Peaga palli kaasmängijale või väravasse suunamist peetakse jalgpalli loomulikuks osaks. Teadlaste sõnul vallanduvad ajus aga juba üksikute kokkupõrgete järel spetsiifilised valgud. Samu veres leiduvaid biomarkereid kasutatakse neuroloogias peatraumade ulatuse ja võimalike närvikahjustuste hindamiseks, vahendab Live Science. 

Hollandi teadlased kaasasid uuringusse 302 meessoost harrastusjalgpallurit ja jälgisid neid 11 mängu vältel. Mängijatelt võeti vereproovid enne kohtumise algust, vahetult pärast mängu lõppu ning uuesti päev-kaks hiljem. 

Samal ajal salvestasid teadlased mänge videokaameratega, et hinnata, kui sageli ja tugevalt iga sportlane palli peaga lõi. Hiljem ajakirjas JAMA Neurology avaldatud uuringus loobus kolmanda vereproovi andmisest 86 osalejat. Uuringu kaasautori Marsh Königsi hinnangul ei mõjutanud see ilmselt siiski uuringu lõpptulemusi.

Pealöökide mõju oli mõõdetav kohe pärast mängu

Andmeid analüüsides leidsid uurijad pealöökide ja valgu S100B kontsentratsiooni vahel selge seose. Palli peaga löönud jalgpallurite veres oli S100B tase vahetult pärast mängu märgatavalt kõrgem kui neil, kes pealööke ei teinud.

S100B valku sünteesivad peamiselt tähekujulised ajurakud ehk astrotsüüdid. Meditsiinis kasutatakse näitajat muuhulgas traumaatilise ajukahjustuse hindamisel. Tavaliselt tõuseb valgu tase veres esimese tunni jooksul pärast traumat.

Lisaks S100B-le jälgisid teadlased mängijate organismis veel viie biomarkeri muutusi. Rohkem kui kaks pealööki sooritanud jalgpalluritel tõusis vahetult pärast mängu ka p-tau217 valgu tase. Seda tuntakse eelkõige Alzheimeri tõvega seostatud verepõhise biomarkerina.

Tavaline tau-valk aitab stabiliseerida neuronite seesmist struktuuri. Kokkupõrkel ajunärvikiududele avalduv mehaaniline surve võib valgu aga lahti rebida. Seejärel muudavad ensüümid valgu struktuuri ja tekivadki erinevad p-tau vormid, sealhulgas p-tau217.

Muutuste ulatus sõltus saadud löökide arvust ja tugevusest. Kuuest jälgitud valgust kahe tase tõusis seda kõrgemale, mida sagedamini ja tugevamini jalgpallurid palli peaga tabasid. Nii p-tau217 kui ka S100B tase langes 24–48 tunni jooksul pärast mängu algtasemele. Uurijate sõnul ei välista see siiski pikaajaliste ajukahjustuste teket.

Biomarkerite taseme tõusu täpseid mehhanisme tuleb veel uurida. Amsterdami ülikooli meditsiinikeskuse neuroteadlase Marsh Königsi sõnul võivad kiired pealiigutused ja järsud pidurdused tekitada peapõrutuse-laadse efekti. Kuigi mõju on peapõrutusest märksa väiksem, ei jää aju sellest puutumata. Seda toetab ka aprillis avaldatud uuring, milles kirjeldati rõhulaine levikut koljus, kui pea ja pall kokku puutuvad.

Teadlasi teeb murelikuks löökide kuhjuv toime

Lühiajalistest muutustest enam muretsevad teadlased korduvate löökide võimaliku pikaajalise mõju pärast. Autorid oletavad, et pealöökide toime võib aja jooksul kuhjuda ja soodustada neurodegeneratiivsete haiguste teket. Näiteks viitas üks 2025. aastal avaldatud uuring sellele, et nii jalgpallurite kui ka Ameerika jalgpalli mängijate korduvad peatraumad kahjustavad neuroneid ja põhjustavad ajupõletikku.

Kanada peapõrutuste pärandi fondi direktori Samantha Bureau hinnangul näitavad senised tõendid, et pealöökidel võib olla ajule nii lühi- kui ka pikaajaline mõju. Pikaajalisi tagajärgi on tema sõnul keerulisem jälgida, sest need võivad avalduda alles pärast peiteaega. Jalgpalli ja pealöökidega seotud riskidele on juhtinud tähelepanu ka mitu varasemat uuringut.

Königsi sõnul pole murettekitav mitte üksnes biomarkerite taseme lühiajaline tõus, vaid see, millele see viidata võib. Tema hinnangul annaks sarnase uuringu kordamine maailma tippjalgpalluritega märksa selgemaid tulemusi.

Hollandi uuringus mõõdetud tasemed ei ületanud siiski kliinilises praktikas vigastuste diagnoosimiseks kasutatavaid piirväärtusi. Need on välja töötatud eelkõige selleks, et tuvastada raskeid ajutraumasid ja dementsust. Uurijate sõnul seisneb probleem selles, et jalgpallur võib teha karjääri jooksul sadu või tuhandeid pealööke.

Ohutu pealöökide arv pole seni teada

Spordiklubid võtavad teadlaste hoiatusi üha tõsisemalt. Cardiffi Ülikooli aju biomehaaniku Peter Theobaldi sõnul vähendavad jalgpalliorganisatsioonid juba praegu treeningutel lubatavate pealöökide arvu. Samas napib tõendeid, et panna paika universaalne ohutute pealöökide hulk. Samuti ei saa tema hinnangul uuringus mõõdetud valgutasemete alusel tõmmata otsest ohupiiri.

Teadlased peavad värske uuringu metoodikat tugevaks, sest autorid kaasasid võrdluseks ka kontaktivabade spordialade harrastajaid. See võimaldas paremini hinnata, kas muutused biomarkerite tasemes olid seotud just pealöökidega. Parema ülevaate peatabamuste võimalikust kuhjuvast kahjust võiks anda samade mängijate jälgimine terve hooaja vältel.