
Teadlased on uuesti koostanud ja uuesti lahendanud lõbusa matemaatikaülesande, mille tuntud Ameerika füüsik Richard Feynman umbes pool sajandit tagasi sõbraga restoranis istudes paberile visandas.
Ülesanne puudutabki restoranis käimist ja toidu tellimist, et lõppkokkuvõttes parimat võimalikku toiduelamust saada: kas oleks õigem jääda mõne tuntud headuses roa juurde või proovida pigem midagi uut — mis võib olla veel parem, aga võib olla ka halvem.
Feynmani käekiri oli aga nii loetamatu ja mõttekäigu esitus lünklik, et seniajani ei olnud keegi enam aru saanud, mil moel ta ülesande täpselt formuleeris — saati siis, kuidas täpselt lahendas.
Thomas Griffiths Princetoni Ülikoolist ja ta kolleegid on nüüd selle dešifreerimistööga hakkama saanud, lisaks ka inimestega katseid teinud ja tulemused Ameerika Ühendriikide teadusakadeemia toimetistes avaldanud.
Autorid tõdevad, et Feynmani lahenduskäik oli matemaatiliselt optimaalne.
Põhimõtteliselt tuleb enda jaoks valmis mõelda teatav toidu headuse lävend, ja kui tegelik headus jääb lävendi alla, siis tuleb järgmine kord muud toitu proovida — ja nii edasi kuni esimese toiduni, mille headus lävendi ületab, ja siis edaspidi selle toidu juurde jäädagi.
Kui aga toidud üha lävendi alla jäävad, siis tuleb lävendit iga kord madalamale lasta — eriti, kui restoranikülastuste arv on piiratud.
Aga enam kui kahel ja poolel tuhandel katseisikul palusid Griffiths ja kolleegid lahendada ilma igasuguse matemaatikata umbes samasugust ülesannet — mõtteliselt ja võrgu kaudu: olles piiratud aja võõras linnas ja käies seal kord päevas restoranis, millal jääda piisavalt hea restorani juurde edasisekski pidama ja millal proovida restorane edasi. Enam-vähem ju sama struktuuriga ülesanne kui Feynmanil.
Selgus, et katseisikud järgisid ülesannet lahendades enese teadmata päris täpselt just Feynmani meetodit.
Põhiline erinevus oli selles, et kui Feynmani lahenduskäigus langes toidu piisava headuse lävend kiirenevas tempos, siis katseisikutel ühtlaselt ehk lineaarselt, iga päev ühe palju. Praktilises mõttes see pisiasi aga tulemust ei mõjutanudki.
Uuring näitab, kuidas inimese argimõtlemine võib mõnikord anda peaaegu sama hea tulemuse kui Nobeli preemia laureaadi peened matemaatilised konstruktsioonid ja tuletuskäigud.