishoius.
