Kui suhtesse on tekkinud pinged, sügavamad vaidlused, tühjast tõusvad tülid või isegi olukorrad, kus üks magab diivanil ja teine magamistoas, siis enne kui hakkad otsima vigu oma partneris või iseendas, vaata korraks tema tööpäeva. Tänapäeval ei lõpe töö enam töökoha ukse juures. Tööandja, ülemuse nõudmised, pidevad muudatused, lõputud lisakohustused ja bürokraatia tulevad töötajaga koju kaasa. Need istuvad õhtusöögilauas, rikuvad nädalavahetusi ja poevad lõpuks ka suhtesse.
Liiga paljud tööandjad elavad ekslikus usus, et kui töötaja saab ühe ülesandega hakkama, võib talle anda veel kaks. Kui ta saab hakkama kahega, võib talle anda viis. Harva küsitakse, kust läheb inimese tegelik võimekuse piir. Veel harvem küsitakse, millest peab töötaja loobuma, et kõik need lisakohustused ära teha.
Paberil jäävad tööülesanded samaks. Tegelikkuses lisanduvad uued süsteemid, aruanded, kontrollid, koolitused, nõuded, koosolekud ja vastutused. Tööandja nimetab seda arenguks. Töötaja nimetab seda sageli ülekoormuseks.
Kõige lihtsam on öelda, et töötaja peab lihtsalt paremini aega planeerima. Tegelik küsimus on aga selles, miks peab üks inimene tegema järjest rohkem tööd sama tööaja ja sama palga eest. Miks peetakse normaalseks, et töötaja lahendab lisakohustusi oma puhkuse, pereaja või vaimse tervise arvelt?
Kui inimene jõuab õhtul koju väsinuna, närvilisena ja tühjana, siis ei ole probleem alati kodus. Sageli on probleem organisatsioonis, mis ei oska või ei taha näha, kui palju koormust on ühe inimese õlgadele pandud.
Tööandjad räägivad palju töötajate heaolust, meeskonnavaimust ja vaimsest tervisest. Samal ajal luuakse süsteeme, kus töötaja peab tegema rohkem, vastutama rohkem ja kandma järjest suuremat survet. Sõnad ja tegelikkus ei lähe enam kokku.
Siit tekib ka õigustatud küsimus: kas tuleviku tööelu peaks liikuma lühendatud töönädala suunas? Kui tehnoloogia areneb, töövahendid muutuvad kiiremaks ja tootlikkus kasvab, siis miks ei kajastu see töötaja vabas ajas? Miks kasutatakse võidetud aega sageli selleks, et anda inimesele veel rohkem kohustusi?
Paljud töötajad ei vaja tingimata motivatsioonikoolitusi või järjekordseid heaoluprogramme. Nad vajavad aega taastumiseks. Aega oma pere jaoks. Aega iseenda jaoks. Võib-olla ei seisne lahendus mitte selles, kuidas töötajalt rohkem välja võtta, vaid selles, kuidas anda talle osa elust tagasi. Terve, puhanud ja motiveeritud töötaja on lõpuks kasulikum ka tööandjale kui pideva surve all töötav inimene, kes liigub samm-sammult läbipõlemise poole.
Kui töötaja hakkab läbi põlema, kannatab tema pere. Kannatab tema suhe. Kannatavad tema lapsed. Ja lõpuks kannatab ka töö ise. Ometi vaadatakse liiga sageli tagajärgi, mitte põhjuseid.
Võib-olla on aeg
•
•
More, et tööandjad lõpetaksid töötajate vastupidavuse testimise ja hakkaksid ausalt hindama, kui palju tööd on ühelt inimeselt üldse mõistlik nõuda.
Sest töötaja ei ole masin. Tal on kodu. Tal on pere. Tal on elu väljaspool tööd. Ja ükski ametijuhend ei anna tööandjale õigust see elu inimeselt ära võtta.
Rainis Lipstok
