Neli mõtet Sanna Kuoppamäkilt:
- Tehisaru ei suuda asendada inimlikku hoolt. Ehkki arendajad ja insenerid püüavad aega säästa rutiinsete ülesannete automatiseerimisega, eiravad puhtalt mehaanilised lahendused eakate emotsionaalseid vajadusi. Sotsiaalteadlaste kaasates saab vältida hoolekande liigset masinlikustumist ja disainida tehnoloogiat nii, et fookusesse jääks patsientide ja töötajate heaolu.
- Ainult digisuhtlusele toetuv süsteem lammutab võrdsusel põhinevat tervishoiumudelit. Ehkki eakad suudavad teatud piirini digioskusi õppida ja nutikeskkonnas toime tulla, peab patsientidel säilima valikuvõimalus. Alternatiiv tõrjub süsteemist välja need, kellel napib ea või tervise tõttu tehnoloogilist võimekust.
- Tehisaru ei ole vaimse tervise murede lõplik lahendus, vaid pelgalt abivahend. Uue tehnoloogia tegelik potentsiaal avaneb alles siis, kui arendajad lõimivad need masinad mõtestatult juba toimivasse teraapiasse. Juba seadmeid arendades tuleb mõelda tegevusele, milles seadet rakendatakse.
- Eetiliselt käituv tehisaru eeldab sõltumatust tehnoloogiahiidudest. Erinevalt mugavatest suurmoodulitest nagu OpenAI, mille puhul ei saa andmete privaatsuses ega ettevõtte lubadustes kunagi lõpuni kindel olla, pakuvad lokaalsed lahendused suuremat usaldusväärsust ja tagab ettevõtetele lisaks andmesuveräänsusele ka rahalise jätkusuutlikkuse.
Stereotüüpidele rõhudes kipuvad sotsioloogid süsteemi kritiseerima, insenerid tahavad aga lihtsalt midagi valmis ehitada. Kui mõtlete oma koosolekutele Kuninglikus Tehnoloogiainstituudis (KTH), kelle hääl tavaliselt peale jääb ja kas see on aastatega muutunud?
Kui ma KTH-s alustasin, töötas sotsiaalteadlasi tehnikaülikoolis veel üsna harva, kuid nüüdseks näen seda palju tihemini. Projekti rahastustaotlused viivad insenerid ja sotsiaalteadlased kokku just innovatsioonikeskses teadustöös.
Sotsiaalteadlasena inseneridega koostööd tehes tuleb säilitada paindlikkus, sest tehnoloogia loojatel kipub nappima refleksiivsust, et uurida oma töö tagajärgi. Ometi saame sotsiaalteadusliku refleksiivsuse ja tehnoloogia ühendada, et uurida sellesama tehnoloogia tõstatatud sotsiaalseid küsimusi. See pole mustvalge olukord, nagu näiteks see, kas tehisaru peab rangelt pooldama või eitama. Saame leida tasakaalu.
Samas on see ka huvitav. Tavaliselt uurivad sotsiaalteadlased sellise tehnoloogia mõju, mis on juba ammu kasutusel. Koostöös inseneridega pääseme aga ligi alles arendusjärgus tehisarul põhinevatele tehnoloogiatele, mis on väga põnev ja uuenduslik.
Süvenemaks peamistesse tehnilistesse väljakutsetesse, võime kasutada näitena eakatele meelerahu õpetavat rakendust LugnAI. Kuna see põhineb suurel keelemudelil, kaasnevad sellega paratamatud ohud: masin võib genereerida absurdseid väiteid või isegi kahjulikku sisu. Millised turvameetmeid tarvis on, enne kui sellised rakendused avalikku kasutusse anda, arvestades, et eakad on haavatav sihtrühm?
OpenAI rakendused ja API-d võimaldavad nüüd igaühel, ka ilma põhjalike tehniliste teadmisteta, hõlpsalt oma juturoboteid luua ja testida. Need töötavad üsna hästi. Kuna risk hallutsinatsioonideks on olemas, valisime just seetõttu oma näidisjuhtumiks meelerahuõpetuse (mindfulness). Selle tervisekasu on tõestatud, kuid riskid jäävad väikeseks: isegi kui tehisaru genereerib veidra harjutuse, pole sellel drastilisi tagajärgi – erinevalt olukorrast, kus robot jagab meditsiininõu.
Eetilised riskid ei seisne siinkohal enamasti selles, kas tehisaru annab õige või vale vastuse. Pigem näeme ohtu, et inimesed muutuvad tehisarust liigselt sõltuvaks või kasutavad seda valesti. Näiteks püüavad end masina abil diagnoosida. Insenerid ei suuda tihti ette näha, kuidas kasutajad rakendust tegelikult pruukima hakkavad: kognitiivse häirega inimene võib muidu ohutut meelerahurakendust täiesti valesti mõista.
Need ootamatud tagajärjed võivad olla tõsised. Tervete eakate peal hästi töötav vestlusrobot võib dementsusega inimese täiesti segadusse ajada. Rootsi keeles on selle kohta isegi sõna förvirrad – nad ei mõista enam, kas räägivad inimese või robotiga ja milline on masina roll. See tekitab neis patsientides suurt ärevust ja stressi. Seega, kuigi tehnoloogia on iseenesest väikese riskiga, ei tea me selle mõju teatud sihtrühmadele alati ette.
Oleme ka märganud, et ehkki katseisikud räägivad uuringutes esmalt tehnoloogia positiivsetest külgedest, peituvad pinna all alati murekohad, mida tasub edasi uurida. Teaduse ja tehnoloogia uuringutes (STS) on inimese ja tehisaru suhtlusega kaasnevaid hõõrdumisi ja dilemmasid juba laialdaselt käsitletud.
Kognitiivsest ohutusest rääkides sünkroonis üks teie teine projekt, AgeWear südame-veresoonkonna andmed kehalise aktiivsusega. Samas olete nentinud, et lakkamatu tervise jälgimine tekitab sageli uut liiki stressi. Kas me üldse suudame luua lahendusi, mis aitavad teadlikumaid otsuseid vaistlikult langetada, mitte ei vallanda tervisepaanikat?
AgeWeari projekt on väga huvitav. Võimalusi enda jälgimiseks leidub turul palju, kuid nutiseadmeid ja aktiivsusmonitore kasutavad enamasti tippsportlased või juba niigi heas vormis ja füüsiliselt aktiivsed inimesed. Eakaid uurides selgus, et paljudel puudub selleks motivatsioon. Nad tahavad küll püsida terved ja tegusad, kuid ei näe vajadust numbreid taga ajada. Kui neile seadmeid peale suruda, võib see indu hoopis vähendada või tekitada ärevust.
Seetõttu uurimegi, kuidas saaksid interaktsioonimeetodid – näiteks muusika või heli – nutiseadmega treenimist parandada. Küsimus ei ole ainult andmete kogumises, vaid ka selles, kuidas aidata inimesel liikumist nautida. Seade peab küll tuvastama füüsilist koormust ja mõõtma pulssi, ent algandmed ei pruugi eakatele endile midagi öelda, isegi kui need arstidele kasulikud on.
Tahame astuda rangest meditsiinilisest mudelist sammu edasi. Kui vanemaealised tunnevad, et seade toob eelkõige välja nende kehalise passiivsuse või tervisemured, mõjub see soovitule vastupidiselt. Tehnoloogiat ei tohiks esitleda kui vahendit, mis pelgalt tasakaalustab puudusi või passiivsust. See peaks toimima pigem motiveerijana.
Kui hästi suudavad disainiotsuseid tehes näha maailma eaka või erivajadusega inimese silmade läbi?
Kui räägime n-ö puhastest inseneridest, kes keskenduvad ainult tehnilisele poolele, siis nad seda enamasti teha ei suuda. See ei tähenda, et nad seda ei tahaks. Paljud insenerid, kellega olen koostööd teinud, arendavad anduritehnoloogiaid just inimeste tervise parandamiseks. Sotsiaalteadlaste ja inseneride tihedam suhtlus on viljakas, sest insenerid mõistavad niimoodi paremini reaalseid piiranguid. Nad üllatuvad õige tihti, kui näevad, et inimesed tajuvad tehnoloogiat hoopis teisiti, kui nemad esialgu eeldasid.
Tasub märkida, et isegi täiesti tavalised inimesed on infoküllusega kimpus. Teisalt püüab Euroopa Liit üha enam edendada eakate digitaalset kaasatust, mis tähendab, et eakad peavad pidevalt kohanema uute tehnoloogiate, seadmete ja rakendustega. Mõnes mõttes on see tervitatav, sest pakub vaimset stimulatsiooni. Sotsioloogina olete ilmselt vahel isegi mõelnud, et seda kõike tehakse liiga entusiastlikult ning paljud tahaksid elada hoopis lihtsamat elu ja rahus olla.
Tehnoloogiaid arendades tuleb kindlasti olla vastutustundlik. Peame ja tunnistama, et näiteks 76-aastastest ja vanematest ei kasuta umbes kolmandik isegi internetti, kuigi see on juba alustehnoloogia. See näitab, et teatud tervishoiuteenuseid tuleb jätkuvalt pakkuda traditsiooniliselt ehk inimeselt inimesele. Digioskusi saab e-tervise teenuste kasutamiseks ja digikeskkonnas toimetulekuks õppida teatud piirini, kuid inimestele peab siiski jääma valikuvõimalus.
See peab eriti hästi paika Põhjamaades, kus tuginetakse universaalsele tervishoiumudelile ja võrdsele ligipääsule. Kui surume digiteenuseid liiga agressiivselt peale ja muid võimalusi ei jäta, töötame sellele hoopis vastu. Nii tõrjume süsteemist välja inimesed, kes ei suuda haiguse, puude või kõrge ea tõttu digilahendusi kasutada.
Ajakirjanikuna tundub mulle vahel, et riigid peab eakatele suunatud digilahendusi imerohuks, mida suured tehnoloogiaettevõtted mõistagi takka õhutavad. Võib-olla tahame kinkida vanaemale empaatilisena tunduvat robotit aga lihtsalt selleks, et öösel rahulikult magada saaksime, kui ei ole viitsinud talle ise helistada?
Vastuolu tuleneb sellest, et tehisaru arendajad keskenduvad sageli tõhususe kasvatamisele ja rutiinsete ülesannete, näiteks telefonikõnede või hooldaja koduvisiitide, automatiseerimisele. Neid praktilisi hooldustoiminguid on üsna lihtne automatiseerida, kuid masinad ei taju hoolitsuse inimlikku ja suhtluspõhist mõõdet. Kui me ei arenda tehnoloogiaid just neist inimlikest väärtustest lähtuvalt, riskime alati hoolekande liigse masinlikustumisega.
Tehnoloogia arendamisel tuleb astuda pelgast tõhususe tagaajamisest samm edasi ja märgata ka hooldustöötajate heaolu, mida praegune sotsiaalpoliitika täielikult eirab. Hoolekandepoliitika keskendub hooldusteenuste võrdsele kättesaadavusele, kuid vaikib sellest, kuidas hoida olemasolevat personali, meelitada valdkonda uusi töötajaid ja tagada süsteemi jätkusuutlikkus.
Sellega seoses saite hiljuti ligikaudu 1,3 miljoni eurose toetuse, et uurida, kuidas tehisaru abil hooldustöötajate tööd tõhustada ja parandada nende heaolu. Hooldekodud ütleksid aga ilmselt, et neil on lihtsalt abikäsi juurde vaja. Millega sellist kulu õigustada, kui sama raha eest saaks hoopis palku tõsta ja uusi inimesi värvata?
Mõistan täielikult, et hooldusasutused ja teenuseosutajad peavad ise vaatama, kui palju robot maksab ja see töötajate aega säästab. Kui aga robot sobitub hoolduskeskkonda nii loomulikult, et muutub selle lahutamatuks osaks, ei asenda need pelgalt üht konkreetset tööülesannet.
Muidugi leidub ruumis liikuvaid roboteid, mis võivad teile klaasi vett tuua. Raske on aga väita, et hooldustööd tõhustavad just sedasorti lahendused. Sellest vaatenurgast on nad pigem lisakulu, kuna masinaid peab hooldama ja üleval pidama. Teisalt, kui robot muudab hoolduskeskkonna tervikuna paremaks, aitab uuenduslik õhustik meelitada uusi töötajaid ja parandada ameti mainet.
Selleks tuleb arendada uusi tehnoloogiaid ja neid loovalt rakendada. Hoolduses kiputakse esikohale seadma praktilisi funktsioone, nagu füüsilist abi. Samas puuduvad praegu peaaegu täielikult tehnoloogiad, mis toetaksid eakate või dementsusega inimeste loovust, kuigi loovtegevus parandab inimeste heaolu märkimisväärselt. Hoolduse kvaliteeti tõstvate hetkede äratundmises peitub tohutu potentsiaal, ent see nõuab teistsugust mõtteviisi, uudseid meetodeid, sõnavara ja terminoloogiat.
Avaldasite mõne aja eest kaasautorina uurimuse, mis analüüsis, kuidas Rootsi hooldekodudes häiresüsteeme tegelikult kasutatakse. Leidsite, et isegi sellised lihtsad lahendused võivad puhtmehaanilisele poolele keskendudes anda loodetust teistsuguseid tulemusi.
Kirjutasime selle artikli küll juba mõnda aega tagasi, kuid teema on endiselt äärmiselt oluline. Insenerid soovivad luua tehnoloogiaid, mis toimiksid reaalsetes olukordades ja parandaksid inimeste tervist. Koostöös sotsiaalteadlastega mõistavad nad, kuidas inimesed neid seadmeid tegelikkuses kasutavad. Sotsiaalteadlased saavad omakorda rakendada oma meetodeid ja teadmisi, et panustada innovatsioonikesksetesse algatustesse.
See suhe ei toimi ainult ühes suunas: ka insenerid panustavad sotsiaalteadustesse. Sotsiaalteadlased ei ole pelgalt inseneride assistendid, vaid saavad inseneride teadmiste toel sügavamalt mõista inimkäitumist ja organisatsioonilisi tegureid. Tulevikku vaadates soovingi just seda näha. Kuna selline koostöö muutub üha tavalisemaks, on oluline tagada, et mõlemad pooled saavad suhetest võrdselt kasu ja panustavad teineteise arengusse.
Digilahendused ei pruugi parandada ainult eakate, vaid ka teismeliste ja noorte elukvaliteeti. Võtame näiteks projekti True Balance, mille eesmärk on toetada noorte positiivset kehakuvandit. Õel olles võiks teisalt väita, et leevendame ühe algoritmiga teise, kasumile suunatud sotsiaalmeediaalgoritmi süvendatud sümptomeid, kuid ei tegele juurpõhjusega.
Siin jõuamegi küsimuseni, kuidas me probleemi määratleme ja kas pakume lahendusena välja tehisaru. Kui pakume tehisaru lahendama niivõrd keerulist nähtust nagu kehakuvand, mis hõlmab füüsilist, vaimset, psühholoogilist ja sotsiokultuurilist mõõdet, seisame silmitsi mitmetahulise katsumusega. See puudutab otseselt inimeste emotsioone ja seda, kuidas ta oma keha tajub.
Kui me ei paku aga tehisaru välja lõpliku lahendusena, vaid vahendina, mille abil noored saavad arendada toimetulekuoskusi, eneseteadlikkust ja analüüsivõimet, astume lihtsakoelisest käsitlusest sammu edasi. Näeme sellisel juhul tehisaru lihtsalt ühe abivahendina, sarnaselt filmi vaatamisega. Head filmi vaadates on võimalik enda kohta üht-teist õppida. Kui kasutame tehisarutööriista samal põhimõttel, ei võta me seda absoluutse tõena, vaid pigem peeglina, mis aitab iseennast paremini mõista.
Toon sarnase näite rakendusest, mis aitab autistlikke lapsi. Te pakute neile rangelt reguleeritud keskkonda, et aidata neil sotsiaalset suhtlust paremini mõista. Päriselu on aga kaootiline ning kindlasti tekib olukordi, mida selline mudeldamine ette ei näe. Siinkohal peame kriitiliselt küsima, mil määral pakuvad taolised mudelid petlikku turvatunnet.
Kui kasutame tehisaru, haptilist tehnoloogiat või vestlusvõimeta robootikat, on põhiküsimus: kuidas lõimida see tehnoloogia olemasolevasse teraapiasse. Seadme arendus on vaid üks pool. Sama oluline on kujundada tegevus, milles seadet rakendatakse. Püüan sellist mõtteviisi ka oma teadustöös juurutada, disainida tegevust ennast, mitte pelgalt masinat. Peame mõtlema, millisesse teraapiaetappi need tehnoloogiad sobituvad ja kuidas saavad need ravi toetada või täiustada. See viib meid eemale arusaamast, et robotid lihtsalt asendavad terapeute.
Selle näitena, kui True Balance’i uuring lõppes, arutasime pikalt, kus saaks seda lahendust rakendada. Kaalusime, kas see võiks olla tööriist, mida kasutada enne päris terapeudi poole pöördumist. Selleks sobib see hästi, sest enamik inimesi ei teadvusta alguses oma kehakuvandi muresid. Tööriist pakuks lihtsalt ligipääsetavat, hinnanguvaba ja anonüümset viisi tundliku teema tõstatamiseks, mis omakorda kasvatab eneseteadlikkust.
Kuna inimestel võib olla üsna raske kohe terapeudiga ühendust võtta, aitab anonüümne esmatugi neid juba enne tervishoiusüsteemi jõudmist.
Olete palju rääkinud ka Põhjamaade tehisarumudeli ideaalist, mis tugineks solidaarsusele, usaldusele ja kaasatusele. Kuidas saavutada seda ilma teatava digitaalse suveräänsuseta? Kui sõltume USA
More ja Hiina suurkorporatsioonide mudelitest, on neisse paratamatult sisse programmeeritud teistsugused väärtused.
Muidugi eksisteerib arvukalt suuri keelemudeleid (LLM), alusmudeleid ja suuri tehnoloogiaettevõtteid, nagu OpenAI. Nende eelis peitub tohututes andmestikes ja API-liideste lihtsas ühendatavuses, mis võimaldab igaühel mudeleid ilma põhjalike programmeerimisoskusteta katsetada. Kui aga soovite luua klientidele eetilise toote, tasub eelistada lokaalselt majutatud mudelit, mis pole OpenAI-ga otse ühendatud. Isegi kui sõlmime sellega lepingu, mis keelab ettevõttel teie andmeid kasutada, ei saa me kunagi lõpuni kindlad olla, et nad seda lõpuni järgivad.
Eetiline lahendus on võtta kasutusele väiksem, osaliselt avatud lähtekoodiga ja lokaalselt majutatud keelemudel, sest see on ühtlasi rahaliselt jätkusuutlik. Kui rajate ettevõtte täielikult OpenAI mudelile, lõikab sellest enamasti kasu vaid OpenAI ise, kellele peate litsentsitasusid maksma. Nii muutub omaenda tehnoloogiaga kasumi teenimine väga keeruliseks.
Lõpetuseks: milline näeb maailm välja kümne aasta pärast? Kuulsin juba teie ennustust, et viie aasta pärast toimetavad meie seas juba humanoidrobotid. Kuidas me aga jõuame akadeemilistest katseprojektidest reaalsete rakendusteni? Kas suudame seda teha nii, et hooldekodud ja haiglad ei muutu väikesteks klaasseintega digitaalseteks akvaariumideks?
Nii Kuninglikust Tehnoloogiainstituudist (KTH) kui ka Karolinska Instituudist saame tuua mitu suurepärast näidet. Nende asutuste innovatsioonitugi on aidanud luua palju uusi idufirmasid. Kuigi kõik ideed ei teostu, on see kõik üks teekond: alustame millestki, panustame sellesse aega ja arendame ideed edasi.
Mis puudutab jälgimist, siis tehisaru ise ei ole olemuslikult eetiline ega inimkeskne. Me ei saa luua tehisaru, millesse oleks näiteks sisse kodeeritud feministlik hoole-eetika. Küll aga võib tehisaru kasutamise eesmärk kattuda inimkesksete ja hoolitsusest lähtuvate väärtustega ning me saame seda rakendada feministlikel eesmärkidel.
Üks asi, mille üle ma Rootsi ja KTH puhul tõeliselt uhkust tunnen, on tehisaruarendajate mitmekesisus, mille kasvatamisega nad on palju vaeva näinud. Sageli arvatakse, et see on ainult inseneride pärusmaa. Toimunud kultuurimuutus näitab, et tehisarust võivad rääkida kõik – see valdkond kuulub sama palju hooldustöötajatele kui inseneridele.
Sanna Kuoppamäki pidas teisipäeval ettekande Heaolutehnoloogiate Festivalil.
